Doktoritöö: saksakeelsete koolide õppelaulud jätsid laste huvid kõrvale
Muusikaõppekirjandust ja laulmisõpetust saksa õppekeelega koolides
Eestis aastatel 1860–1914 analüüsinud ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli
Kasvatusteaduste Instituudi doktorant Tiiu Ernits jõudis järeldusele, et
toonane muusikaharidus järgis ühiskondlikke suundumusi ja mitte laste
vajadusi. „Lapse huvide arvestamise määra näitas ka temaatika ja
elusituatsioonide valik laulutekstides, mis järgis eelkõige suundumusi
ühiskonnas laiemalt, mitte aga ei arvestanud otseselt lapse
huvisfääre,“ kirjutab Ernits. „Muusikahariduse ampluaa ületas sageli
õpilase eluringi – teemaks olid sageli näiteks sõjasangarlus ja
leinalaulud.“Doktoritöös vaatleb Ernits saksakeelset kooliharidust
Eestis: laulmisõpetuse aluseid ja põhiprintsiipe, kooliõpikut kui
teadusliku uurimistöö objekti ning analüüsib saksakeelset
muusikaõppekirjandust. Töö eesmärgiks oli selgitada, milliseid
laulikuid, muusikaõpikuid ja kasvatusalaseid käsiraamatuid kasutati
vaadeldaval ajavahemikul ning millised olid nende kesksed tunnused. Töös
uuriti, kuidas ajastuspetsiifiline ühiskondlik ja sotsiaalkultuuriline
tegelikkus mõjutas muusikaõppekirjandust ja missuguseid tänapäeva
kasvatusteaduseski oluliseks peetavaid kontseptsioone ja käsitusi võis
täheldada.„19. sajandile iseloomulik moderniseerumisprotsess põhjustas
pingevälju, mis kajastus ka muusikaõppekirjanduse ja laulmisõpetuse
sisus. See tõi Saksamaa kaudu läänepoolse Euroopa kasvatustegelikkuse
Balti kubermangudesse, sealjuures nii uuenduslike, traditsiooniliste kui
arengut takistavate tendentsidena,“ tõdeb Ernits.Koorus pilt sellest, et
Balti kubermangude eestikeelsetes talurahvakoolides võis laulmisõpetusel
olla kõrgem positsioon ja noodilugemisel suurem osatähtsus kui see oli
samal ajal Saksamaal, kus tähtsaimaks peeti tollal ühise laulupagasi
kujundamist rahvale.Taktimõõt tõi esile lauluvaliku meetrumilise
printsiibi – koraalilikkusele viitav 4/4 taktimõõt kinnitas
lauluvalikus lapsepäraste laulude vähest osakaalu. „Selgus, et
esteetiliste ja religioossete väärtusvaldkondade domineeriv esinemine
järgis tollaseid ühiskonnas ja kooli eesmärkides heaks kiidetud
väärtusi, norme ja hoiakuid, kuid ei aidanud kaasa isiksuse terviklikule
arengule, sest olid omavahel pöördvõrdeliselt seotud,“ nendib Ernits.
„Õpikutes ja laulikutes pakutav arengukeskkond oli küllaltki
üheplaaniline ja vastuoluline. Implitsiitse aspektina selgus, et valitses
normatiivne, lausa dogmaatiline inimesekäsitus.“ Tiiu Ernits kaitseb
doktoritööd neljapäeval, 16. mail kell 12 Tallina Ülikooli
auditooriumis A-242, Narva mnt 29. Doktoritöö juhendajad on ÌìÃÀÓ°ÊÓ
Ãœlikooli professor Airi Liimets ja ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli emeriitdotsent Maris
Kirme.Oponendid on Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur Ingrid
Rüütel ja ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli dotsent Maris Saagpakk.Doktoritöö on
kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu repositooriumis E-Ait.
Eestis aastatel 1860–1914 analüüsinud ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli
Kasvatusteaduste Instituudi doktorant Tiiu Ernits jõudis järeldusele, et
toonane muusikaharidus järgis ühiskondlikke suundumusi ja mitte laste
vajadusi. „Lapse huvide arvestamise määra näitas ka temaatika ja
elusituatsioonide valik laulutekstides, mis järgis eelkõige suundumusi
ühiskonnas laiemalt, mitte aga ei arvestanud otseselt lapse
huvisfääre,“ kirjutab Ernits. „Muusikahariduse ampluaa ületas sageli
õpilase eluringi – teemaks olid sageli näiteks sõjasangarlus ja
leinalaulud.“Doktoritöös vaatleb Ernits saksakeelset kooliharidust
Eestis: laulmisõpetuse aluseid ja põhiprintsiipe, kooliõpikut kui
teadusliku uurimistöö objekti ning analüüsib saksakeelset
muusikaõppekirjandust. Töö eesmärgiks oli selgitada, milliseid
laulikuid, muusikaõpikuid ja kasvatusalaseid käsiraamatuid kasutati
vaadeldaval ajavahemikul ning millised olid nende kesksed tunnused. Töös
uuriti, kuidas ajastuspetsiifiline ühiskondlik ja sotsiaalkultuuriline
tegelikkus mõjutas muusikaõppekirjandust ja missuguseid tänapäeva
kasvatusteaduseski oluliseks peetavaid kontseptsioone ja käsitusi võis
täheldada.„19. sajandile iseloomulik moderniseerumisprotsess põhjustas
pingevälju, mis kajastus ka muusikaõppekirjanduse ja laulmisõpetuse
sisus. See tõi Saksamaa kaudu läänepoolse Euroopa kasvatustegelikkuse
Balti kubermangudesse, sealjuures nii uuenduslike, traditsiooniliste kui
arengut takistavate tendentsidena,“ tõdeb Ernits.Koorus pilt sellest, et
Balti kubermangude eestikeelsetes talurahvakoolides võis laulmisõpetusel
olla kõrgem positsioon ja noodilugemisel suurem osatähtsus kui see oli
samal ajal Saksamaal, kus tähtsaimaks peeti tollal ühise laulupagasi
kujundamist rahvale.Taktimõõt tõi esile lauluvaliku meetrumilise
printsiibi – koraalilikkusele viitav 4/4 taktimõõt kinnitas
lauluvalikus lapsepäraste laulude vähest osakaalu. „Selgus, et
esteetiliste ja religioossete väärtusvaldkondade domineeriv esinemine
järgis tollaseid ühiskonnas ja kooli eesmärkides heaks kiidetud
väärtusi, norme ja hoiakuid, kuid ei aidanud kaasa isiksuse terviklikule
arengule, sest olid omavahel pöördvõrdeliselt seotud,“ nendib Ernits.
„Õpikutes ja laulikutes pakutav arengukeskkond oli küllaltki
üheplaaniline ja vastuoluline. Implitsiitse aspektina selgus, et valitses
normatiivne, lausa dogmaatiline inimesekäsitus.“ Tiiu Ernits kaitseb
doktoritööd neljapäeval, 16. mail kell 12 Tallina Ülikooli
auditooriumis A-242, Narva mnt 29. Doktoritöö juhendajad on ÌìÃÀÓ°ÊÓ
Ãœlikooli professor Airi Liimets ja ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli emeriitdotsent Maris
Kirme.Oponendid on Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur Ingrid
Rüütel ja ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli dotsent Maris Saagpakk.Doktoritöö on
kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu repositooriumis E-Ait.