Akadeemilises raamatukogus avatakse Valli Lember-Bogatkina 100. sünnipäevale pühendatud näitus
29. oktoobril avatakse TLÜ akadeemilises raamatukogus Eesti akvarellisti ja joonistaja Valli Lember-Bogatkina (30.10.1921 – 14.06.2016) temaatiline näitus "Sugulasrahvastel külas. Joonistusi ja akvarelle“. Näitus tähistab kunstniku 100. sünniaastapäeva ning lõpetab ühtlasi Eestis oktoobris toimuvate hõimupäevade programmi.
Valli Lember-Bogatkina on eesti vesivärvimaali ja monumentaalkunsti suurnimi, kelle üle seitsmekümne aasta kestnud viljakas loometegevus algas juba 1940. aastatel.
Lember-Bogatkinat saab võrrelda eesti akvarellikunsti selliste suurnimedega nagu Lydia Mei, Karl Burman vanem ja Aleksander Pilar. Ükski akvarellitehnika ega väljenduslaad pole Lember-Bogatkina jaoks raskeks osutunud ning ta liikus sulavalt, klassikaliselt maalimiselt väga sujuvalt üle kuivale tehnikale. Mõlemas vilunuks saanuna hakkas ta erinevaid tehnikaid paralleelselt kasutama. Professionaalse kõrgvormi säilitas kunstnik kõrge vanuseni.
Kahtlemata on on Lember-Bogatkina loominguline eeskuju stimuleerinud ja propageerinud seda igivana kunstiliiki ka uute meediate ajastul.
Valli Lember lõpetas Riigi Kunsttööstuskooli (täna Eesti Kunstiakadeemia) 1940. aastal dekoratiiv-monumentaalmaali erialal. Näitustel debüteeris kunstnik juba 1942. aastal ning 1944 võeti ta vastu Eesti Kunstnike Liitu.
Alati uutele väljakutsetele või eksperimentidele aldis Valli Lember-Bogatkin on oma mitmekülgset annet pillava entusiasmiga jaganud küll dekoratiivpannoode, kitsasfilmide, plakatite ja raamatute illustreerimise vahel. Klassikalised on tema pildid ammu bibliofiilseks muutunud muinasjutukogumikele “Imeveski” ja “Kuldvokk” (1946).
Lember-Bogatkina rikkaliku loomingu kandvama osa moodustavad tema loodusvaated ning portreed. Esmajoones on ta kuulsaks ja populaarseks saanud aga Eesti põhjaranniku – eelkõige Karepa ümbruse randade, luidete ja metsade – kujutamisega. Need tööd on sündinud kiirelt, hetkemuljena, ja tulvil võltsimatut värskust. Samuti on ta tuntud folkloorsete rahvapidude kujutaja, eesti kultuuritegelaste portreteerija ja 1970.–1980. aastatel Siberis ja Uraali aladel soomeugri hõimurahvaste jäädvustajana.
Juba 1940. aastate teise poole tööde stilistikas on nähtavad Lember-Bogatkinale “firmastiiliks” kujunenud käekirja elemendid – kergelt skitseeriv stiil, motiivi kontuuristamine, hoogne joonistusviis, humorestlikud tüpaažid, sõbraliku sarži ilmed.
Mälestusnäituse läbilõige kunstniku viimase viiekümne aasta loomingust hõlmab valikut tema Eesti ja Soome maastikest, mida täiendavad portreejoonistused reisidelt Uraali ja Siberisse soome-ugri rahvaste juurde, kelle ehe etnograafiline pool (rahvariided, elamud jne) ja tüpaaži spetsiifilisus Lember-Bogatkinat sügavalt huvitas. Teiste hulgas saab näitusel näha hantide, manside ja komide rahvarõivais portreid ja olmestseene, vitriinides on aga väljas Lember-Bogatkina reisipäevikud (s.h. Helsingi saarestiku vaadetega reisipäevik esimeselt Soome-reisilt aastal 1973–1974). Väljapanekule lisavad vaatemängulisust kunstniku poja, keraamik Georg Bogatkini kõrgkuumustehnikas suuremahulised, skulpturaalse käsitluse ning lopsaka rahvusromantilise kujundlikkusega vaasid ja kausid, astudes kenasti dialoogi ema loominguga.
Näituse kuraator on Ӱ Ülikooli akadeemilise raamatukogu teaduskommunikatsiooni ja näituste juht Harry Liivrand, kujundajad Georg Bogatkin ja Airike Taniloo-Bogatkin.