����Ӱ��

Kaasaegses kultuuris on võimalik üht ja sama lugu esitada erinevates meediakeskkondades ehk multimeedialiselt, mis mängivad kaasa ka sõnumi mõjutajatena, sest erinevad meediad kasutavad erinevat keelt. Kirjutatud tekst raamatu näol kasutab üht keelt, romaani põhjal tehtud film, maal või muusikaline teos teist ning väga sageli on kasutatud erinevate meediate kombinatsioone.

Meedialine mitmekesisus ehk multimeedialisus on see, kui omavahel on kombineeritud pilt, sõna, muusika ja /või liikuv pilt. See on ülemaailmne nähtus ega üllata enam ammu laiemat publikut.

Kuidas saab väike kultuur erinevate meediate kombineerimise abil  maailmas silma paista?

Selleks, et teisi kultuure kõnetada, on hädasti vaja midagi eksootilist, mida teistel ei ole. Väga sobiv on folkloorne aines, mis on iga rahva põhjatu inspiratsiooniallikas. Ei ole igal rahval kultuurimälust võtta niisugust müütilist tegelast nagu kratt ega karukõrvadega vägilast nagu läti Lāčplēsis. Kui aga teha neist müütilistest tegelastest erinevate meediate vahendusel kultuuritekste, ei pruugu see veel sugugi globaalset huvi äratada, sest võib jääda multikultuurses maailmas võõraks ja mõistetamatuks. Nii et ainult meedialisest mitmekseisusest ei piisa, et maailmas silma paista. Kui paneme Krati tantsima pööraseid tantsujooniseid, põimides erinevaid tantsustiile, sh rahvatantsu, taustaks moodsa maailma digivahenditega loodud põrgutuli ja ärimaailm, siis saab Kratist tegelane, kes kõnetab kaasaegset publikut nii visuaalselt kui ka muusikaliselt. Just kõike seda võib kogeda eesti esimese balleti, 1943. a  esietendunud Eduard Tubina teose “Kratt“ uuslavastuses, mille tõi Estonia teatris 2015. aastal lavale Marina Kesler.   

Kui toome Lāčplēsise võitlused rahvusromantilisest 19. sajandist kaasaega, kus hea ja kurja vaheline võitlus, reetmised ja saatuslikud surmad on põimitud tänapäeva poliitilise ja ärimaailmaga, kõnetab see paljusid üle maailma. 2015. aastal Läti Rahvusteatris Viestur Kairishi lavastatud Rainise värssnäidend „Tuli ja öö“ (1905) ühendab endas nii folkloorse ainese kui ka Läti ajaloo olulisemad sündmused kaasajani välja. Folkloorsetest tegelastest saavad ülekultuurilised sümbolid, kelle tegevust saadab Wagneri muusika.      

Kaasaegne kontekst pole aga sugugi väga lihtne ega üheselt mõistetav. Kratt ja Lāčplēsis esindava väga vanu  lugusid ja neid mäletatakse läbi aegade väga erinevalt ning neid on erinevalt tõlgendatud: igas uues tõlgenduses sisaldub midagi sellest, mida mäletatakse minevikust, midagi mis on äratuntav. Iga uus interpretatsioon põimib endasse ka midagi vana. Tulemuseks on juba tuntud lugude variatsioonid, mida jutustatakse erinevate meediate abil. Rahvusvahelise publiku huvi pälvimiseks ainult erinevatest meediatest ei piisa. Vaja on ülekultuurilist ja üldinimlikku sisu ning kasulik on põimida omaenda kodusesse kultuuriteksti elemente teistest kultuuridest.