����Ӱ��

Haapsalu kolledžis tegutseva Tervisedenduse ja rehabilitatsiooni kompetentsi-keskuses loodud vibroakustilise teraapia voodi osaleb USA disainiliidu disainikonkursil, millest võtab osa üle kümne tuhande võistlustöö maailma eri paigust.

Kui seni on heli ja vibratsiooni ühendanud massaaživoodid olnud suured, kohmakad ja koledad, siis TERE kompetentsikeskuse looming on elegantne lamamistool, ütles kolledži disainieriala õppekava juht Avo Pärenson.

Haapsallased osalesid samal konkursil ka möödunud aastal käte mudavanniga ja sellele osaks saanud žürii tähelepanu innustaski tänavu uuesti proovima.

Avo Pärenson, mis konkurss see õieti on?

See on toote- ja tööstusdisaini konkurss, mida korraldab Ameerika disainiliit. Osalevad tooted on jagatud paljudesse kategooriatesse, näiteks meditsiini-, igapäevaasjad, aksessuaarid. Ütleme nii, et koht on kõigele, mis meid ümbritseb. Meie osaleme meditsiini- ja teadusuuringute kategoorias.

Kui palju teie kategoorias või tooteid olla?

Ma ei tea seda, see ei ole avalik info.

Aga kui palju möödunud aastal oli?

Ka seda ei tea. Minu registreerimisnumber sel aastal oli 10 412, nii et kokku on ilmselt üle kümne tuhande osaleja. Aga valdkondade järgi jaotavad nad juba ise. Ameerika disainiliidul on juubeliaasta, sel korral on osavõtjate arv ilmselt tavalisest veelgi suurem. Aga muidugi peab ütlema, et Euroopast on osalejaid suhteliselt vähe.

Mida see toode endast kujutab, mille te osalema saatsite?

Tegelikult tegelevad Eha Rüütli ja tema meeskond ����Ӱ�� ülikoolist sellega juba pikemat aega. Kui patsiendil on lihaspinged, peavalud, mõjutatakse tema organismi läbi vibreeringu, aga vibratsiooni ei tekitata tavaliselt, et pannakse mingi pind vibreerima, vaid läbi heli. On uuritud, et heli ja vibratsiooni koosmõju on kõige efektiivsem. Ka Ameerikas on tegeldud sellega üsna pikka aega ja nemad on jõudnud järeldusele, et muusika, mis sinna kaasa tuleb, ja helivibratsioon, mis tuleb kõlaritest, annab emotsionaalse laengu juurde ja läheb sügavamale kui tavaline vibratsioon.

Kas see on kuuldav heli?

Peaaegu mitte.

Nii et selle voodi peal saaks siis täitsa magada?

Just nii, aga seda protseduuri ei tohi väga pikaks lasta, sest ta võib hakata ka kahjulikult mõjuma. Protseduur kestab kusagil 20-30 minutit. 

Ütlesite, et see võib mõjuda ka halvasti?

Pigem on ta ikkagi selline, et kõigepealt tuleb teha inimesele teste, analüüsida. Oluline on ka see helivahemik. Gradatsioon on 40 hertsist 60 hertsini - ainult 20-hertsine vahemik, aga mõjud on väga erinevad. Jalgadele on üks sagedus, reitele teine, kuklale kolmas. Voodi spetsiifika on ka selles, et neid kõiki saab eraldi tööle panna.

Meie voodi erilisus on ka selles, et kui tehakse üldmassaaži, siis üldmassaaž on ju tegelikult trauma - väga tugev füüsiline mõjutamine. Aga see massaaž läheb otse inimesest läbi ja jätab traumaosa vahelt ära. 

Mis olid kõige suuremad väljakutsed seda seadet planeerides?

Need voodid, mis seni Eestis või Ida-Euroopas on tehtud, näevad puhtalt disaini vaatevinklist välja üsna robustsed ja koledad. Oleme vaadanud ka neid, mida on tehtud mujal Euroopas või Ameerikas ja võib öelda, et enam-vähem sama lugu. Ma ei tea põhjust, miks ei ole selle disainiga nii palju tegeldud. 

Meie lahendame esiteks ära esteetilise poole, vormilahenduse ja vaatame üle funktsionaalse poole. Seni on selline voodi olnud tavaliselt lihtsalt sile plaat, millel inimene on pikali, aga kui võtta anatoomiliselt, siis on inimesel pikaliasendis üsna ebamugav olla täiesti kõval pinnal. Me tegime ta kergelt lamamistooli kujuga, nii et inimene saab sinna minna mitte just nagu päris ema sülle, aga pesasse. 

Leidsime ka paar olulist insenerilahendust, mida me üritame ka ära kaitsta kasuliku mudelina. Tänapäeval on põhiline probleem see, et madalsagedus, mida inimene tegelikult ei kuule, levib läbi ruumi. Huvitav on see, et madalsageduse heli ei kuule samas ruumis, aga kuuleb kolmandas või neljandas ruumis. Meie leidsime lahenduse lahutades selle osa, mis vibratsiooni edasi kannab,  põrandapinnast ära. Et voodi hõljub õhus kummipallide peal. Midagi kandub ikka edasi, aga põhiosa, mis muidu kandus põrandasse, on õnnestunud ära kaotada. 

Konstruktsioon tuli Haapsalust?

Jah. Tegime kogu konstruktsiooni hästi õhulise. Siiani oli kogu vibratsioonivärk voodi küljes - neli kõlarit, arvutid, aparaadid, sisuliselt terve toatäis, stuudio. Meie objekt on ainult voodi ja kõik. Tuled laptopi või iPadiga, arst paneb juhtme külge ja kogu asi on voodi sees - nii muusikateema, juhitavuse teema, nii et me oleme ära kaotanud kogu ümbritseva. SDee teeb ta mobiilsemaks. Seda saab hästi integreerida suvalistesse ruumidesse.

Eks perspektiivis ongi nii, et see võiks olla mitte ainult raviasutustes ja spaades, aga ka näiteks võib-olla lennujaamades või mujal, kus pead paratamatult kaua viibima. Seda peab saama timmida nii, et saaksid kasutada need, kes tahavad lihtsalt õõgastuda, mitte ravimassaaži. Lihtsalt lamad, kuulad muusikat. Või kui tunned, et jalad on väsinud, lülitad sisse ainult sääremassaaži. Aga see on ideaalperspektiiv. Töö käib, plaanime igasuguseid edasiarendusi. Tundub, et tooteperekond, mis sellest võiks tekkida, on perspektiivikas. Kuna turunišši sellel tootel praegu ei ole, siis ehk on see toode, mis pakub midagi muud.

Kui kaua te seda voodit disaininud olete?

Üsna pikalt, peaaegu aasta. Kõige keerulisem oli meie kui disainerite jaoks ikkagi aru saada, mida see asi õieti teeb. Hakkaski selguma, et see, mida ta teeb, peab kajastuma ka vormilahenduses, siis pidimegi kogu aeg koostööd tegema, et üks pool ei tapaks teist ära.

Seda on vist väga raske teha ilma kogu aeg katsemata?

Just. Praegu ongi juba üle kuu aja kestnud testimine, katsetamine ja järjest tulevad uued nüansid välja, mida lihvida. Muidugi võiks see ka juba praegusel kujul käiku minna, aga me otsime ikkagi ideaallahendust, kus oleks kõik nüansid uuendatud, parendatud. Et kõik näitajad oleksid paremad kui vanal voodil.

Eelmisel aastal olite samal konkursil käte mudavanniga. Sellel läks seal päris hästi.

Me saime tagasisidet niipalju, et žürii oli sellest väga huvitatud. Kõige kõrgemad tunnustused on seal kuld, hõbe ja pronks, siis tulevad äramärgitud ja edasi juba “huvipakkuvad”. “Huvipakkuvad” ehk järgmise viiekümne sees olevad said tasuta ligipääsu kogu disainiliidu andmebaasile. Seda oleme nüüd üsna edukalt saanud ka kasutada. See kasutusõigus antakse tähtajaliselt.

Kas see on inspiratsiooni ammutamiseks?

Ei, sealt me näeme, mida üldse keegi teinud on. Otsime märksõnaga huvipakkuvad tooted välja. See on üsna mahukas. 

Kas see segama ei või hakata? Ei teki tunnet, et mis me siin ikka leiutame, kõik on juba tehtud? Äkki oleks parem ise pimeduses kobada?

Ei, andmebaas ei sega, aga vibroakustilise voodiga tekkis küll vahepeal see tunne. Ühel hetkel me esitasime endale küsimuse, et milleks me seda teeme, kui see on juba olemas? Hea küll, ta on kehva, aga oma funktsiooni ta täidab. Käisime kogu andmebaasi läbi ja huvitaval kombel ei leidnud meie omale analoogi. On olemas kõikvõimalikud lihtsalt lamamistoolid, aga et selline asi oleks integreeritud seda tüüpi voodisse, ei leidnud. Ma ei tea, kas turg ei vaja seda, ehk on see nii spetsiifiline toode, et haiglal ei ole huvi sellist taga otsida. Aga meie seisukoht on see, et haigel ei ole ükskõik, kuhu ta heidab. Üks põhiasi oli see, et tahtsime teha oma toote sellise, et see oleks mõnus asi juba näha. See loob eelhäälestuse, lähed selle peale ja saad kasvõi platseeboefekti, sest sa oled ennast häälestanud selleks. Teame ju täpselt, mis tundega me heidame tavalisse haiglavoodisse, mitte just kõige mõnusamaga.

Mis teie disainitud asjadega edasi juhtub? Kaitsete oma lahendused ära, aga kes seda tootma võiks hakata?

See on kahtepidi. Meil ehk TERE kompetentsikeskusel otsest kohustust seda teostada ei ole. Aga me avalikustame kogu informatsiooni - pildid, joonised. TERE projekti rahastaja EAS-i tingimus on see, et see peab olema kõigile kättesaadav, me ei saa hoida seda saladuseks eksklusiivselt mõne kindla firma jaoks. Huvilisi on, just vibroakustilisel voodil. Ettevõtjad vaatavad, et see on perpektiivikas uus asi turul. Mudavannil oligi võib-olla see häda, et ta oli liiga teistsugune.

Kas siis liiga palju innovatsiooni võib takistuseks saada?

Just täpselt sellega me kokku puutusime. Õed olid alguses üsna hämmingus, miks nad peavad imeliku käte mudavanniga mässama. Miks ei või valada muda lihtsalt kaussi nagu siiani? Meie idee kontsetsioon oli selles, et mudavanni sai ükskõik kuhu kaasa võtta.

Millal Ameerikast tagasiside tuleb?

Peaks tulema maikuus. Ennustada ei julge midagi. Peab arvestama, et Ameerika on ikka väga suur. 

Kas on mõni uus projekt ka juba ettevalmistamisel?

Nii mahukat hetkel ei ole, aga HNRK poolt on tulnud juba küll kaks konkreetset tellimust. Neist üks on minu arust rehabilitatsioonivaldkonnas asendamatu. Need ei ole niivõrd patsiendile kui just füsioterapeudile. 

Oleme teinud HNRK-le ka plastikvannid, milles on erinevad ained, mis taastavad inimese motoorikat. Tunduvad lihtsad asjad, aga arstid ütlesid, et see on väga vajalik. Vannid võivad ju olla väga lihtsad, aga neid ei tooda keegi. 

Suur objekt minu meelest võiks jätkuvalt olla vibroakustiline voodi, sest seal on, kuhu edasi liikuda. Näiteks teha lastele. Praegu on see mõõtmetelt ikkagi suur. 

Aga mis on võib-olla kõige olulisem, tuleb leida lahendus kaasaskantava variandi jaoks. Selle probleemi me lahendasime mudavanniga ära. Siiani võis juhtuda nii, et vanamemm külast peab sõitma ühe, teise ja kolmanda bussiga ja kulutama pool päeva enne kui saab 20 minutit mudavanni võtta ja siis pool päeva tagasi. Sellisel juhul jätab ta lihtsalt tulemata. Aga meie tegime mudavanni, mille saab viia tema juurde.

Sama kaasaskantavuse probleem on ka voodiga. Kui patsient ei saa väga liikuma, kuna tal on väga suured pinged lihases, saab arst minna tema juurde ja seda teenust pakkuda on palju lihtsam - pakib asja lahti ja pärast kokku.

Allikas: