����Ӱ��

"...Vastus on lihtne, selleks tuleb kandideerida ja osaleda Erasmus välisõpingute või praktika programmis. Mina hakkasin programmist mõtlema tõsisemalt teise õppeaasta lõpus. Esitasin vajalikud dokumendid, käisin vestlusel ja oligi pilet maailma nägemiseks ja nautimiseks taskus, sihtkohaks Derby ülikool," kirjutab oma kogemusest TLÜ tudeng Triin Lait.

����Ӱ�� lennujaama astusin, kõhus liblikad ning pea mõtteid ja ootusi täis. Londoni lennujaama jõudes koguti meid kõiki kenasti kokku. Mäletan, et mul oli tunne, nagu oleksid inimesed mu ümber moodustanud hiiglaslikud, soojad ja sõbralikud käed. Tundsin, et võin hõlpsalt sulanduda ja nautida suurlinna kultuuri ja melu.

Vana hea inglise huumor

Just nii panid mind tundma esimesed sõbrad ja rahvusvaheliste üliõpilaste keskuse töötajad, kes meile vastu olid tulnud. Sel hetkel teadsin, et Inglismaa on minu jaoks õige koht.

Õpinguid alustades oli segadust parasjagu, kuid probleemid lahenesid tänu asjalikele inimestele väga kiiresti. Poolteist nädalat hiljem astusin sisse suurde auditooriumisse ja algas minu esimene loeng. Kuulasin tähelepanelikult ja kritseldasin muudkui märkmeid uhkes inglise keeles. Oli ikka mõnus tunne küll! Terve aasta võisin õpinguid ainult nautida, sest loengud olid väga informatiivsed ja põnevad. Suureks plussiks oli muidugi igat loengut läbiv inglise huumor, mis näitas, kui lähedased on õppejõud õpilastega, et vastastikune sõbralik tögamine käib käsikäes. Seal oldud aja põhjal võin öelda, et akadeemilise poole pealt täiendaksin ennast seal veel aastakese, sest ülikool on hea, õppejõud tasemel ja kursusekaaslastest on saanud head sõbrad.

Süttis ühiselamu mikrolaineahi

Õpingute ajal juhtus nii mõndagi. Mäletan, kuidas meil läks koos kahe itaallasega saia soojendades mikrolaineahi kogemata põlema, nii et köök oli ühekorraga paksu suitsu täis, alarmid hakkasid tööle ja kõik inimesed aeti välja. Pärast sai ühiselamu Facebooki kommuunis lugeda nurisemist üldise rahu rikkumise teemal.

Väga erilisena meenub minu sünnipäev. Pidasime sünnipäeva ja ühe Eesti tüdruku lahkumispidu ühiselt koos Jaapani restoranis. Mind üllatati hiiglasliku lillekimbu ja mõnusa õhtusöögiga, mis kulmineerus säraküünaldes tordi ja sünnipäevalauluga. Ühtäkki muutusin kurvaks, sest teadsin, et see imeline teekond koos veel imelisemate inimestega on kohe otsakorral.

Inimesed on nii värvikad ja isikupärased. Kuna vahetusüliõpilaste programmid on täis huvitavaid tegevusi, oli programmi jooksul väga hea võimalus tutvuda noortega igast maailma nurgast. Lõuna-Aafrika, Malaisia, Itaalia, Saksamaa, Hiina, Pakistan, Kreeka, USA – need on vaid mõned riigid pikast loetelust. Nüüd saan öelda, et mul on päikselisi sõpru üle maailma, kes muutsid aasta Inglismaal nii seiklusrohkeks. Ei unune õhtusöögid, mille käigus valmisid noorte endi valmistatud rahvusroad. Õppides tundma eri kultuure, kasvasime üha rohkem kokku ja nii veetsimegi peaaegu iga nädalavahetuse oma rahvusvahelise sõpruskonnaga koos ja tegime midagi toredat.

Sõbrad kogu eluks

Need olid õhtud täis naeru, mida jään alatiseks mäletama ja igatsema. „Don’t cry because it’s over, smile because it happened.” Nii proovin minagi, ehkki iga Eestis veedetud päev paneb üha rohkem igatsema lõbusaid aegu Derbys ja veel rohkem neid värvilisi ja triibulisi toredaid inimesi, kes õnneks pole mu elust kuhugi kadunud.

Inimestele, kes veel kahtlevad, julgen soovitada, et kindlasti tuleks välismaale õppima minna. Ainult nii saab kogeda üht imelist aastat täis naeru ja seiklusi koos toredate inimestega.