����Ӱ��

Teisipäeval, 28. oktoobril doktoritööd kaitsnud TLÜ Kasvatusteaduste Instituudi doktorant Katrin Kalamees-Ruubel analüüsis eesti keele ja kirjandusõpetuse arengut Eesti üldhariduskoolis.

Katrin Kalamees-Ruubel on seisukohal, et õpilaste praeguse ebapiisava emakeeleoskuse ning ahenenud kultuurilise silmaringi põhjused on sügavamad, kui seda kajastavad avalikkuseni jõudnud kritiseerivad seisukohavõtud, mis puudutavad näiteks õppe korraldust, aegunud õpetamisvõtteid või õpetajate vähest suutlikkust sagedaste muudatustega kaasa minna.

Keeleained ja ka kirjandusõpetus reageerivad kiiresti sotsiaalpoliitlistele muutustele ühiskonnas. „Seetõttu on tarvis tunda erinevate ajalooperioodide olusid, võimalusi ning piiranguid, milles üldharidust puudutavaid haridusotsustusi tehti ning millise ulatuse ning mõjuga need olid,“ rääkis ta.

Seni pole vaadeldud ei eesti keele kui emakeele ja kirjandusõpetuse rolli Eesti üldhariduses ega ka nimetatud õppeainete staatust hariduspoliitilistes dokumentides, eeskätt õppekavades. Seetõttu pidas autor vajalikuks iseloomustada eesti keele ja kirjandusõpetust mõjutanud haridusmuutusi nii kohalikus, regionaalses kui ka laiemas kontekstis, pöörates seejuures enim tähelepanu taasiseseisvunud Eesti Vabariigi valikuvõimalustele ning manifesteeritud valikutele.

Ajavahemiku 1917–2014 õppekavade ja aineprogrammide analüüsi üldistades leidis doktorant, et Eesti Vabariigi (1918–1940) ja nõukogude perioodi (1940–1991) haridusdokumentides arvestati enam kui praegu nii üldhariduse võimalusi kui ka tegelikku õppeprotsessi ning selles osalejaid.

Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi riiklikke õppekavu iseloomustades väitis doktorant: „Tähelepanu keskendamine hindamisele ja õpitulemustele takistab tänapäeval õppekavaterviku moodustamist. Seetõttu on raske leida seoseid üldhariduse võimalusi ületavate üldeesmärkide ja aine-eesmärkide vahel, nagu ka mõista põhimõtteid, millele tuginedes on ainesisu valitud või järjestatud.“

„Olen veendunud, et eesti keele ning kirjandusõpetuse arengu tundmine erinevates sotsiaalpoliitilistes ja -kultuurilistes tingimustes on oluline ka praeguse õpetuse kontekstis. See aitab säilitada rahvuskooli väärtuslikku pärandit ja tagada eesti keele ja kirjanduse kui maailmakultuuri osa jätkusuutlikkuse ka tulevikus,“ lisas Kalamees-Ruubel.

Uurimistöö praktilise väljundina on sõnastatud eesti keele ja kirjanduse õppesisu valiku printsiibid, mida saab kasutada nii kooli- kui ka riikliku õppekava arendamises, õpetaja põhi- ja täiendusõppes ning õppevara koostamisel.

Katrin Kalamees-Ruubeli doktoritööd “Eesti keele ja kirjandusõpetuse roll eesti õppekeelega üldhariduskooli õppekavas 1917–2014. Ajaloolis-analüütiline käsitlus” juhendasid ����Ӱ�� Ülikooli emeriitprofessor Leida Talts ja Eesti muusika- ja teatriakadeemia dotsent Urve Läänemets. Doktoritöö on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu repositooriumis