ÌìÃÀÓ°ÊÓ

Uuel aastatuhandel on räägitakse üha enam ja enam inimõigustest kui ainsast võimalikust universaalsest väärtussüsteemist. Seejuures tõusevad esile aga kaks peaaegu vastandlikku narratiivi, leiab TLÜ Ühiskonnateaduste instituudi inimõiguste professor Mart Susi.

Esimese kohaselt on inimõiguste aeg otsa lõppemas. Seda põhjusel, et kuigi globaalselt on palju inimõiguste alaseid kokkuleppeid, tegutsevad inimõiguste kohtud ning inimõiguste tagamist jälgivad paljud organisatsioonid, ei ole inimõiguste üldine olukord paranenud, vaid on pigem halvenenud. Siinkohal võib siiski vastu väita, et pigem on lihtsalt inimõiguste arhitektuur muutunud keerulisemaks, sest suudame selgemalt sõnastada riikide kohustusi ning riikide käitumist ja täpsemalt jälgida.

Vastuolu riigi sõnade ja tegeliku käitumise vahel ei tähenda veel seda, et inimõigustel kaoks kodanikuühiskonda ühendav mõju.

Teise narratiivi kohaselt on kätte jõudnud inimõiguste aastatuhat, sest kunagi ei ole inimõigusi olnud nii palju kui praegu. Kriitikud ütlevad aga, et inimõiguste mõiste seeläbi devalveerub. Kui iga õigus on inimõigus, siis mis on üldse inimõigus? Uued inimõigused ei ole aga eraldiseisvad varasematest. Nii moodustavad näiteks privaatsusele, enesemääramisele ja inimväärsele toimetulekule suunatud uued inimõigused ühtseid perekondi varem neid põhiõigusi üldisel tasandil määratlenud põhiõigustega.

Inimõigused on nagu tähed pimedas öös – mida enam neid on, seda valgem ja turvalisem on meie teekond.