ÌìÃÀÓ°ÊÓ

Mõnikord võib juhtuda, et oleme pealtnägijaks kuriteole. See tähendab, et meil tuleb anda juhtunu kohta ütlusi ning vajadusel tuvastada nähtud isik. See ei pruugi aga olla nii sirgjooneline, kui esmapilgul paistab, nendib ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ã¼likooli loodus- ja terviseteaduste instituudi üldpsühholoogia dotsent Kristjan Kask.

Õiguspsühholoogia uuringud on leidnud, et kurjategijate täpne äratundmine sõltub mitmetest asjaoludest nagu näiteks sündmuskoha valgustatusest, kurjategija kaugusest aga ka relva olemasolust sündmuse ajal.

Kui kurjategija käes on relv, siis võib tema nägu pealtnägijale ebatäpsemalt meelde jääda. Teadlased on seda selgitanud kahel erineval moel.
Esiteks võib relv tõmmata rohkem tähelepanu, kuna tegemist on ohtliku objektiga. Sestap võime oma tähelepanu suunata rohkem sinna, kuhu relvaga sihitakse. Nii tehes üritame hinnata sündmuse ohtlikkuse astet – kas oht veel kestab või on möödunud?

Teisalt võib tegemist olla uudsuse efektiga. Kui pealtnägija igapäevaselt relvadega kokku ei puutu, siis võib relva esinemine sündmuse ajal olla uudne ning võrreldes näoga köita enamuse tema tähelepanust. Kui meil pole relvadega varasemat kokkupuudet olnud, võime hilisemalt olla raskustes isiku tuvastamisega ega ei pruugi osata ka relva täpsemalt kirjeldada.

Seega – meie mällu salvestub valdavalt selline info, millele me sündmuse aset leidmise hetkel tähelepanu pöörame. Kui juba algselt mällu salvestunud info täpsus ja hulk on kesised, mõjutab see ka hilisemat sündmuse meenutamise täpsust.