ÌìÃÀÓ°ÊÓ

Meie, see tähendab Lääne-Euroopa, Põhja-Ameerika ja paljude teiste maailma riikide ja rahvaste mõistes on terrorism kriminaalne tegevus, mille eesmärgiks on poliitiliste eesmärkide saavutamine vägivaldsete meetodite kaudu. Lisaks on oluline tekitada ühiskonnas hirmu. Vägivald on meetod, aga mitte eesmärk omaette. Terrorism ei võrdu islamiga – see on erilaadne kriminaalne tegevus kogu maailmas.

20. sajandil muutus lokaalne terrorism rahvusvaheliseks ja 21. sajandil üleilmseks, tuntuimad grupid ja nimed – al Qaeda ja Osama bin Laden. Viimane alustas ka oma grupeeringu laiendamist erinevate võrgustike kaudu juba 1990. aastatel.

1990. aastate alguses kasutasid terroristid esmakordselt postisüsteemi, kui Mehhiko Zapatista-nimelise liikumise sõjaline liider Marcos kutsus inimõiguste eest võitlevaid organisatsioone annetama oma rühmitusele raha.

Kaitstud ei ole maailm ka massihävitusrelvade puhul. Aum Shinrikyo-nimeline terroristlik organisatsioon kasutas 1995. aastal Tokyos keemiarelva.

Praeguseks võime me üllatuslikult rääkida terrorismi puhul terminitega kui ''avatud ühiskond'', ''teadmispõhine ühiskond'', ''e-õpe'', ''leidlikkus'' ja ''innovatsioon''. Kõik positiivsed kontseptsioonid, mis tähistavad tavaelus edasiminekut ja progressi – on samalaadselt, aga negatiivse sisuga esindatud terroristlikus keskkonnas.

Terrorismi-vastane võitlus on seda keerukam, et 21. sajandil on meil tegemist ühelt poolt kübermaailmaga ning teiselt poolt indiviidi ja psühholoogiaga. Kui kübermaailm on keeruline, kuid siiski hallatav – ei sa sama öelda indiviidi ja tema eeldatava käitumise kohta.

Tekkinud uued terrorismi-vormid – nähtamatud ''uinunud grupid'' (sleeping cells), kes on iga hetk valmis ründama; ette-äraarvamatu üksik-hunt-terrorist-ründaja. Viimase näideteks on Breiviku juhtum Norras (2011) ja Bostoni Maratoni pommitamised (2013). Neid ette näha ei saa.