����Ӱ��

TLÜ Germaani-Romaani Keelte ja Kultuuride Instituudi doktorant Mele Pesti kaitseb esmaspäeval, 24. novembril doktoritööd “Intuitiivsest metafoorist toimiva kultuurimudeli poole: ‘antropofaagia’ Oswald de Andrade „Antropofaagilises manifestis“ ja selle edasiarendused 20. sajandi Brasiilias".

Autor uurib väitekirjas antropofaagia metafoori luuletaja Oswald de Andrade (1890-1954) modernistlikus manifestis ja 20. sajandi Brasiilia kultuuris. Töö eesmärk on tuua esile de Andrade metafooris sisalduv heuristiline mudel, mis kirjeldab brasiillaste enesetaju kultuurilise vastupanu vormis. Vastuolu “meie” ja “nende” vahel elimineeritakse välismõjude ärasöömise teel, andes metaboolse protsessi lõpptulemuseks rikka ja mitmekesise kultuuri. 

Töös antakse ülevaade kannibali koloniaaldiskursusest, mis ajendas Oswald de Andradet looma antropofaagia metafoori. See ja näited antropoloogilisest debatist antropofaagia rituaali üle andsid järgmised tulemused: 1) arusaam rituaalsest inimsöömisest põhineb tugevalt eelarvamustel ja äärmiselt nõrgalt tõestatud andmetel; 2) ‘kannibal’ on andnud nime ja näo hirmule Teise ees, mis põhineb rohkem kui kahe tuhande aasta vanusel koletisekujul; 3) antropofaagi ja kannibali ning nende semantiliste väljade vahel on olulised erinevused; rituaali neutraalseks kirjelduseks võiks kasutada neist esimest, kuna teine kannab tugevat stereotüüpi; 4) antropofaagia ei pea olema agressiivne. Andrade valis manifesti keskse metafoori ilmselt kõigil neil põhjustel.

Väitekirja peamine järeldus on, et kultuuriantropofaagia meteafoor lõi viisi, kuidas kontseptualiseerida ühe grupi kultuurilist strateegiat postkoloniaalses ühiskonnas, lähtudes endiste koloniseeritute positsioonist ja perspektiivist. Kultuuriantropofaagia selgitab mitmel põhjusel Brasiilia olukorda täpsemini kui laialdaselt kasutatud mõiste ‘hübriidsus’. Esiteks: antropofaagia tõstatab küsimuse aktiivsuse kohta, brasiillaste õiguse kohta olla enese ajaloo, oleviku ja tuleviku subjektid, selle asemel, et elada pealesurutud tähendustega imporditud mudelite järgi. Subjekti ümberpositsioneerimine on võimalik ainult kultuurilise vastupanu kaudu, mille “Antropofaagiline Manifest” algatab.

Teiseks toob antropofaagia ametlikult juba ammu dekoloniseerunud ühiskonnas esile koloniaaldiskursuse: näitab toimivaid koloniaalseid struktuure, eelarvamusi ja kujundeid (näiteks inimsöömine), mis on tänapäevani üleilmselt mõjusad.

Kolmandaks annab ‘kultuuriantropofaagia’ metafoor meile originaalse viisi mõistmaks, kuidas välismõjud kultuuri sisenevad. See näitab kultuure pidevas muutumises – omandamas väljast tulevaid elemente ning ehitamas muutustest üles sisemist stabiilsust.

Väitekiri astub dialoogi postkoloniaalse teooriaga, pakkudes ‘hübriidsusele’ kontseptuaalset alternatiivi antropofaagia mudeli kujul.

Doktoritöö juhendajad on ����Ӱ�� Ülikooli dotsent Ülar Ploom ja ����Ӱ�� Ülikooli professor Tiina Ann Kirss. Doktoritöö on kättesaadav TLÜ Akadeemilise Raamatukogu repositooriumis .