����Ӱ��

Neljapäeval, 16. oktoobril kaitses ����Ӱ�� Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi doktorant Natalia Ermakov doktoritööd, mis uuris ersa pulma, surma ja nekrutiitke ning itkemisega seotud kombestikku. Itkud on tänapäeval ersa külades väljasuremise äärel.

“Doktoritöös keskendun surmakultuuri ühele kitsale, aga väga olulisele teemale: itkud ja itkemisega seotud kombestikule, mis on praeguseks ersa külades erinevatel kultuurilis-poliitilistel põhjustel väljasuremise äärel,” rääkis Ermakov. Sealjuures ei piirdu väitekiri vaid ersa surmaitkude käsitlusega, vaid võtab süvavaatluse alla kogu ersamordvalaste itkutraditsiooni.

Traditsioonilistele ersa itkudele on omane üksnes minoorsete viiside kasutamine (“sümboolne märk murest”) ja monoloogile tuginev ning jutustav esitusviis. Itkud lähtuvad ersa suulise rahvaloomingu traditsioonilisest poeetikast – kasutusel on samad võrdlused, metafoorid, epiteedid, sümbolid, hüperboolid jne. Kaasaegsete itkejate keel on metafoorsete asenduste, paralleelide ja alliteratsioonide poolest vaesem, kuna ersa keelt kasutatakse tänapäeval igapäevases suhtluses vähem. Itkudes esineb hulgaliselt ka retoorilisi pöördumisi, küsimus-vastus konstruktsioone jm.

“See on tingitud asjaolust, et itkud on kollektiivne rituaalne tegevus, mis hõlmab kõiki pereliikmeid ja kogu territoriaalset kogukonda,” selgitas Ermakov. “Ka soovivad itkejad alati, et itku subjekt ja inimesed, kellele on itk suunatud, viibiksid ka ise kohal. Kõigi itkude traditsioonilisteks omadusteks on improvisatsioon, kuulajate emotsionaalne mõjutamine (psühhoteraapia), itku ülesehitus monoloogina pöördumise kujul ning itku vahetu seos rituaalidega.”

Itke kasutavad ersa naised peamiselt erinevate siirderiituste puhul nagu matused, pulm, noormeeste saatmine sõjaväeteenistusse. Samuti saadetakse nendega eri kriisirituaale nagu erinevad ootamatud õnnetused peres või kogukonnas. Itk (ersa keeles лайшема, урнема, авардема) on traditsioonilises ersa kultuuris kellelegi adresseeritud monoloog ning väljendab muret, kurbust ja leina. Ersa traditsioonis kasutatakse surnu-, nekruti- või olustikuliste itkude puhul terminit “лайшемат”, mõrsjaitkude jaoks on olemas eraldi termin “урнемат” või “аварькшнемат”. Itkud esitatakse enamasti teise pöörde ainsuses ja esimese pöörde mitmuses ning verbe kasutatakse käskivas kõneviisis.

Käesolev uurimus ersa itkudest on iseäranis aktuaalne, sest XXI sajandil tegid ersa itkude kultuurilised koodid läbi suur muutuse. On üldteada, et rahvakultuuris väljendub sõnum – sealhulgas itku kaudu – sageli erinevates koodisüsteemides. Uus itkutraditsioon soosib ühest küljest uute ja kaasaegsete itkude loomist ning esitamist laval ja teatris ning teisalt defineerib arusaama vanadest itkudest ja nende esitamisolukordadest (intiimne rituaalne itkemine matustel, sõjaväkke saatmisel).

“Lisaks teoreetilistele üldistustele on väitekirja olulisemaks ja väärtuslikumaks tulemuseks empiiriline materjal, mille kogusin välitöödel, samuti selle materjali analüüs, otsimaks vastuseid küsimustele itku tähendusest ja tähtsusest ning itkutraditsiooni muutuste põhjustest ersa rahvakultuuris,” lisas Ermakov.

“Kokkuvõttes võib väita, et itkud on ersa rahva vaimses kultuuris tähtsad, mängides olulist rolli etnose konstrueerimisel ning olles üheks eneseteadvuse kindlustamise ja identiteedi elemendiks. Rituaalse ja mitterituaalse itkutraditsiooni peamisteks kandjateks ja praktiseerijateks on maapiirkondades elavad naised. Just nemad kindlustavad tavade ja traditsioonide säilimise, mehed on itkejate rollis väga harva.”

Tänapäeval on ersa itkud kaotanud mõnedki traditsioonilised funktsioonid, seosed kohalike tavadega. Itkud eksisteerivad pigem rahvakultuuri perifeerias. Itkud muutusid käsikäes igapäevalu, keele ja mõtte arenguga. Mitmete sajandite vältel võtsid nad omaks erinevate rahvaste kultuuri elemente ning kogesid erinevate religioonide mõju. Kuni XIX sajandi lõpuni olid itkud lahutamatu osa perekondlikest tavadest, mida saatsid kindlakskujunenud rituaalid ning mis tõid mordvalaste arusaama kohaselt kaasa heaolu perekonnas, ühiskonnas, noorte viljakuse, edu ning õitsengu.

Doktoritöö „Ersa itkud: traditsioonid ja tänapäev“ on loogiliseks jätkuks Ermakovi bakalaureuse- ja magistritööle, mis mõlemad käsitlesid ersade surma ja matustega seotud teemasid.

Doktoritöö juhendajad on ����Ӱ�� Ülikooli vanemteadur Marju Kõivupuu ja N. P. Ogarjovi nimelise Mordva Riikliku Ülikooli professor Galina Kornišina. Doktoritöö on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu repositooriumis.