ÌìÃÀÓ°ÊÓ

Loodus ei ole tänapäeval ega ka kirjanduses passiivne taustkeskkond, vaid omaette agentsus – aktiivne tegutseja, kes mõjutab ka inimkultuuri, leiab ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ã¼likooli humanitaarteaduste doktor Maris Sõrmus Ãœhe Minuti Loengus.

Looduse agentsusel on mitmeid ilminguid, nagu oma ³óää±ô, kehalisus või otsesed inimelu positiivselt või negatiivselt mõjutavad tegutsemised. Nii on see ka Kiviräha menuromaanis ''Mees, kes teadis ussisõnu'', kus on muidu keskne eesti keele ja rahvuse küsimus. On siis Kivirähk tõepoolest looduskirjanik? Mida tähendab üldse looduse lugemine kultuuri vahendusel, kirjanduses? On see posthumanistlik lugemine?

Loodust saab kirjanduses tõlgendada ökoloogilise kirjanduskriitika ehk ökokriitika raamistikus, kus keskendutakse looduse, koha ja keskkonna kujutamisele kirjanduses. Uusmaterialismi teooriatest inspireeritud materiaalne ökokriitika omakorda püüab ümber mõtestada inimkeskset arusaama agentsusest, mille kohaselt on muutust ajendavaks jõuks inimesed. Samuti rõhutatakse looduse ja kultuuri seotust ning teineteise mõjutamist; lähtudes näiteks Donna Haraway looduskultuurilisest eetikast, on inimkeha looduskultuuriline kooslus, mis toimib koosmõjus teiste mitteinimestest olendite või jõududega.

Kui vaadelda ''Mees, kes teadis ussisõnu'' uusmaterialismi terminites, siis on loodus seal aktiivselt tegutseja. Kunagised inimeste vennad ussid on nimelt võimelised rääkima ja õpetanud oma keele selgeks ka inimestele. Ja mis veelgi enam, viimased üksikud metsaasukad kõnelevad ussikeeles, hägustades nii looduse ja kultuuri selge piiri. Viimane mees, kes teab ussisõnu, on seega ühtaegu kultuur ja loodus, sisistades ussisõnu ja roomates rohul nagu uss.

Agentsust omavad ka sammal, muld ja putukad, mis põimuvad metsaelaniku Meeme kehaga, haaravad selle üle kontrolli ja lagundavad selle viimaks kõduks. Ei saa enam eristada, kus lõpeb Meeme keha ja algab sammal – loodus ja kultuur sulanduvad. Nii märgib Meeme, et ta mitte üksnes ei sarnane kõduga, vaid ongi selleks muutunud – ''Jah, ma kõdunen'', tõdeb ta. Meeme tegelaskuju koondab endasse niimoodi uusmaterialistliku fluiidse arusaama loodusest ja kultuurist.

Romaani vältel kirjeldatakse teda vastavalt kui inimmätast või maapinnal lebavat puulehte. Inimkeha ei olegi nii inimlik kui võiks arvata, vaid kultuurilise ja loodusliku sümbioos. Nii on see ka arvukate bakteritega inimese kehas ning laiemalt viiruste, allergiate, linnugripi või kliima soojenemise probleemiga, mis osutavad, et inimene mitte ainult ei mõjuta loodust, vaid moodustub ühes loodusega.

Seega avaneb Kiviräha raamatus antropotsentrismile vastukaaluks üsna posthumanistlik maailm, kus loodus kõneleb ja tegutseb ning inimene on looduskultuuriline. Nii lõhub Kivirähk looduse/kultuuri jäiga eristuse ja hierarhilise arusaama neist kui passiivsest/aktiivsest ja muudest kaasnevatest binaarsustest. Muidu antropotsentrilised mõisted ³óää±ô ja agentsus laienevad loodusmaailmale, nii et loodus moodustab romaanis omaette tegelase.

Maris Sõrmus kaitses mai keskel ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli humanitaarteaduste instituudis doktoritööd, uurides looduse-kultuuri suhet kaasaja briti-kariibi ja eesti kirjanduses. Töös lähtus Sõrmus asjaolust, et loodus ei ole tänapäeval ega ka kirjanduses ainult passiivne taust või tegevuskeskkond, vaid aktiivne tegutseja, kes seejuures mõjutab ka inimkultuuri.