����Ӱ��

Meediapoliitika dotsent,  ����Ӱ�� Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituut
 

Summary in English below

Kui sageli arvatakse, et õppejõududel ja teadlastel on pikk siht alati silme ees, siis mina olen täielik vastand. Ma pole osanud kunagi mõelda pikalt ette, et tahan kuhugi jõuda. Olen teinud palju suunamuutusi, aga need pole olnud kannapöörded. Elu on kulgenud sujuvalt ja sakiliselt. 

Esimese kõrghariduse omandasin TPI-s (praeguses TalTechis) peenmehaanika erialal. 1990ndate murrangulised sündmused viisid mind inseneri ametist kaugemale, asutama hoopis Reklaamitelevisiooni (millest mõni aasta hiljem kasvas välja TV3). Praegu neile aastatele tagasi vaadates tõden, et tegelikult me üldse ei teadnud, mida televisiooniäri endast kujutab. Töö käigus õppides saime lõpuks üsna hästi hakkama. Tasapisi sai minust meediajuht. 
 
Sama sujuvalt on minust saanud õppejõud ja teadlane. Kui olin meediajuhtimise tööd juba pikalt teinud, ütles professor Marju Lauristin mulle ringhäälingunõukogus, et ma ei tea meedia ja kommunikatsiooni akadeemilisest poolest midagi – tule ja õpi teooriat ka. 2005. aastal kaitsesingi magistrikraadi. Kohe kaitsemisel mainis professor Peeter Vihalemm nagu muuseas, aga väga kindlalt ja loomulikult, et nüüd siis astud doktorantuuri. Ma poleks iialgi uskunud, et plaanin akadeemilist rada mööda edasi liikuda, aga nii see läks. 2011. aastal kaitsesin Tartu Ülikoolis doktorikraadi meedia- ja kommunikatsioonivaldkonnas. 

Akadeemilises elus oli doktorikraadini jõudmine minu kõige suurem töövõit. Tänan siinkohal südamest oma juhendajat professor Marju Lauristini ja kõiki teisi toonaseid õppejõude! 

See oli suur õnn, et läksin uuesti õppima, ja just seda, mida olin praktikas juba teinud. Tehtu mõtestamine akadeemiliste teadmiste abil andis palju sügavama arusaama elaviku toimimisest. Nüüdseks saan kinnitada, et otsus minna teist korda kõrgharidust omandama oli väga õige. Ma ei ütle, et esimene kõrgharidus oli viga – üldse mitte! Inseneriõpingute jooksul omandatud teadmised ja oskused on olnud mulle eluteel suureks abiks. 

Meediaõpingutest sai alguse mu tee teadusesse ja ����Ӱ�� Ülikooli. Tulin Hagi Šeini kutsel jagama tudengitele meediaäri ja -juhtimise kogemust. Töö tudengitega meeldis mulle. Ju olid rahul ka Hagi ja tudengid, sest mind kutsuti tagasi. Nii see algas ja arenes, kuni Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi (BFM) toonane direktor Katrin Saks kutsus mind ristmeedia bakalaureuse õppekava koostama ja käivitama.  
  
Ülikooli täiskohaga tööle tulles polnud mul mingit ettekujutust, mis mind siin ees ootab. Võrreldes teiste töökohtadega on see täiesti teistsugune, väga eriline maailm. Energia, mis tuleb üliõpilastelt, on ülikoolis vägev – see hoiabki mind siin kinni. Tunnen, et samavõrra kui mina õpetan tudengeid, õpin mina ka neilt. Me õpime koos. Saan üliõpilastele rääkida enda kogemusest ja võib-olla olen neist mõne teadmise jagu ees, aga uute tehnoloogiate, sealhulgas tehisaru tulek on loonud õpetamises ja õppimises täiesti uue olukorra. Avastan seda maailma koos tudengitega – õpime uusi asju üheskoos.      

Ülikoolis töötades on minus aja jooksul süvenenud huvi esitada miks-küsimust: miks asjad just nii on? Varem tegin paljusid asju – vahel õnnestunult, vahel mitte nii väga õnnestunult – ilma igasuguse akadeemilise teadmiseta. 1990ndatel, rääkimata 1980ndate lõpust, hakkasime lihtsalt otsast tegema. Tagasi vaadates arvan, et julgesime kõike teha tänu oma lihtsameelsusele. Tänaste teadmiste juures võin öelda, et nii ei saa või vähemalt ei tohiks teha. Seda tarkust meil toona ei olnud, nii et lihtsalt tegutsesime ja asjad saidki tehtud. 

Teadlasena unistan sellise meediaruumi loomisest, kus toimuvad liigsete negatiivsete pingeteta argumenteeritud arutelud. Meedia peaks inimesi liitma, mitte lahutama. Teadlaste ülesanne on anda poliitikutele ja otsustajatele selged ja konkreetsed argumendid, miks midagi teha või tegemata jätta. 

Teadlase rõõmud:

• Kõige suurem rõõm on, kui mu uurimistöö tulemused kellelegi päriselt korda lähevad ja neid rakendatakse. Selliseid ilusaid hetki on olnud mitu. 
• Mulle meeldib Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi loominguline õhkkond ning üliõpilaste energia. See annab indu juurde!
• Hindan kõrgelt häid kolleege. 
• Väga värskendav on ����Ӱ�� Ülikooli rahvusvahelisus: nii välismaalt tulnud õppijad ja õppejõud kui ka rahvusvahelised projektid. Seejuures on eesti keel ja kultuur ülikoolis kõige kallim vara.

��������ää��:

• Insener – 7 aastat
• Meediajuht – 24 aastat
• Teadlane – 14 aastat

Haridus:
2011  Tartu Ülikool, doktor meedia- ja kommunikatsioonivaldkonnas
2005  Tartu Ülikool, magister meedia- ja kommunikatsioonivaldkonnas 
1982   ����Ӱ�� Polütehniline Instituut, magister peenmehhaanikas
 

Summary in English

Andres Jõesaar, Associate Professor of Media Policy

I started out as an engineer. I have made many changes in my career since then, none of which have been radical. My life’s path has had its twists and turns. I helped launch RTV (now TV3) in the 90s, when many new opportunities suddenly became possible. We did not know how to do television, but we figured it out. I gradually assumed the position of a media manager.

One day, Professor Marju Lauristin told me that my knowledge of media was severely lacking, despite my longtime experience in the field, and that I should study it at a university. Looking back, that was one of the best decisions I ever made. In 2005, I received my Master’s degree, and in 2011, my PhD. I have always been motivated by my curiosity, and it keeps me close to academia and science. One must never stop studying.

Engineer – 7 years
Media manager – 24 years
Scientist – 14 years
 

Eksperimentaalpsühholoogia labori projektijuht,  ����Ӱ�� Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituut

�ʲ�ü���DZ��ǴDz�������ǰ�ٴǰ�

Summary in English below

Olen elu jooksul töötanud paljudel erinevatel ametikohtadel. Kõik tööalased liikumised on olnud sujuvad. Mul pole olnud dramaatilisi murranguid suure stressi või teadmatusega, mida edasi teha või mis on mu elu mõte. Küllap on see nii olnud ka tänu sellele, et mul on alati olnud paralleelselt mitu tööd. 

Mind on aidanud elutarkus, mida mulle jagas kunagine Riisipere lastekodu direktor Ago Teder. Ta ütles, et karjäär võiks olla nagu püramiid, mitte nagu pikk varras, mida mööda üha kõrgemale ronid. Mööda varrast jõuad küll kõrgele, kuid kui midagi murdub, siis võid langeda üsna sügavale. Kui ehitad karjääri üles püramiidina, on toetuspind tänu erinevatele oskustele laiem. Püramiidi tipust ei kuku sügavikku, vaid saad astuda kõrvale – teisele rajale, millega oled juba tuttav. Ma pole seda mõtet teadlikult järginud, kuid see on mind märkamatult juhtinud. 

Minu liikumine ühest valdkonnast teise on lähtunud ennekõike huvist. Sestap liikusin inseneri- ja tehnilise arendustegevuse valdkonnast psühholoogia juurde.

Alustasin tööelu 1962. aastal Eesti Raadios, kus töötasin eri ametikohtadel ühtekokku 30 aastat. Alguses operaatorina, seejärel arenduslaboris inseneri ja laborijuhatajana ning lõpuks tehnikadirektorina. See oli nõukaaeg, defitsiit oli igapäevane nähtus ja palju tuli leiutada. 

1970. aastal lõpetasin ����Ӱ�� Polütehnilise Instituudi (praegune ����Ӱ�� Tehnikaülikool) elektroonikainsenerina. Pärast aastapikkust Vene kroonus teenimist tulin Eesti Raadiosse tagasi. Just siis avas Tartu Ülikool kaugõppe psühholoogia erialal neile, kel juba oli eelnev kõrgharidus.  

Mulle pakkus huvi inseneripsühholoogia suund, sest Eesti Raadio laboris tegelesin stereofooniliste süsteemide arendusega – mind huvitas kuulmistaju, see, kuidas inimene tajub ruumiheli. 

Inseneeriast psühholoogia valdkonda üleminek oli ülimalt põnev, sest inseneri jaoks on asjad lihtsad – kui vajutad nuppu A, toimub sündmus B. Kõik on selgelt määratletud ja ennustatav. Inimese käitumine on aga sedavõrd variatiivne, et vajutades A, võid reaktsioonina saada B või C või kogunisti D. See paelus mind. Kaitsesin inseneripsühholoogias teaduskandidaadi väitekirja (praegune doktorikraad). Tol ajal tuli seda teha Moskvas NSV Liidu Teaduste Akadeemia psühholoogia instituudis. See kõik leidis aset töö kõrvalt.

Töötasin Eesti Raadios tehnika arenduse vallas, kuid hakkasin samal ajal tegema ka psühholoogiateemalisi saateid. Neis saadetes osalesid tollal veel noored teadlased, nüüd juba maailmanimega Jüri Allik ja Jaan Valsiner. Kui 1980. aastate lõpus muutusid popiks organisatsioonijuhtimise ja tööpsühholoogiaga seotud teemad, oli sagedane saatekülaline Ülo Pärnits, kes oli pärast insenerihariduse omandamist Tartus ka psühholoogia eriala lõpetanud. Siis kutsuti mind ka Mainorisse organisatsioonipsühholoogiat õpetama. Selle kõigega tegelesin paralleelselt põhitööga raadios kuni 1991. aastani. 

Seejärel tuli huvitav pakkumine Eesti Telefonist (praegune Telia) – tulla tegelema turunduse ja äriklientidega. Tollal arenes võimsalt küll tehnoloogia, kuid mina hakkasin tegelema hoopis teise valdkonnaga. Samas oli mu inseneriteadmistest klientidega suheldes palju abi. Siis tuli pakkumine äsja loodud Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutusest (RIKS) hakata kliendihalduse direktoriks – miks ka mitte, töö oli juba tuttav!

Umbes 30 aastat tagasi kutsus Kadi Liik mind ����Ӱ�� Ülikooli (siis oli see ����Ӱ�� Pedagoogikaülikool) õpetama organisatsioonikäitumist. Läksingi põhitöö kõrvalt väikese koormusega. Tasapisi hakkasid tulema magistrandid, keda juhendasin, ja uurimisprojektid. Kui RIKS-is töötamisest loobusin, sain rohkem ����Ӱ�� Ülikoolis panustada: lisandus kursusi ja uurimisprojekte ning see oli juba tõsisem teadustöö. 

Tagasi vaadates on iga periood ja kõik mu ametid olnud eri viisil väga huvitavad. Kõige suurem muutus oli minu jaoks see, kui lõpetasin otseselt tehniliste seadmete „juhtimise“ ja hakkasin juhtima inimesi, rakendades teadmisi organisatsioonipsühholoogiast. 

Juhtimistöö ja õpetamine ülikoolis on paljuski sarnased – sa pead inimesi mõistma, et neid mõjutada –, ja see on põnev. 

Teadlasena olen uurinud kuulmistaju, eelkõige kuulmislangust. Kahjuks on kuulmislangus sagenenud nooremate seas – see on seotud meie vaba aja veetmise viisidega: mürarohked kontserdid, ööklubid ja spordiklubid. Ka kõrvaklappidega kuulatav muusika on sageli nii vali, et kuulmise halvenemine on vältimatu. 

Oma uuringutes olen välja toonud, et tegelikult me ei hinda muusikat meeldivaks valjuse järgi. Subjektiivsed näitajad, mis määravad muusika meeldivuse, on hoopis loomulikkus ja läbipaistvus.

Olen uurinud ka subjektiivset õnnetunnet ja selle seost näiteks töökeskkonnaga – mis teeb meid õnnelikuks, kuidas on õnnetunne seotud rahuloluga kommunikatsiooniga ja organisatsiooni usaldamisega. 

On selgunud, et subjektiivne õnnelikkus on tugevalt seotud laste olemasoluga – need, kellel on lapsed, on keskmiselt õnnelikumad kui need, kellel pole lapsi, ja mida rohkem on lapsi peres, seda õnnelikumana inimene ennast tunneb. Muidugi on see nii statistika järgi. 

Teadlase rõõmud:

• Loomulikult rõõmustab mind, kui üliõpilane teeb õigeks ajaks kõik õppetööd ära, aga õppejõuna on mulle kõige huvitavam õpetamisprotsess – kuidas tekib arusaamine. Õpetades pean jälgima, et see, mida ma räägin, jõuaks kohale. Võib ju mõelda, et las need tudengid pusivad, aga see pole õige – keerukaid asju lihtsalt seletada on omaette oskus. 
• Teadustöös on kõige nauditavam, kui tekib aimdus, et mingid protsessid on tõenäoliselt seotud, ja kui hakkad seda teaduslike meetoditega uurima ning saad teada, et näe, ongi nii. Mõnus tunne on ka siis, kui selgub, et see polegi nii. Hüpoteesi ümberlükkamine on samuti oluline uus teadmine.

��������ää��:

• Eesti Raadios erinevad tehnilised ametikohad – operaator, insener, laborijuhataja, tehnikadirektor – 30 aastat
• Eesti Telefon, ����Ӱ�� Telefonivõrk, kommertsdirektor, hiljem Eesti Telefoni turundusosakonna juhataja – 8 aastat
• Riigi Infokommunikatsiooni Sihtasutuse teenindusdirektor – 13 aastat
• Teadlane – vahepausidega 46 aastat

Haridus: 
1983  Tartu Ülikool, psühholoogia doktor
1976  Tartu Ülikool, psühholoogia magister
1970   ����Ӱ�� Polütehniline Instituut, elektroonikainsener

Summary in English

Avo-Rein Tereping, Project Manager of the Laboratory of Experimental Psychology

Many of my most exciting and varied jobs began with the opportunity to create shows on psychology at the Estonian Radio (now ERR), where I worked as a development lab engineer. I had just attained a PhD degree in psychology, so I felt like I had to accept the offer. After this, I was invited to organise managerial training at the Estonian Entrepreneurship University of Applied Sciences. Alongside these trainings, I kept my job at the Estonian Radio, followed by employment at the Estonian Telephone (Elion), and finally, the State Infocommunication Foundation (RIKS). In 2004, I was invited to take up a part-time position at Tallinn University alongside my main job, which I accepted.

When I was young, I learned that a person’s career path should be shaped like a pyramid, not a thin pole. If you only focus on one profession, the pole may snap at any time and throw you off the path. If you work in various fields, you can just take a step to the side and continue on your journey.

Various technical positions, up to technical director, at the Estonian Radio – 30 years
Commercial director at Elion’s Tallinn Telephone Network, and later, marketing manager at Elion – 8 years
Service director at RIKS – 13 years
Scientist – 46 years in total, without counting small breaks
 

Võrdleva kirjandusteaduse professor, ����Ӱ�� Ülikooli humanitaarteaduste instituut

filosoofiadoktor

Summary in English below

Seda, et teadlasetöö mulle sobib, teadsin varakult. See oli mu kirjandusõpetaja mõju, sest tänu temale käisin kooli ajal keele- ja kirjandusolümpiaadidel, mis eeldasid iseseisvat uurimistööd raamatukogus. Sügisel anti olümpiaaditeema kätte ja kevadel vaadati, kuhu olen jõudnud. Nii tutvusin Jaan Kaplinski, Oskar Lutsu ja Hando Runneli loomingu ning Johannes Aaviku keeleuuenduse iga viimase detailiga. Istusin suure naudinguga Tartus kirjandusmuuseumi arhiivis tolmulõhna sees, samal ajal kui sõbrad nautisid elu. 

Hiljem, ka ülikoolis õppides ja töötades, ei ole ma ühtegi autorit nii peensusteni tundma õppinud. Eriti köitis mind Kaplinski luulemaailm ja ma ei tajunudki, et see kõik on olümpiaadi jaoks. Mul vedas, et Lähtele väiksesse maakooli sattus nii inspireeriv kirjandusõpetaja. Tegelikult oli mu lemmikaine neil pöördelistel aegadel, 1980ndate lõpus, hoopis ajalugu.

Minu elukutsevalikut mõjutas ka mu raamatuköitjast vanavanaisa. Tema tütar ehk minu vanaema ostis nõukogude ajal väga palju raamatuid. Lasteraamatuid muretses ta isegi kolm eksemplari, sest mul on kaks õde – vanaema tahtis, et igal lapselapsel oleks tulevikus oma raamatukogu. 

Uuringud näitavad, et see, kui palju laps loeb, ei sõltu sellest, kui palju ta vanemad lugesid või talle ette lugesid, vaid sellest, kui palju oli ta kodus raamatuid. 

Oma lõbuks loen raamatuid suvepuhkuse ajal. Kõige mõnusam on, kui saan hakata kohe hommikul lugema, nii et see ongi mu põhitegevus sel päeval. Lugedes olen jäänud ikka paberraamatu juurde. Mul on küll luger, aga eelistan hoida käes raamatut. 

Kirjandusteadlastelt küsitakse tihti tema lemmikraamatu kohta, aga mulle meeldivad paljud raamatud erinevast vaatenurgast, nii et üht on raske välja tuua. Kaua aega oli mu lemmik J. M. Coetzee „Summertime“. Lugemiselamust mõjutab ka see, mis ajahetkel või kontekstis raamatut lugeda. Näiteks lugesin Kafka „Protsessi“ 1993. aastal kaugveoautoga Saksamaale õppima sõites, kui pidime Poola-Saksa piiril viis päeva piiriületust ootama. See taust sobis ja võimendas lugemiselamust.

Mulle meeldivad raamatud, mis on kerged ja õhulised nii keelelt kui sisult, nii et need ei jäta muljet, et on valminud vaevaga. Kerge ei tähenda pealiskaudsust. Nõtkelt saab väljendada ka väga sügavaid mõtteid. 

Ise ma midagi ilukirjanduslikku paberile pannud ei ole. Minu kirjutamisvajadus saab rahuldatud teadustööga. Vahel, kui on piisavalt aega, teen seda tõelise loomiskirega. Erinevalt paljudest teistest meeldib mulle teoorialembene uurimus. Teadlasena on mu lemmikteemad seotud ajaloo ja mäluga, viimasel ajal ka emotsioonidega kirjanduses. 

Mind huvitab ka autobiograafiline kirjandus – miks lugejad armastavad teiste elulugusid? Psühholoogid, kes uurivad inimeste suhet oma looga, väidavad, et iga inimene vajab lugu endast. Ja lugemine teiste elu kohta aitab meil enda lugu mõtestada. Samal põhjusel peetakse päevikut. Ka sotsiaalmeedia täidab osalt sedasama vajadust. Elulugu on tähtis osa inimese identiteedist. Sageli aitab oma mineviku sorteerimine leida teed tulevikku. 

Olen väga õnnelik, et saan töötada teadlasena, kuigi algus oli väga raske. Taasiseseisvunud Eesti esimesel aastakümnel oli keeruline ühendada õppimist ja enese äraelatamist. Kui mu tütar sündis, olin alles kraadiõppur, aga töö oli mulle tähtis ja ma nii väga tahtsin seda teha. Tundsin siis tihti, et valisin töö oma tütre arvelt. Kui doktoritöö sai kaitstud ja poeg sündis, olin hoopis teistsugune ema – lapsed olid kõige tähtsamad. Doktorikraadiga on ka teadlasena palju rohkem võimalusi. 

Teadlase rõõmud:

• Mulle meeldib uute asjade teada saamine.
• Kui kirjutan teadusartiklit ja mul on aega, tabab mind eufooriline loomisemõnu.
• Teadlaseelu on võimaldanud mul teha rahvusvahelist karjääri, olen elanud ja töötanud Ameerikas, Saksamaal ja Itaalias. See on rikastanud nii minu kui ka mu pere elu.

��������ää��:

• Tõlkija, subtitreerija – 7 aastat
• Projektijuht – 1 aasta
• Teadussekretär – 6 aastat
• Teadlane – 20 aastat 

Haridus:
2009  Tartu Ülikool, filosoofiadoktor maailmakirjanduses
2002  Tartu Ülikool, magister maailmakirjanduses
1998  Eesti Humanitaarinstituut, bakalaureusekraad kirjandusteoorias
1990  Lähte Keskkool
 

Summary in English

Eneken Laanes, Professor of Comparative Literature

I knew from a young age that I wanted to be a scientist. During my school years, I attended several language and literature olympiads, motivated by my literature teacher, which required a lot of independent research work at the library. I happily preferred to spend my time inside the dusty archives of the Literary Museum while my friends were outside enjoying their youth.

I have never had any doubts or made any big changes in my career path, but I have had to solve smaller, everyday issues. During the first decade after Estonia’s restoration of independence, I had to figure out how to finance my studies and enter academia as a researcher. I engaged in a variety of side jobs during my studies, including translating and subtitling movies and teaching Estonian. It was hard to get started as a scientist. I also wanted children, and I still sometimes regret not spending as much time with them as I would have liked to. Regardless, all my hard work paid off, and my children saw the value in growing up with a scientist mother.

Translator, subtitler – 7 years
Project manager – 1 year
Research assistant – 6 years
Scientist – 20 years

Elukestva õppe dotsent, ����Ӱ�� Ülikooli haridusteaduste instituut

lingvistikadoktor

Summary in English below

Keskkooli järel oli mul soov saada eesti keele ja kirjanduse õpetajaks, kuid just siis hakati rääkima arvutitest kui innovatsioonist. Pealegi olin lõpetanud gümnaasiumis matemaatika-füüsika eriklassi koos programmeerimise lisaõppega. Nii läksin õppima hoopis IT-d ja sain automaatikainseneri elukutse.

Peale ülikooli, 1994. aastal, kolisin Kuressaarde, kus polnud väga häid võimalusi, et enda uusi teadmisi rakendada. Leidsin töö poes, mis müüs mobiilsidevõrku ja -telefone. Olin kaupluse juhataja, kuid tihti ka klienditeenindaja – müüsin uusi telefone ja parandasin vanu Soomest tulnud kännykkä’id. Tihti panin kolmest mittetöötavast telefonist kokku ühe toimiva. Sageli tuli mul inimesi õpetada, kuidas telefoni kasutada.

Kuna olin mobiilsidega juba tuttav, tundus loogiline karjäärijätk raadiosidega tegelemine. Nii liikusin Saaremaa raadiojaama Kadi direktoriks. See töö ühendas mu tehnikateadmised ning suure huvi keele ja kommunikatsiooni vastu.

Raadiotöö sisuline pool andis arusaama meedia toimimisest, avalike sõnumite kujundamisest ja sellest, kuidas meediaorganisatsioon sisemiselt töötab. Juhi roll avas mulle aga tohutu arenguvõimaluse, sest sain pärast nõukaaja käitumisnorme hakata looma inimsõbralikku, avatud ja koostööd soosivat juhtimiskultuuri. Sain aru, et kõige taga on keel ja sõnad – kui lugupidav, selge ja põhjalik oma sõnumites olen.

Raadio vestlussaated andekate, edukate ja tarkade külalistega suunasid mu edasist huvi teaduses. Nautisin inimeste lugusid. Väga huvitav oli analüüsida, mis on aidanud raadiokülaliste andel avalduda ja kuidas keskkond on seda toetanud. See oli mu tulevase teadushuvi vallapäästja ja põhjus, miks minust sai just andekuse uurija.

Mõtte minna uuesti õppima sain 2009. aasta laulupeo rongkäigus, kui peatusime kooriga ����Ӱ�� Ülikooli peahoone ees. Majal oli suur plakat „Tule ülikooli!“. Kuni lauluväljakuni vaagisin seda kutset ja lõpuks mõtlesin: „Miks ka mitte!“ Olin 39, elasin taas ����Ӱ��s ja olin just maha müünud enda paar aastat tagasi asutatudfotostuudio. Minule kui ettevõtjale sai saatuslikuks digifotokate plahvatuslik pealetung ja otsustasin õigel ajal sellest ärist välja astuda. Seega olin avatud uutele väljakutsetele ning tundsin, et ����Ӱ�� Ülikool on minu võimalus õppida ja teha karjääripööre.

Kommunikatsiooni magistrantuuri katsetel tuli kirjutada essee ja oli vestlus. Ütlesin, et tahan tulla õppima sooviga ülikoolis kunagi ka ise õpetada. Enamikku komisjoniliikmetest selline vastus üllatas, aga oli üks inimene – professor Krista Kerge –, kes vaatas mulle otse silma ja ütles, et just selliseid inimesi ülikooli oodatakse. Krista Kergest sai hiljem ka mu doktoritöö juhendaja. Tema oskusel märgata minus potentsiaali on olnud erakordselt suur tugi minu karjääri kujunemisel.

Uuesti õppima hakkamine oli paras väljakutse. Olin elevil, sest kommunikatsiooni erialal astusin sammu selles suunas, millest olin algselt unistanud – sain hakata tegelema eesti keelega. Samas oli ülikoolisüsteem vahepeal väga palju muutunud. Alguses ei teadnud ma isegi, mis asi on ainepunkt. Pelgasin ka seda, et paljud õppevahendid olid ingliskeelsed – Saaremaal polnud mul aastaid olnud vajadust seda võõrkeelt kasutada. Samuti pidin mõtlema, kuidas olmeliselt hakkama saan: päeval töö, õhtul kool, lisaks pidin toetama enda varateismelisi lapsi, kes harjusid uue kooli ja linnaga. Mu varuplaan oli õppida üks semester ja vaadata, kuidas läheb.

Kardetud raskused asendusid peagi aga suure rõõmuga: loengud olid huvitavad, tajusin õppejõudude ja kaasõppijate toetust ning kõik ettevõetu õnnestus. Ülikoolis õppimine täitis mind õnnetundega, mis andis palju energiat. See tunne pole minust siiani kadunud.

Näen samasugust ebakindlust ja samas õhinat õppida nagu minul oli ka enda õppijate silmades. Tänu sellele, et olen sama teekonna läbi teinud, suhestun üliõpilastega paremini. Usun teadvat, mida tunneb oma esimest kõrgharidust omandama tulnud noor, aga ka veidi eakam ja kogenum õppija. See polnud küll nii algselt plaanis, aga elukestva õppe dotsendina olen ise elukestva õppe ehe näide.

Üks kaalukeel, mis näitas, et minust võib saada õppejõud ja teadlane, oli olukord, kus sain Krista Kergelt kirja. See oli hästi lakooniline: „Olen haige ja ma ei saa homme loengut anda. Slaidid on manuses. Ole hea, tee see minu eest ära.“ Nii sattusin esimest korda auditooriumi ette, rääkima teemast, mida ma hästi ei vallanud. Mul oli professori 100 slaidi, millest 80st ei saanud ma justkui midagi aru. Lugesin terve öö, et end loengu teemaga kurssi viia.

Tudengid, kes õppesse tulid, võtsid mind auditooriumi ees aga väga loomulikuna. Mind tabas omamoodi õnnetunne, et olin just seal ja just nii oma õpetamisteekonda alustamas. Loeng ise läks üle kivide ja kändude – sain aru, et astusin ühe ämbri seest teise. Aga tunne oli õige! Sain ka sellest aru, et õpetada ei saa, ilma et oleksin ise valdkonna teadlane. See andis mulle indu edasi pingutada.

Nüüd, kui olen õppejõud, rõõmustab mind kõige rohkem see, kui õppija mõistab, et ta õpib. Raadiost anti mulle kaasa tunnustus, et olin juht, kes ei seganud töö tegemist. Nüüd proovin olla õppejõud, kes ei sega õppimist. Mul ei ole vahet, mis hinde tudeng saab, kui näen, et ta õpib teemat ja õpib ka seda, mida ma polnud kavandanud. Rahulolu pakub ka see, kui suudan luua keskkonna, milles arenevad õppija erinevad oskused ja anded.

Õnneks märkan, et toimumas on muutus, miks inimesed õpivad. Praegu ei õpita ainult töökoha saamiseks, vaid aina rohkem tullakse õppima iseendale. Endaga rahuloleva ja õnneliku inimese kaudu areneb kogu meid ümbritsev keskkond.

Suurimad plussid õppejõu ja teadlasena:

* Teadus – mulle meeldib teaduspõhise elu- ja mõtteviisi tutvustamine ja rakendamine.

* Õppetegevus – naudin õpetamist ja ise õppimist.

* Arendus – mulle on oluline minu panus meie haridusvaldkonda üldiselt.

��������ää��:

Mobiilsidekaupluse juhataja – 5 aastat

Fotostuudio juhataja – 2 aastat

Kadi raadio direktor – 5 aastat

Teadlane – 16 aastat

Haridus:

2019   ����Ӱ�� Ülikool, lingvistika doktor

2012   ����Ӱ�� Ülikool, kommunikatsiooni magister cum laude

1994   ����Ӱ�� Tehnikaülikool, arvutite ja arvutivõrkude eriala, inseneridiplom

Summary in English

Halliki Põlda, Associate Professor of Lifelong Learning

I got the idea to return to university in 2009, when we stopped in front of Tallinn University during the Song Festival parade. There was a large poster on the building that said ‘Come to university!’. Throughout the rest of the parade, I thought, ‘Why not?’ By then, I was 39 years old, and I had just sold my company and moved from Kuressaare to Tallinn with my family. I felt like this was my opportunity to study something new and make a big change in my career.*

Although I had studied engineering, life had led me to work in the field of communication instead. My experience leading a radio show helped me understand that language and well-chosen words are the building blocks for everything. I was inspired by the stories of the talented people I got to interview in my talk show. I found it fascinating to analyse what helped them express their talents and how their environments supported them. This fascination was vital to developing my interest in science and my choice to become a talent researcher.
 
Mobile communication store manager – 5 years
Photo studio manager – 2 years
Radio Kadi director – 5 years 
Scientist – 16 years

Õpperobootika vanemteadur,   ����Ӱ�� Ülikooli haridusteaduste instituut
haridusteaduste doktor

Summary in English below

Hakkasin Jänku-Jussi multikaid tegema, kui mu lapsed olid väikesed. Selleni jõudsin nii, nagu palju lapsevanemad. Toetasin laste robootikahuvi ja tahtsin nendega koos asju teha ning siis hakkas iseenesest kõik juhtuma. Põhjus, miks Jänku-Jussi sari otsa sai, on üsna lihtne – laste kasvades kadusid sarja tegelaste autentsed hääled ja igapäevaelu muutus multika sisust liiga erinevaks. Aga mul oli ka kannapöördesoov. 

Olin pikalt teinud Jänku-Jussi multikaid, korraldanud robootikakoolitusi õpetajatele ja robootikavõistlusi lastele. Teadsin, et tahan järgmist sammu teha, aga ma ei teadnud, mis see on. Käisin terve aasta paljudel häkatonidel ja otsisin enda „asja“, aga ei leidnud. Tõsi, oleksin võinud teha muutuse ka mõnele teisele ettevõtlusrajale, aga Jänku-Juss oli juba mu teine tsükkel. Majandustarkvarafirmat juhtisin 10 aastat, multikatsükkel oli ka 10 aastat. 
Sain aru, et pean enda uue käigu leidmiseks juurde õppima. Nii astusingi doktoriõppesse. Mu eelmisest lõpetamisest oli möödas 17 aastat. 

Uuesti üliõpilaserolli sisse elada oli raske, olin 47. Pidin oma ettevõtja-identiteedi täiesti  ümber mõtestama. Loobuda oli vaja ka harjumuspärasest mõtteviisist, et kõik peab olema kulutõhus. Uus oli ka see, et teaduses ei pea kõik alati välja tulema. Pidin leppima, et minu aeg ei maksa ülikoolis mitte midagi. Istusin pikkades akadeemilistes loengutes ja mul oli palju aega mõelda. Sain aru, et aja kulgu hinnatakse akadeemias teadmistes, mille omandad. Mõtteviisi muutus oli raske.

Doktoriõpingute ajal oli N + 1 korda, kui soovisin selle pooleli jätta, sest tundsin, et see mulle üldse ei sobi. Tajusin enda nahal valusalt ettevõtjate ja teadlaste vahelist lõhet. Akadeemiline ringkond tajus mindki väga võõrana, ja ma olingi teistsugune, siiani olen. Ma käitun, räägin ja mõtlen teistmoodi tänu enda varasemale taustale. See on aga minu pluss, sest nüüd ma mõistan mõlemaid. Teadlaste ja ettevõtjatega ühe laua taga istudes saan öelda, et tulistes aruteludes on mõlemal õigus – vaatepunktid on erinevad. Koostöö jaoks peavad mõlemad sammu tagasi astuma ja mitte keskenduma erinevustele, vaid sarnasustele ja ühistele eesmärkidele, et ühiskond läheks paremaks. 

Olen ülikoolis leidnud enda koha tänu sellele, et mul on siin missioon anda ühiskonnale tagasi. See oligi mul enne puudu. Minust on teadlasena maailmale kindlasti rohkem kasu kui järgmise uue firma juhina. Ainus, millega mul on minu kannapöörde juures mõnevõrra raske leppida, on see, et ma ei jõua kunagi järele neile, kes tulid teadusesse minust 20–30 aastat varem. Olen selle enda jaoks lahti mõtestanud nii, et äkki on minu parim panus teadusesse hoopis see, et juhin suurtes projektides neid tippteadlasi, kelleks ma ise kunagi ei saa. Suurte projektide juhtimine on sarnane ettevõtte juhtimisega. Seda kogemust mul on. 

Täna olen teadlasena väga palju vähem egoistlik kui olin varem. Tunnen, et olen keegi, kui saan teisi aidata ja minust on kasu. Olen teaduses nagu väike Peeter: alati annan enda toidust ampsu ja loodan, et mind kutsutakse ka kunagi sööma.

Teadlase rõõmud:

• Rõõmustan, kui mu õpilastel läheb hästi.
• Väga hea tunne on, kui toon hea teadusrahastuse. 
• Väga eriline on olla, kui minu artiklit tsiteeritakse.
• Mulle meeldib, et teadlasena iga päev arened, isegi kui sa ei taha. Teadlane ei ole kunagi valmis.

��������ää��:

• Majandustarkvara firma juht – 15 aastat
• Jänku-Jussi arendaja – 10 aastat
• Teadlane – 7 aastat

Haridus:
2021   ����Ӱ�� Ülikool, haridusteaduste doktor
2000 ����Ӱ�� Tehnikaülikool, majandusteaduste magister, cum laude
 

Summary in English

Janika Leoste, Senior Researcher of Educational Robotics

I started working on the Jänku-Juss cartoon series when my children were young. I wanted to do things with them, and the cartoon developed naturally from that passion. As for why the Jänku-Juss cartoons stopped airing, there is a simple reason: the original character voices changed as my children grew up, and our daily lives became too different from the contents of the show. I also felt like I needed a radical change. I knew that I would have to study something new to go forward.

It was difficult to go to university again as a 47-year-old. I had to completely reinvent my entrepreneur mentality. It was no longer feasible to see everything from the perspective of profit maximisation. During my PhD studies, I got the urge to cancel my degree N + 1 times. I felt an extremely large disconnect between being an entrepreneur and a scientist.
 

Business software company manager – 15 years
Jänku-Juss cartoon developer – 10 years
Scientist – 7 years

Nooremteadur,  ����Ӱ�� Ülikooli digitehnoloogiate instituut

Summary in English below

10. ja 11. klassis olid mul koolis meediaõpetuse tunnid. Sealt sain esimesed meediateadmised ja mõned praktilised kirjutamiskogemused. Selle najal kandideerisin suvevaheajal enne 12. klassi Õhtulehte praktikale. Olin õnnelik, et mind valiti – mul oli suur tuhin peal. Peale kolme suvekuud sain pakkumise, et võiksin jääda osakoormusega tööle, kui vähegi jaksan. Nii alustasingi sügisel 12. klassi ja ka 0,7 koormusega ajakirjanikutööd. Kooliskäimist see ei seganud, sest kajastasin kultuuri- ja meelelahutusosakonnas tihti üritusi, mis olid õhtul või nädalavahetusel. 

Vahetundides käisin kooli raamatukogus kirjutamas ja vaatamas, kas keegi on vastanud mu e-kirjale või olen saanud uue huvitava ülesande. Mul oli palju energiat ja entusiasmi tööd ning ma polnud enda klassis ainus, kes vahetundides tööga tegeles. Kevadel, kui keskkool läbi sai, olin küll üsna väsinud.

Ülikooli minnes, referent-toimetajaks õppides läks elu samamoodi edasi. Kordamööda õppisin, kirjutasin ja toimetasin leheartikleid. Hakkasin tegema ka teadustööd. Olin aastaid kits kahe heinakuhja vahel. Kui bakalaureus oli lihtne, siis magistrit ja tööd samal ajal teha oli raske. Juhendaja kaasas mind magistrandina juba varakult ka projektide taotlemisse ja akadeemilisse asjaajamisse. See kõik meeldis mulle. Keeleteaduse magistrandina avaldasin ka kaks teadusartiklit. Juba magistri lõpus mõtlesin, et tahaksin doktoriõppesse minna, kuid viivitasin otsusega. 

Ma ei raatsinud meediatööd kõrvale jätta. Mul oli ajakirjanikuna toimiv kontaktibaas, töö oli vaheldusrikas ja huvitav, oli palju suhtlemist. Olin vahepeal toimetajaks saanud – mul olid oma rubriigid, oma vastutusala ja olin Õhtulehe nädalalõpulehes mõndagi enda näo järgi kujundanud. Väga kahju oli sellest loobuda. Kaalukeeleks sai mõttekoht, et kuna olin varakult alustanud, olin meedias juba päris palju saavutanud. Minu võimalik kasvamisekoht ajakirjanduses oli juhiamet, aga teadsin, et naudin pigem sisulist tööd kui koosolekuid ja teiste juhendamist. 

Läksin doktorisse, et areneda. Kohe ma töölt ära tulla ei julgenud – esimese aasta jäin poole kohaga enda rubriike toimetama, aga igal nädalal tundsin, et mul jääb paar päeva puudu. Esimese doktorantuuriaasta lõpuks, see on kuus aastat tagasi, sain aru, et teadus on mulle täiskohaga töö. 

Õhtulehest äratulek oli emotsionaalne. Siiani igatsen ühtteist meediatööst – muhedat kollektiivi ja vilgast kultuurielu. Teadlasetöö nõuab suurt iseseisvust ja on alguses üsna üksik. Õnneks on mu töörühma ja instituudi kolleegid samuti väga vahvad.

Teadlase- ja ajakirjanikutöös on ühtviisi vaja end uue infoga kurssi viia ja väga palju kirjutada, aga seda tuleb teha teistmoodi. Ajakirjanikuna otsisin rikast, värvikat ja vaheldusrikast keelt. Teadlasena tuli harjuda sellega, et sünonüümid tekitavad kahtlust, kas tegu on ikka sama asjaga. 

Varasem kogemus meedias on andnud mulle kaasa palju head. Teadlasele on väga oluline rääkida ja kirjutada keerulistest asjadest nii, et teised ka temast aru saavad. Seega sain teaduskommunikatsiooniks hea stardi – ma ei karda enda teemadest lihtsalt rääkida. Ajakirjanikutöö on andnud ka julguse avalikel üritustel teiste teadlastega kontakte luua.  

Humanitaarina astusin doktorantuuri digitehnoloogiate instituuti enda doktoritöö juhendaja järel. See tundus küll hirmuäratav – mina, keeleinimene ja nüüd arvutimaailmas, olgugi et mu uurimisobjekt oli ikka eesti keel. Mulle meeldis statistika ja olin kasutanud arvutiprogramme, et keelt analüüsida, aga ma ei kujutanud ette, et hakkan ise programme looma. 

Samas ütleb mu hea kolleeg, et teise valdkonna inimene võib tarkvara luues vahel saavutada kõige paremaid tulemusi, sest see vastab siis täpsemini kasutajate vajadustele. 

Teadlasena unistan ja loodan, et minu osalusel loodud programmid teevad keeleõppimise tõhusamaks ja õpetajate töö lihtsamaks. Uurin võimalusi, kuidas arvuti abil teise keele ja emakeeleõppijate tekste hinnata. Selline tööriist toetaks keeleõppe käigus tagasiside saamist ja andmist, kuid võiks aidata ka eksamitöid kontrollida – olgu lisahindajana või ühe inimeksperdi asemel. Praegused tulemused näitavad, et arvuti ja inimese arvamused ühtivad isegi paremini kui kahe hindaja hinnangud omavahel. 

Automaathindaja on vaid üks osa valmivast ELLE keskkonnast (Estonian Language Learning Environment), mis pakub abivahendeid keeleõppijatele, -õpetajatele ja -uurijatele. Seal on juba olemas näiteks korrektor, rakendused sõnade ja grammatika analüüsimiseks, kuid omajagu teed on veel minna. Keeleõppevahendite loomise nimel töötab meie keeletehnoloogia rühmas kaheksa uurijat. Teeme koostööd kolleegidega oma ülikoolist ja väljastpoolt.

Teadlase rõõmud:

• Olen väga õnnelik, kui saan enda teadusartiklitele või ettekannetele sellist tagasisidet, mis näitab, et minu ja töörühma tööl on praktiline väärtus. 
• Minu suur rõõm on, kui midagi saab valmis. Teaduses peab tulemi nimel tihti kaua pingutama. 
• Mind rõõmustab, kui suudan sütitada tudengeid tulema kaasa meie projektiga.

��������ää��:

• Ajakirjanik – 11 aastat
• Teadlane – 6 aastat

Haridus:
2018 - ����Ӱ�� Ülikool digitehnoloogiate instituut, doktorant
2016      ����Ӱ�� Ülikool humanitaarteaduste magister (lingvistika), cum laude
2012      ����Ӱ�� Ülikool humanitaarteaduste bakalaureus (referent-toimetaja), cum laude
2009      ����Ӱ�� 21. Kool
 

Summary in English

Kais Allkivi, Junior Research Fellow of Machine Learning

I began my career as a journalist when I was 18 years old during a summer break before entering the 12th grade. I liked to write, and I liked the Estonian language. After my summer internship, I continued working for Õhtuleht. The job did not hinder my studies, as my task was to publish stories about events related to culture and entertainment, which took place in the evenings or during weekends.

When I went to university, my life continued along the same path. I alternated between my studies and writing articles for the newspaper. I also started working in research. For years, I was occupied by my two passions. During my first year of PhD studies, I finally understood that I could not focus on both. Every week, I took on more work than anyone could possibly manage. It was a shame for me to eventually give up my work in media, but I saw more potential for self-advancement in science. Then, during my PhD studies, I made two radical changes at once. I changed my focus from classic linguistic studies to IT and concurrently entered the world of language technology. 

Journalist – 11 years
Scientist – 6 years

Osaluskultuuri professor,  ����Ӱ�� Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituut

Sotsioloogiadoktor

Summary in English below

Alustasin tööelu väga noorena, otse koolipingist, ����Ӱ�� Lauluväljak SA-s. Kui küsiti, kas ma oskan, siis nooruse hulljulgusega vastasin enamasti „jah“. Paljud ettevõtmised olid mulle uju-või-upu-olukorrad. Ja siis ma ujusin! See kõik oli väga loominguline.

Pärast seda läksin SL Õhtulehte turundusjuhiks. See oli suur ideoloogiline muutus – rahvuskultuurikesksest töökohast tabloidlehte. Kuna meie osakonna eesmärk oli suurendada müüki, mõtlesime pidevalt välja uusi asju, mida lisana ajalehe vahele panna, et müüginumbrid tõuseks: TARO-kaartide tarkused, nõiad, horoskoobid ja kohvipaksuennustused müüsid väga hästi. 

Tagantjärele vaadates on see huvitav kokkusattumus, sest ühes oma teadusprojektis uurin usalduse tekkimist tervise- ja heaoluteemalises kommunikatsioonis ning ka seda, mis puudutab ebateadust. Mu varasem töö meediavaldkonnas aitab mul meediauurijana mõista, miks tehakse toimetuses lugude osas teatavaid valikuid. Tean, mida tähendab surve teenida tulu.

Peale paari aastat meedias töötamist tekkis mul vajadus minna tagasi tööle, kus see, mida ma müüa aitan, on minu jaoks midagi suuremat või aatelisemat. Läksin kolmandasse sektorisse, Briti Nõukogusse Põhja- ja Kesk-Euroopa regiooni turundus- ja kommunikatsioonijuhiks. See oli tol ajal mu unistuste amet: loominguline töö, mis sisaldas samas strateegilist planeerimist, välislähetusi ja rahvusvahelist suhtlust, õhtusööke ja vastuvõtte. See oli meeletult põnev kogemus – väga loominguline ja minu jaoks täiesti uutmoodi kommunikatsioonitöö rahvusvaheliste võrgustikega. Ma ei väsinud sellest kuidagi ära. 

Kui jäin lapseootele, oli selge, et see elumuutus toob kaasa ka tööalase pöörde. Tagasi endisele tööle minek ei olnud võimalik, sest see ei sobinud mulle väikese lapse emana. Kodus enda uude rolli kasvamise raskuste sees mõtlesin, mida ma üldse elus teha tahan. Olin sattunud teelahkmele. Ühe eneseabiprojektina kirjutasin romaani. 

Teiseks tuli taas meelde varem kõrvale lükatud mõte doktorantuurist. Tundus, et aeg on küps. Tahtsin tegeleda millegagi, mis mind tõeliselt huvitab. Nii lugesin palju ja mõtlesin enne doktoritöö kavandamist väga sügavalt järele. Tahtsin uurida inimeseks olemise kogemust ja seda, kuidas internet seda võimaldab, vormib või takistab. Nii sai minust sotsiaalmeedia uurija.

Tõsi, doktorantuuri astumisel oli mul eeskuju ees: mu mõlemad vanemad on doktorikraadiga, ka vanaema ja õde – selles mõttes tundus see turvaline tee. Olen ülikoolitöö sees üles kasvanud. Kohati olid mõned teadustöö aspektid mulle seega ka algajana intuitiivselt mõistetavad.

Sellegipoolest tundsin end oma doktoritööga alustades kohati üksildasena. Kui käisin sotsioloogia või sotsiaalteaduste konverentsidel, siis tajusin, et internetiuuringuid ja sotsiaalmeediat ei võeta tõsiselt. Arvati, et minu teema on mõttetu ja triviaalne, et seal ei ole midagi uurida – või kui, siis ehk popkultuuri väljendusi selles. Õnneks juhendaja toetas mind. Liitusin Maailma Internetiuurijate Assotsiatsiooniga ning leidsin sealtkaudu endale teise juhendaja, kes on selles uurimisvaldkonnas üks maailma tippteadlasi. 

Kuna sotsiaalmeediauuringute teema mind ennast väga kõnetas ja mul oli tekkinud piisavalt tagalat, siis selgitasin internetikaugematele sotsiaalteadlastest kolleegidele aina uuesti ja uuesti uurimisteema sisu ja selle olulisust. Sel ajal pakkusid mulle teatavat rõõmu üllatunud näod saalis, kui ma ettekannet tegin. 

Tundsin ka suurt vastutust, et ma ei käkiks ära üldist suhtumist sotsiaalmeedia uuringutesse. Praegu ei tekita teadustööd nendel teemadel enam furoori. Keegi ei tule vaidlema, et veebipõhisel visuaalkultuuril – selfidel, meemidel, TikToki videotel – ei ole olulist rolli majanduses, kultuuris, poliitikas, üksikisiku ja ühiskonna heaolus. 

Teadlase rõõmud:

• Mulle meeldib, kui saan enda loengutele, teadustööle või esinemistele tagasisidet, et olen mõjutanud kellegi väärtushinnanguid või mõttemaailma. 
• See on väga põnev, kui saan rääkida enda eriala inimestega, eriti doktorantidega; eriliselt mõnus ja inspireeriv on kuulata noori tarku teadlasi arutlemas. 
• Eriti rõõmus olen siis, kui olen avanud juhendaja või teadlasena kellelegi võimaluse midagi uurida.

��������ää��:

• Turundusjuht – 10 aastat
• Teadlane – 15 aastat

Haridus:
2015 ����Ӱ�� Ülikool, sotsioloogia doktor
2005 Tartu Ülikool, meedia ja kommunikatsiooni magister
2003 Tartu Ülikool, bakalaureusekraad sotsioloogias
 

Summary in English

Katrin Tiidenberg, Professor of Participatory Culture

I started working when I was young, right after my studies, at the Estonian Song Festival Grounds Foundation. Whenever I was asked if I could do anything, I always said yes, as I was young and audacious. Many situations required me to adapt or perish, and I always managed to adapt. When I became the marketing and communications manager for the Central European region at the British Council, I felt like I had found the career of my dreams. My work was creative and involved strategic planning, many foreign missions, international cooperation and formal dinners and receptions. All of this suited me perfectly.

After becoming pregnant, I immediately realised that the birth of my child would also affect my career. I considered starting PhD studies, but only if I found an area of research that I was seriously invested in. Luck was on my side, as my then-future supervisor agreed with me on the importance of connections between the internet and identity. That is how I became a scientist, specifically a social media researcher.

Marketing manager – 10 years
Scientist – 15 years

Õpitehnoloogiate dotsent,  ����Ӱ�� Ülikooli digitehnoloogiate instituut

Summary in English below

Käisin aeg-ajalt lasteaias õpetajaabina tööl juba siis, kui olin 14. See oli tänu mu lasteaiaõpetajast emale.  

Ülikooli astumisel teadsin üsna kindlalt, et mulle võiks sobida hariduse valdkond. Kaalusin õppida inglise keele õpetajaks, kuid see asendus kiirelt sooviga õppida alusharidust. Õppimisega paralleelselt läksin täiskohaga lasteaeda tööle. See sobis mulle väga. Töötasin õpetajana neli aastat. 

Lasteaiatöö on ennekõike seotud väga suure missioonitundega. Arvan, et ma ei oleks kunagi kannapööret teinud, kui magistriõpingute ajal poleks juhendaja pakkunud mulle ülikoolis väikese koormusega tööd. Töötasingi üle poole aasta täiskohaga õpetajana, poole kohaga ülikoolis ja lõpetasin magistrantuuri. Siis panin tähele, et mu rühma 4–5-aastased lapsed andsid mulle märku, et mul pole enam piisavalt kannatust, et mängida. Ma ei salga – see murdis mu südame. Sain aru, et pean tegema valiku, kas olen lasteaias või ülikoolis. 

Õppejõududega rääkides sain julgustust, et võiksin pärast magistrantuuri otse doktorantuuri minna. See oligi üks keerulisemaid otsuseid. 2017. aasta kevad oli mul Mardi lasteaias õpetajana viimane. Olin 24. Jäin lasteaiaga endiselt seotuks, sest jätkasin seal haridustehnoloogi tööd ja andsin edasi robootikaringi. Arvan, et kui seda sidet ei oleks rühma lastega ja lasteaiaga säilinud, poleks ma suutnud ära tulla. Lastega töötamine sobib mulle. 

Kui lasteaiast ülikooli tööle tulin, arvasin sinisilmselt, et ülikoolis on mul väiksem vastutus. Lasteaias on ikkagi 24 väikest last, kes on väga mõjutatavad, neid tuleb hoida ja kaitsta. Mõtlesin, et ülikoolis pean vastutama vaid iseenda ja oma tegude eest. Tegelikult on vastutus ülikoolis õppejõuna palju suurem ja raskem. Need sõnumid ja mõtted, mida kannan, mõjutavad hoopis rohkemaid inimesi. Minu teadustulemused või see, kuidas ma õpetan tulevasi õpetajaid, kandub õpperuumist väga kaugele, sest tulevased õpetajad lähevad nende teadmistega laste ette. See mõte tekitab aukartust.   

Üks põhjus, miks otsustasin ülikooli õpetama tulla, on see, et avastasin ise alushariduse tudengina taas õppimisrõõmu. Tahtsin seda tunnet teistelegi edasi anda. Keskkooli ajal olin pidevalt piiri peal, et koolis püsida – matemaatika oli mulle raske, ka tehnoloogia oli kauge ja võõras. Mind üllatab siiani, et lõpetasin keskkooli ja pääsesin ülikooli. Kartsin, et ma ei saa sisse, sest mu eksamitulemused polnud head. Bakalaureuseõppe lõpetasin seevastu lausa kiitusega. Sealt sain ka julguse mõelda, et ehk annab magistriõpe sama elamuse. 

Praeguseks olen täiskohaga lasteaiatööst eemal olnud kaheksa aastat ja kaalun osaliselt tagasi minna. Tunnen, et hakkan teadlase ja õppejõuna muutuma liiga teoreetiliseks. Mul on vaja olla lastega koos ja teha nendega erinevaid asju nende loomulikus keskkonnas, et tajuda nende vajadusi. Aeg-ajalt käivad lasteaiad mul ülikoolis külas, aga see pole päris see.

Tööst lasteaias on mulle väga palju kasu olnud. Lastega töötamine on aidanud mul inimeseks olemisest paremini aru saada. Üks lasteaiarühm toimib samamoodi nagu meeskond ülikoolis. Inimestel on nii väikese kui ka suurena samasugused baasvajadused – nad tahavad kuhugi kuuluda, olla tunnustatud ja end realiseerida. 

Paljud väikesed rõõmud, mis teevad laste päeva lasteaias toredaks, rõõmustavad ka täiskasvanuid, näiteks koos koogi söömine ja sünnipäeval kommi jagamine. Ilma selleta võib ülikoolis väga tõsiseks kiskuda. Mõnes kohas peabki olema tõsine, aga mitte ülemäära. 

Teadlase rõõmud:

• Mulle meeldib kõige rohkem praktiline teadus, nii et saan midagi uurida koos õpetajatega, kes tegelevad selle teemaga iga päev ja saavad mu töö tulemusi kohe rakendada. See läheb mulle väga korda.
• Üksi ei saa teadlane olla. Mulle meeldib, et mu töö eeldab tihedat koostööd kolleegidega. 
• Teadlase ameti sees on väga palju rolle: õpetan, pean avalikult sõna võtma ja seisukohti kujundama ning osalema eksperdirühmades. Teadlasena ühiskonnale tagasi andmine on äärmiselt tore. 

��������ää��:

• Lasteaias õpetajaabi – vabadel hetkedel alates 14. eluaastast
• Lasteaiaõpetaja – 4 aastat 
• Teadlane – 8 aastat

Haridus:
2023   ����Ӱ�� Ülikool, infoühiskonna tehnoloogiate doktor
2017   ����Ӱ�� Ülikool, haridustehnoloogia magister 
2015   ����Ӱ�� Ülikool, bakalaureusekraad alushariduses, cum laude
2012  Lasnamäe Üldgümnaasium

Summary in English

Linda Helene Sillat, Associate Professor of Learning Technologies

Back in high school, I was always treading on thin ice due to my weakness in maths. I was constantly in danger of flunking the class. Technology was also strange and unfamiliar to me. That is why I am still surprised about the fact that I managed to finish high school, enter a university and attain several degrees in science. 

After entering university, I rediscovered the joys of learning and finally found success. After my studies, I immediately became a professional kindergarten teacher, and that job felt perfect for me. During my Master’s studies, I was offered part-time work at Tallinn University. Consequently, I had to work full-time at a kindergarten and part-time at the university while also finishing my Master’s. During this busy period, I eventually noticed that the 4-5-year-olds in my class had become sad, as I rarely had the energy to play with them anymore. I had to make a choice, and I chose science.

Kindergarten teacher’s assistant – from age 14 onwards
Kindergarten teacher – 4 years 
Scientist – 8 years

Kutsehariduse dotsent,  ����Ӱ�� Ülikooli haridusteaduste instituut

filosoofiadoktor kasvatusteaduste erialal

Summary in English below

Haridusteed alustasin kodulähedases pisikeses Kõpu Põhikoolis. Juba siis tekkis mul huvi rõivaste valmistamise vastu, sest meil oli väga hea käsitööõpetaja. Õmblemisoskus polnud tol ajal minu jaoks mitte ainult huvipakkuv, vaid ka vajalik – poest polnud alati võimalik riideid osta ning kõige stiilsemalt riietusid need, kes ise õmblesid.

Viljandis gümnaasiumi matemaatika-füüsika süvaõppeklassis käies teadsin, et tahan tulevikus tegeleda kas rõivaste või sisekujundusega. Otsustasin minna õppima ����Ӱ�� Kergetööstustehnikumi, kust sai rõivatööstuse vallas kõige mitmekülgsema hariduse –  alates lõigete koostamisest kuni esemete turundamiseni. Mind paelus eelkõige lõigete konstrueerimine ja modelleerimine, kuna see ühendas joonestamise ja matemaatika, mis olid gümnaasiumis mu lemmikained.

Rõivaste konstrueerimist ja modelleerimist õppides avastasin õpetajaameti täiesti uue külje. Varem piirdus mu arusaam üldhariduskoolide õpetajatega, kuid kutsekooli õpetajad olid hoopis teistsugused – entusiastlikud, ägedad ja inspireerivad, oma kutsevaldkonna spetsialistid. Nende eeskuju innustas mind pärast eriala lõpetamist õpinguid jätkama, et ka ise kutseõpetajaks saada. 

Pärast kutsekooli lõpetamist sain kohe tööle ateljeesse, kus õmmeldi ka võistlustantsukleite. Üks klientidest oli varieteetrupi juht ja koreograaf, kellele pidin paaril korral kleidid väga kiiresti valmis tegema. Ilmselt jäid mu oskused talle silma, sest kui lahkusin ateljeest töölt ja asusin ülikooli kutsepedagoogikat õppima, võttis ta minuga ühendust. Nii hakkasin tema trupile eraviisiliselt esinemisriideid õmblema ja kaunistama. Aeg-ajalt disainisin ja õmblesin ka pidu- ja pulmakleite ning igapäevarõivaid.

Lisaks õppimisele ja esinemiskostüümide valmistamisele hakkasin tasapisi ka ise õpetama. Ülikoolis töötades ja üliõpilaste lõputöid juhendades tundsin, et vajan rohkem teadustööalaseid teadmisi ja oskusi. Nii astusingi doktorantuuri. See aeg oli raske – meelelahutusest loobusin ja sageli jäin magama teadusartikleid lugedes.

Kurb küll, aga teatud mõttes päästis mind ületöötamisest 1. tüüpi diabeedi diagnoos. See muutis minu jaoks kõike – ja heas suunas. Kuigi tegemisi ja stressi oli palju ning aega vähe, pidin tervise huvides hakkama iga päev sporti tegema. Käisin sagedamini jooksmas ja alustasin jõutreeningut. See mõjus mu tervisele hästi ja aitas toime tulla kiire õppimis- ja töötempoga, tagades vaimse ja füüsilise tasakaalu. Nui neljaks tegin teadustöös puhkepause ja tõmbasin tossud jalga. See küll katkestas hetkeks mu mõttevoo, aga pärast sportimist oli pea selgem ja enesetunne värskem.

Olin alustava teadlasena justkui õnnesärgis. Kui kirjutasin doktoriõppe alguses enda esimese teadusartikli, võeti see peale täiendusi hästi vastu ja avaldati. See andis mulle tohutult indu juurde teadusega edasi tegeleda. Ka teise ja kolmanda artikliga läks hästi – üks sai riiklikul konkursil teise ja teine esimese koha. Iga uue artikliga kasvas mu tahe teadustööd teha. Tajusin, kui põnev on lugeda teooriaid ja mõelda, kuidas need haakuvad minu enda uurimistööga. 

Olen rõõmus, et olen ülikooli jõudnud, hoolimata oma varasemast haridusteest. Mul oli ülikooli suhtes palju väärarusaame ja hirme. Maakoolist tulles ei olnud mul head võõrkeelteoskust – meil polnud isegi inglise keele õpetajat. Kartsin ka kirjutamist, sest ma polnud õppinud funktsionaalselt lugema. Aga kõik on õpitav, kui on tahet. 

Vahel arvatakse, et kutsekool on haridustee lõpp, aga minule oli see algus. Põnev on mõelda, et olen läbinud kõik haridustasemed – alustasin väikesest maakoolist ja jõudsin järjest suurematesse õppeasutustesse.

Mõnikord näen siiani laval mõnda oma ammu õmmeldud esinemiskostüümi või pidukleiti. See tekitab südames sooja tunde. Rõõmustan, et need esemed on endiselt alles ja kasutuses. Tegelen rõivavaldkonnaga siiani – küll väikeses mahus ja pigem hobikorras. Viimati disainisin, õmblesin ja kaunistasin iluvõimleja võistlustrikoo oma tütrele. Need õpitud oskused jäävad kogu eluks!

Minu töö suurimad naudingud:

• Ülikool pakub rohkelt võimalusi nii tööalaseks kui ka isiklikuks arenguks – siin ei saa kunagi paigale jääda ega manduda.
• Mulle meeldib andmetega töötamine ja nende analüüsimine.
• Tunnen rõõmu ja rahulolu sellest, kuidas kutseõpetajate ettevalmistus muutub üha teaduspõhisemaks – ka tänu minu teadustööle.

��������ää��:

• Rõivaste konstrueerija ja modelleerija – 10 aastat
• Teadlane – 15 aastat

Haridus:
2021   ����Ӱ�� Ülikool, filosoofiadoktor kasvatusteaduste erialal
2007   ����Ӱ�� Ülikool, pedagoogika magister (kutseõppedidaktika)
2003   ����Ӱ�� Pedagoogikaülikool, kutseõpetaja
2000   ����Ӱ�� Kergetööstustehnikum, rõivaste konstrueerimine ja modelleerimine (kutseõpe)
1997  C. R. Jakobsoni nimeline Gümnaasium
1994  Kõpu Põhikool
 

Summary in English

Meidi Sirk, Associate Professor of Vocational Education

I was inspired to work with clothing during my time at Kõpu Primary School, thanks to a fantastic handicrafts teacher. I continued my studies at the Tallinn Technical School of Light Industry, as that was the best place for a comprehensive education on the clothing industry, from designing and modelling to marketing.

Some people consider vocational school to be the final step in their educational journey, but for me, it was just the beginning. For one, I learned a profession that could finance my studies. Additionally, I met teachers who were unique for their enthusiasm and ability to inspire, as my school attracted teachers who were experts in their field. Thanks to them, I got the idea to continue my studies, as I wanted to also become a teacher at a vocational school. However, after finishing my Master’s degree, my curiosity towards learning only kept growing.

During my PhD studies, I realised how exciting it can be to do research and write scientific articles. I like that training vocational teachers is getting more scientific thanks to my work, as my heart has always stayed in the field of vocational pedagogy. That is why I became a scientist.

Clothing designer and modeller – 10 years

Scientist – 15 years

Sotsiaaltervishoiu professor,  ����Ӱ�� Ülikooli ühiskonnateaduste instituut

sotsioloogiadoktor

Summary in English below

Sattusin pärast keskkooli juurat õppima üsna juhuslikult. Oleksin tahtnud juba siis psühholoogiat õppida, kuid seda sai omandada vaid teise kõrgharidusena. Nii valisingi endale eriala välistamise meetodil. Kõrvale jäi arstiteadus, metsandus ja agronoomia ning sõelal oli juura – võis õppida. Juba poole peal sain aru, et õigusteadus pole päris minu tee. Pooleli jätta ma õpinguid ei julgenud. Olin n-ö tubli laps ja lõpetasin kooli. Lõputöö aga kirjutasin juba psühholoogiast – analüüsisin õigusteaduskonna üliõpilaste isiksuseprofiile.

Tööelu alustasin kohtupsühholoogia eksperdina. Kui taastati Eesti vabariik, hakkasin tegelema äriõigusega. ��������ää�� edenes, aga sisemine rahulolu oli puudu. Minu viimane ametikoht ettevõtte juristina oli Saku Õlletehases, kus mind väga hoiti ja hinnati. 

Siis sain kolmanda lapse ja jäin koju. Töölt eemal olles oli aega tegeleda sisevaatlusega ja küsida endalt: mis minust saab? Otsustasin karjääripöörde kasuks. Leidsin ajalehest psühholoogia erakooli kuulutuse ja otsustasin minna õppima. Tundsin end küll üsna kõhedalt, sest ei teadnud, kas teen õige valiku ja kas mul on tagasiteed. Juba esimestes loengutes sain aru, et seda rada ma tahangi minna. Peale kolme aastat õpinguid sain psühholoogilise nõustaja kutse. 

Töötasin nõustajana viis aastat. Seejärel sattusin suitsiidiuurija professor Airi Värniku juurde suitsidoloogia instituuti teadusuuringuid tegema. Küsitlesin inimesi, kes olid suitsiidikatse järel haiglasse sattunud. Alguses mind ei huvitanudki nii väga selle töö teaduslik külg, vaid hoopis praktiline pool – inimeste lood. Andmete kogumine sarnanes nõustajatööga. Intervjuudest kogunes hilisema doktoritöö materjal, kuigi siis ma seda veel ei teadnud. 

Kui hakkasin teaduse vastu rohkem huvi tundma, sain aru, et ma ei saa võrdselt hästi tegutseda teadlase ja nõustajana, et olla endaga rahul. Nõustajana pead pidevalt käima koolitustel või mõnd teraapialiiki juurde õppima, mis nõuab aega ja pühendumist. Ka teadustöö võtab palju aega. Nii olingi valiku ees ja otsustasin pühenduda teadusele. Omandasin Tartu Ülikoolis magistrikraadi rahvatervishoius ja seejärel ����Ӱ�� Ülikoolis doktorikraadi sotsioloogias. 

See, et ma suitsiidikäitumise ennetust hakkasin uurima, oli juhus. Tänu suitsiidiuurijale Airi Värnikule, kes oli mu ammune tuttav üliõpilasajast, kasvas mu huvi. Mind tõmbasid selle teema juurde eelkõige kaks asja. Esiteks on suitsiidikäitumine ühiskonnas tabuteema, millega on seotud palju valearusaamu, kuigi igal aastal võtab endalt Eestis elu umbes 200 inimest. Teiseks on suitsiid pikema protsessi viimane ja väga meeleheitlik traagiline samm. Mind hakkas teadlasena huvitama, kust see protsess alguse saab. Soovisin välja uurida, millal saab alguse see, et inimese heaolu hakkab vähenema ja pahaolu suurenema. Praegu on minu uuringute fookus pööratud eelkõige selle protsessi alguspunktidesse. 

Suitsiidiuuringud on tegelikult heaolu-uuringud. Suitsiidikäitumine ja heaolu on ühe skaala kaks erinevat otsa. See on hämmastav, kui kergelt võib toimuda libisemine heaolust skaala teise otsa. Minu töö eesmärk on seda libisemist ennetada. 

Olen hetkel kaasatud mitmesse olulisse sotsiaalalgatusse, millel on potentsiaali midagi muuta. Teadlaseks saades see ei olnud minu suur siht. Elu on need uksed mulle avanud ja kaardid kätte andnud ning ma pole öelnud „ei“.

Kuigi juura polnud minu tee, tulid õigusteaduse õpingud kasuks. Omandasin õigustekstide lugemise oskuse. Õppisime loogikat kasutama, süsteemselt mõtlema, analüüsima ja argumenteerima. Olen nendest oskustest teadlasena palju võitnud. Leidsin kursusekaaslaste seast endale olulised inimesed, sealhulgas elukaaslase ja laste isa.

Samuti on mulle teadlasena väga palju kasu toonud nõustajatöö. Tänu sellele kogemusele on mul inimkeskne vaatepunkt – ma ei ole elukauge teoreetik. Tean, et numbrite taga on lood.

Teadlase rõõmud:

• Mind rõõmustab, kui mu õpilastel ja doktorantidel läheb hästi. 
• Mulle meeldib õppejõud olla. 
• Minu unistus teadlasena on, et inimeste toimetulekuvõime ja säilenõtkus igapäevaelus oleks selline, et nad ei murdu. Kriisid ja tagasilöögid on elu loomulik osa, siis on ootuspärane, et toimetulek mõneks ajaks halveneb. Oluline on, et inimesel oleksid enda sees ja ümber abimehhanismid, mis teda jalule aitavad. Kui saan kaasa aidata muutusele ühiskonnas – et inimesed on enesesõbralikumad ja kogukond toetavam, nii et vajatakse vähem psühholoogi abi –, olen midagi olulist teinud.

��������ää��: 

• Jurist – 10 aastat
• Psühholoogiline nõustaja – 5 aastat
• Teadlane – 24 aastat

Haridus:
2011   ����Ӱ�� Ülikool, sotsioloogia doktor
2005  Tartu Ülikool, rahvatervise magister
2003  Professionaalse Psühholoogia Erakool, psühholoogiline nõustaja
1991  Tartu Riiklik Ülikool, bakalaureusekraad õigusteaduses
1986  Saku Keskkool
 

Summary in English

Merike Sisask, Professor of Social Healthcare

I have always been drawn to psychology, but, due to various reasons, I studied law instead. Throughout my life, I have been ‘cursed’ by the need to do whatever I set my mind to as thoroughly and dutifully as possible. After successfully finishing my degree, I worked as a lawyer for ten years. Everything went well, but I was not really satisfied.

After leaving a well-paying job as a lawyer and going to study psychology, I admittedly felt scared about my future. However, once I had begun my studies, I knew I had chosen the right path. My later work in consultancy grew into my entire professional career, leading to my Master’s and PhD theses on preventing suicidal behaviour and also to my current field of study as a wellness researcher.

Lawyer – 10 years
Psychology consultant – 5 years
Scientist – 24 years

Vanemteadur,  ����Ӱ�� Ülikooli humanitaarteaduste instituut

sotsioloogiadoktor

Summary in English below

Minu teekond teadusmaailma näitab, kuidas juhuslikud valikud ja kohtumised võivad suunata kutsealast arengut. 

1990ndate alguses otsustasin minna Tartu Ülikooli kunstiajalugu õppima. See ei olnud algusest peale kindel valik, vaid kujunes huvist humanitaarteaduste ja ühiskonna vastu. Kaalusin ka sotsiaalteadusi, kuid nendele erialadele kandideerimiseks tuli sooritada matemaatikaeksam, mis tundus hirmutav. Seetõttu valisin ajaloo ning keskendusin kunstiajaloole ja selle seostele ühiskonnaga.

Ülikooliõpingute ajal nautisin vabadust kuulata erinevaid loenguid. Ühendasin maailmakirjanduse ja kunstiajaloo õpingud ning süvenesin humanitaaraineid ühendavatesse teemadesse. Kunstiajaloo kursustel inspireeris mind eelkõige Jaak Kangilaski, kelle oskus siduda kunst ühiskondlike protsessidega avas mulle sügavama arusaama kultuurikontekstist. Nii jõudsin diplomitööni, mis käsitles stalinistlikku kunstipoliitikat.

Lõputöö kirjutamise ajal alustasin töötamist Rahvusarhiivis. Töökoha leidmine oli täiesti juhuslik. Jalutasime sõbrannaga arhiivi ja küsisime, kas neil on tööd pakkuda. Arhiivi palgatase oli tol ajal tagasihoidlik ja töötajaskond pigem eakam, mistõttu võeti noored innukalt vastu. Alustasin lihtsamatest ülesannetest, kuid töö arenes kiiresti vastutusrikkamaks. Esmalt töötasin valvurina, siis lugemissaalis, seejärel direktori nõunikuna ja lõpuks arhiivi infosüsteemide osakonna juhatajana. Sel ametikohal puutusin esimest korda kokku süsteemsete andmebaaside loomise ja haldamise ning meeskonna juhtimisega.

Üsna kiiresti mõistsin, et suure vastutusega juhiroll pole minu kutsumus. Otsustasin teha kannapöörde ja taotlesin magistriõpinguteks stipendiumi Budapesti Kesk-Euroopa Ülikoolis. Kuigi mul polnud kindlat teadusalast eesmärki, kujunes sellest oluline pöördepunkt minu akadeemilises karjääris. Sealne intensiivne õpe, kus tuli igaks seminariks lugeda sadu lehekülgi ja mõelda kriitiliselt, avas mulle uue vaate teaduslikule analüüsile. Sain aru, et ajalugu ei ole pelgalt faktid. Vähemalt sama oluline on faktide tõlgendamine teoreetilises ja laiemas ühiskondlikus kontekstis.

Pärast magistrikraadi omandamist naasin Eestisse. Töötasin lühikest aega konverentside korraldajana ning seejärel Eesti Raadios välisuudiste toimetajana. Peagi leidsin tee ����Ӱ�� Pedagoogikaülikooli juures tegutsenud rahvusvaheliste sotsiaaluuringute instituuti, kus sain süvitsi uurida kultuurilisi ja ühiskondlikke muutusi. See süvendas minu huvi sotsioloogia vastu. 

Algul plaanisin jätkata magistriõpinguid sotsioloogias, kuid minu toonase ülemuse ja hilisema juhendaja Aili Aarelaid-Tarti soovitusel astusin doktorantuuri. Alguses kõhklesin, sest kunstiajaloo taustaga sotsioloogia valdkonda liikumine tundus suur samm. Seetõttu kuulasin ühe õppeaasta vältel sotsioloogia magistrantuuri loenguid vabakuulajana.

Doktorantuuri ajal kujunes minust tasapisi teadlane. Avastasin, et teadustöö võimaldab mul süveneda keerukatesse küsimustesse, analüüsida ühiskondlikke mustreid ja mõista, kuidas inimesed oma keskkonnas toimetavad. Praegu töötan ����Ӱ�� Ülikooli humanitaarteaduste instituudis vanemteadurina, uurides maa ja linna suhteid ning nendevahelisi võrgustikke ja kogukondi, mälu ja pärandit, liikuvust ning rännet.

Teadustöös paeluvad mind intellektuaalsed väljakutsed. Kui vaid teataks, kui põnev ja mitmekesine on teadustöö! Teadus ja sotsioloogiline vaatenurk on minu identiteedi lahutamatu osa. Mõtestan jätkuvalt ühiskonna arengusuundumusi ning otsin uusi viise, kuidas neid teadmisi rakendada ja jagada.

��������ää��:

• Erinevad ametid Rahvusarhiivis – 4 aastat
• Välisuudiste toimetaja – 1 aasta
• Teadlane – 22 aastat

Haridus:
2011   ����Ӱ�� Ülikool, sotsioloogia doktor
2001  Kesk-Euroopa Ülikool, ajaloo magister
1998  Tartu Ülikool, bakalaureusekraad kunstiajaloos
 

Summary in English

Raili Nugin, Associate Professor

I did not plan my path to science in advance. After finishing my degree in art history at the University of Tartu, I worked as the head of an information systems department at the National Archives of Estonia. However, I felt like the managerial role did not suit me, so I decided to continue my studies. 

I did my Master’s degree in history at the Central European University in Budapest. This choice later proved to be a turning point in my academic development. The university’s intensive and analytical approach made me understand the broad connections between history and societal development, which ignited an interest towards social sciences within me. This experience encouraged me to become a scientist and pursue my career in sociology.

As a researcher, I am most interested in the connections between big societal shifts and everyday life and how perceptions of the past develop in different communities.

Various positions at the Estonian National Archive – 4 years
World news editor – 1 year
Scientist – 22 years

Terviseteaduste lektor,  ����Ӱ�� Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituut

liikumis- ja sporditeaduste doktor

Summary in English below

Kui mõtlen tagasi enda õpingutele ja karjäärile, siis kogu mu tee on olnud loomulik kasvamine ühest ametist teise. Olen saanud elus kõike teha, mida olen soovinud. Võiks ju öelda, et olen õnnesärgis sündinud, kuid tegelikult olen kõige nimel ka tööd teinud. Ja vahepeal on olnud väga raske.

Peale keskkooli oli mul kaks soovi: minna õppima bioloogiaõpetajaks või liikumisravi instruktoriks. Tuli aga välja, et liikumisravile sai spetsialiseeruda vaid kehakultuuri kolmandal kursusel. Nii asusin õppima bioloogiat. Pärast kolme aastat õppimist sain aru, et see eriala mulle ei sobi – mul polnud plaani istuda üksinda metsas, vaid töötada koos inimestega.

Minu õnneks loodi just siis füsioteraapia eriala – täpselt see, millega soovisin tegeleda. Nii alustasin õppimist uuesti nullist. Et bakalaureuseõpingute ajal raha teenida, läbisin massaažikursused Tartu Tervishoiukõrgkoolis ja töötasin massöörina. Samal ajal oli aeroobika meeletult populaarne ja tundus mullegi huvitav. Läbisin rühmatrennijuhtide baaskursuse ja hakkasin Tartus Narva maantee ühika allkorruse ruumides muusika saatel jõudu ja vastupidavust arendavaid fitness-trenne andma. Rütmitunnetust mul küll pole, aga naised, kes trennis käisid, said koormuse kätte ning olid rahul, mulle ka meeldis. Andsin neid trenne kuni bakalaureuseõppe lõpetamiseni.

Edasi algas mu elus üsna hullumeelne aeg, samas oli kõik loogiline, et nii läks. Pärast lõpetamist alustasin füsioterapeudina haiglas tööd degeneratiivsete haigetega. Olin õnnega koos, et selle töö sain. Jätkasin töötamise kõrvalt ka magistriõpinguid spordi- ja liikumisteadustes, abiellusin ja jäin kohe ka esimest last ootama. Käisin viis päeva nädalas tööl ja kaks päeva nädalas koolis: laupäevast kolmapäevani võimlesin patsientidega haiglas ja neljapäeval-reedel olin koolis. Nii oli see nädalast nädalasse, kuni laps sündis.

Töö haiglas hakkas mind seest aga väga sööma. Patsiendid olid toredad ja minuga oldi rahul, aga tundsin, et ma ei soovi seda tööd elu lõpuni teha. Nii tegin oma esimese kannapöörde. Kaitsesin magistrikraadi ära ja lõputööga samal ajal kirjutasin juba M.I. Massaažikoolile õppekava. Läbisin koolijuhtide täiendkoolituse ja läksin massaažikooli õppealajuhatajaks.

Sellesse ametisse sisse kasvamine võttis palju aega – need kingad olid väga suured. Kui hakkasin massaažikoolis kursuseid juhendama, tundsin vastutust iga sõna ees, mida välja ütlesin. Olin alguses isegi üllatunud, et saan õpetamisega hakkama.

Selle kümne aasta sisse, kui ma massaažikoolis töötasin, mahtus väga palju. Lisaks tavapärasele koolitööle juhtisin massööride liitu ja töötasin välja massööride esmased kutsestandardid. Sünnitasin teise ja ka kolmanda lapse ning kaitsesin liikumis- ja sporditeadustes doktorikraadi. Pere, karjääri ja õpingute ühendamine oli sel perioodil üsna suur väljakutse.

Kui kirjutasin enda doktoritööd, oli mul kaks pisikest last, kellest üks ei käinud veel lasteaiaski. Käisin lastega mängutoas, kus lapsed said mängida ja mina samal ajal enda teadustöö andmeid analüüsida. Siiani on eredalt meeles hetk, kui seal mängutoas avastasin enda uurimistöö andmetes seose, et naised, kes ei tee regulaarselt trenni, hakkavad vananema juba 30-aastaselt – uurisin naiste lihaste taastumisaega. See oli minu jaoks megaäge avastus. Jagasin seda teadmist kohe ka teiste juures olnud emadega – keegi ei saanud mu rõõmust aru.

Pärast doktorikraadi omandamist tundus loomulik jätkata akadeemilisel teel kõrgkoolis. Lapsepuhkusele minek muutis äratuleku massaažikoolist lihtsaks, sest mul olid kõik tööd üle antud. Nii kandideerisin ����Ӱ�� Ülikooli terviseteaduste lektoriks ja siin oligi mind vaja. Algus oli hästi sujuv – alustasin poole kohaga ja õpetasin neid aineid, mida massaažikooliski: anatoomia- ja füsioloogiakursuseid. Õppejõuna on need juba 22 aastat minu leivanumbrid olnud. See tähendab, et olen neid aineid lugenud üle saja korra, aga ma pole väsinud. Anatoomia ja füsioloogia panevad mul silmad särama ja võin neil teemadel alati rääkida.

Üllatuseks sai minust ülikoolis peagi ka õppekava juht. See oli mulle suur tunnustus, et mind niimoodi usaldatakse. Juba esimesel aastal alustasin ka teadustööga. Tervise- ja liikumisvaldkonnas on uurimisvõimalused lõputud.

Minu tervisealased teadmised või teadustöö tulemused pole mind pannud rohkem liikuma, aga on aidanud liikumist ellu tagasi tuua. Terve keskkooli- ja ülikooliaja tegin väga palju trenni, kuuel päeval nädalas. Kui lapsed oli väikesed, tekkis paratamatu paus – ma ei raatsinud lapsi koju jätta, et trenni minna. Praegu käin igal õhtul sõltumata ilmast õues ja liigun. Vormi peab hoidma ja trenn tekitab ka hea enesetunde. On paratamatu, et mõned elumuutused lõhuvad head trennirežiimi, aga pausist olulisem on liikumisharjumuse juurde tagasi pöörduda.

Kui vaatan tagasi enda valikutele, siis ma ei kahetse midagi. Haiglast edasi liikumine oli minu jaoks õige otsus. Töös degeneratiivsete haigetega on raske see, et annad endast füsioterapeudina parima selle paari nädala jooksul, mil patsient on haiglas. Ta lähebki palju kõbusamana koju. Poole aasta või aasta pärast tagasi tulles on seis hullem. See kahjuks käibki nii. Selle tööga kaasas käiv masendus kippus mulle üle kanduma. Haiglatööga võrreldes on töö ülikoolis energeetiliselt palju positiivsem. Töö noortega on rõõmus ja edasiviiv. Ma ei olnud haiglas õnnetu, aga ülikoolis olen õnnelikum.

Teadlase rõõmud:

• Tervisevaldkonnas on uurimisvõimalused lõputud.
• Mulle meeldib, kui saan luua seoseid, mida inimestel on oluline enda tervise kohta teadvustada. Mu eelmisel aastal tehtud teadustöö näitas väga selgelt, kuidas vähene liikumine toob kaasa kehvema tervise: kui inimene liigub vähe, on tal ka und vähem, samas ekraaniaega ja terviseprobleeme rohkem. Sealt tekib spiraal.
• Mu töö on mitmekesine ja huvitav. Mulle meeldib, et saan õpetada, teha teadustööd ja korraldada õppetööd. Mul on toredad kolleegid ja vahvad õppijad.
• Teadustöö on väga arendav: loen uusi artikleid ja kombineerin uusi teadmisi. Naudin ka arvudega mängimist. Kui leian andmetest midagi uut, on see nii lahe ja põnev.

��������ää��:

• Massöör – 1 aasta
• Aeroobikatreener – 1 aasta
• Füsioterapeut – 3 aastat
• Massaažikooli õppealajuhataja – 10 aastat
• Teadlane – 12 aastat

Haridus:

2006  Tartu Ülikool, liikumis- ja sporditeaduste doktor

2002  Tartu Ülikool, liikumis- ja sporditeaduste magister

2000  Tartu Ülikool, bakalaureusekraad füsioteraapias

Summary in English

Saima Kuu, Lecturer of Health Sciences

After secondary school, my dream was to become a physiotherapist. I was over the moon when I was hired to help people with degenerative diseases at a hospital. The patients were friendly and happy with my service, but the work started to take its toll on me after a while. I knew it wasn’t what I wanted to do for the rest of my life. That is why I made my first life-altering decision and applied to become an academic affairs manager at the Estonian Massage and Therapy School. It took me a long while to grow into the new profession, as I felt like I had big shoes to fill.

After attaining my PhD degree, I felt like I had to move on again. That feeling eventually led me to the daunting position of lecturer and scientist at Tallinn University. I am happy to share my knowledge and feel a great sense of accomplishment for serving as a role model for my students.

Physiotherapist – 3 years
Academic affairs manager at a massage school – 10 years
Scientist – 12 years

Sotsiaalgerontoloogia lektor,  ����Ӱ�� Ülikooli Haapsalu kolledž

Summary in English below

Peale keskkooli oli minu unistus saada õpetajaks. See oli üks põhjus, miks läksin matemaatikat õppima. Matemaatikaõpetajana olen töötanud aga vaid kuu aega, kui asendasin Lähte keskkoolis enda matemaatikaõpetajast ema, sel ajal, kui ta oli kopsupõletikus. Sellegipoolest on matemaatikuharidus avanud mulle mitmeid uksi. Tänu sellele sain kolme väikese lapse kõrvalt tööle IT-ettevõttesse ning see sai otsustavaks ka, kui kandideerisin 20 aastat tagasi ����Ӱ�� Ülikoolis teadmussiirde keskuse juhi kohale. 

Teadmussiirdega tegeledes sai alguse mu huvi teaduse vastu. Sõna „teadmussiire“ mõeldigi uudissõnana tol ajal ����Ӱ�� Ülikoolis välja. Keskuse juhina oli minu töö viia kokku akadeemilisi inimesi ettevõtjatega ja algatada arendusprojekte. Ühes projektis arendati välja tarkvara, mille põhikasutajate sihtgrupp oli vanem inimene. Olin testimise juures ja nii mina kui noored programmeerijad ei suutnud ära imestada, kui erinevalt võrreldes meiega näevad arvuti ees istuvad vanemad kasutajad seda, mis ekraanilt paistab. See hakkas mind väga huvitama.

Pärast seda kaevusin raamatukogu andmebaasidesse. Sain teada, et maailmas on vanemaealiste eripärasid palju uuritud, aga Eesti ei tea sellest suurt midagi. Avastasin uurija perspektiivi, mida kõike saaks ära teha! See motiveeris mind ja hakkasin tegema samme, et liikuda akadeemilise karjääri poole.

Esimene samm oli astuda doktorantuuri. Kõige rohkem huvitas mind põlvkondadevaheline õpe ja vanemaealiste digioskuste arendamine. See oli Eestis täielikult uurimata, samas aga korraldati projekte ja koolitusi. Nii hakkasin otsima rahvusvahelisi kontakte ja eksperte, kes mind aitaksid. Tänu sellele sain haridusgerontoloogias kiiresti endale õige vundamendi. 

Minu uurimissuunad pakkusid mulle nii suurt huvi, et ükski maine praktiline takistus mind ei pidurdanud. Valmistusin kannapöördeks nädalavahetustel, puhkuse ajast, igal vabal hetkel. See aeg oleks pidanud minema mu lähedastele. Olin nii innustunud enda teadusest, et unustasin lähedased. Sain seda teha, sest tol ajal olid mu lapsed juba piisavalt suured. 

Mul läks väga pikalt aega, enne kui mul tekkis teadlasena mingigi enesekindlus, vaatamata sellele, et tegin projekte algusest peale iseseisvalt. Saabusin teadusesse keskealise inimesena ja see maailm oli mulle uus. Enesekindlus hakkas tulema, kui minult oli vastu võetud juba kolmas ja neljas teadusartikkel. Retsensentide heakskiit oli mulle oluline suunanäitaja, et olen õigel teel. See võttis aega 10 aastat. 

Teadlasena tahan teha arendusuuringuid ja töötada välja vahendeid praktikutele. Mulle on oluline, et saaksin anda ühiskonnale testitud ja toimivaid töövahendeid. See huvitab mind teadlasena kõige rohkem. Väga sage on see, et praktikud realiseerivad ideid, mida pole uuritud ega ka testitud. Kõlavad ideed, mis vaid tunduvad toimivat, võivad teha väga palju halba, näiteks kui tuuakse lasteaialapsed hooldekodusse esinema, siis see ei ühenda põlvkondi, vaid hoopis suurendab lõhet. 

Teaduslikult on näidatud, et kui eri põlvkondadest inimesi ei panda koos tegutsema niimoodi, et selles tegevuses on võimalik näha üksteise sarnasusi ja teineteist tundma õppida, siis selle tegevuse käigus ei vähene vanuselised stereotüübid, vaid hoopis suurenevad. 
Enda teadustöö tulemusel olen saanud praktikasse anda kaks töövahendit: kogukonna digiõppe mudeli ja telefoniseltsi metoodika. Kes on seda õppinud ja rakendanud, siis tulemused näitavad, et need toimivad. 

Praegu töötan selle nimel, et luua ettevõtetele easõbraliku organisatsiooni enesehindamise vahend. 

Teadustöö kõrval pakub mulle väga suurt rõõmu ka õpetamine, eriti kui näen, et inimesed muudavad minu loengute toel enda mõtteviisi. Näiteks, et vanemaealise eest asjade ära tegemine pole tingimata abistamine, vaid võib olla hoopis alavääristamine. Selliste asjade peale ei pruugi inimesed olla mõelnudki. Samamoodi tuleb vanemaealist toetada otsustamisel, mitte tema eest otsustada. See on valdkond, kus on väga palju stereotüüpe. 

Teadlase rõõmud:

• Teadlasena loen väga palju. Kui saan selle käigus luua mõne uue seose teooria, enda idee ja praktika vahel, siis see on suur rõõm – kõige magusam tunne!
• Naudin ülikooli arendavat keskkonda ja intelligentseid vestlusi.
• Teadlasel on vabadus oma aega juhtida, kuid see tähendab vahel ka lakkamatut tööd.
• Teadlane olla on osa minu identiteedist. See ei tohi küll nii olla, aga mul kahjuks on.

��������ää��:

• Tarkvarafirma projektijuht – 5 aastat
• TLÜ teadmussiirde keskuse juht – 9 aastat
• Teadlane – 11 aastat

Haridus: 
2021 ����Ӱ�� Ülikool kasvatusteaduste doktoriõpe
2004 EBS ärijuhtimise magistriõpe 
2001 Tartu Ülikool pedagoogika magistriõpe 
1991 Tartu Ülikool matemaatikateaduskond 
 

Summary in English

Tiina Tambaum, Lecturer of Social Gerontology

My professional career at Tallinn University began 20 years ago as a manager for its Centre for Knowledge Transfer. The competition for that position was tough, but I came out on top. My prior education in mathematics and a Master’s degree in business management gave me an advantage over the others. Working there was extremely interesting, as I coordinated joint programs between the university and private companies. However, as the centre was an Enterprise Estonia project, a large portion of my work comprised constant accounting. There was always an endless pile of empty forms to fill out.

I developed the passion to become a scientist during one particular knowledge transfer project at the centre. We were developing software for seniors. While testing it, I was surprised by the great variance in how our target audience perceived what was shown on screen. I dug deep into our library’s database and started to realise how researchers see things – imagine how much could be done by researching intergenerational cooperation! That is how I became a scientist.

Project manager at a software company – 5 years
Manager of the Tallinn University’s Centre for Knowledge Transfer – 9 years
Scientist – 11 years

Avaliku poliitika dotsent,  ����Ӱ�� Ülikooli ühiskonnateaduste instituut

Riigiteaduste doktor

Summary in English below

See oli läbipõlemise ja lapseootuse kokkumäng, mis mind 15 aastat tagasi doktorantuuri tõi. Oli 2009. aasta, majanduskriis, meeletult raske aeg. Töötasin tarkvarafirmas, kuid olin otsustanud, et mulle ei sobi see amet, sest see ei too välja mu parimaid omadusi. Sel ajal avastasin, et ootan ka kolmandat last. 

Olin 37, läbipõlenud, kolmanda lapse ootel ega teadnud, mida tahan elus edasi teha. Vanemahüvitis andis mulle võimaluse teha kannapööre. Otsustasin astuda doktoriõppesse. Tuult tiibadesse andis mulle teadmine, et magistritööga paar aastat tagasi oli mul läinud hästi. Teadustöö tegemine ka meeldis mulle – istusin raamatukogus, uurisin ja mõtlesin. 

Tegin sisseastumisintervjuud, kui olin üheksandat kuud rase. See oli omamoodi koomiline – kohati tahtnuks komisjon justkui küsida, kas saan ikka aru, kuhu kandideerin. 

Kui tuli otsus, et olen vastu võetud, olin värskelt sünnitanud kolmanda lapse. Teadsin, et mul on poolteist aastat, kuni mul on vanemahüvitis. Tegelesingi selle aja vaid emaks olemise ja doktoriõpingutega: uurisin Anu Tootsi juhendamisel hariduspoliitikat. Anul oli endal väikeste laste kõrvalt teadustöö tegemise kogemus ja ta sai väga hästi mu olukorrast aru.  

Mõned, kes mind tundsid, hoiatasid, et minu natuur, taust ja profiil ei sobi ülikooliga, kus asjad liiguvad aeglaselt. Otsustasin, et vaatan viis aastat, kas see sobib mulle ja kas saan ka rahaliselt hakkama. Kui see mu enda seatud katseaeg mööda sai, olin olukorraga rahul. 

Mul oli ka vedanud, sest sattusin doktoriõppega ajale, mil Euroopa Liit soosis doktorantide konverentsidel käimist, et alustavad teadlased saaksid luua oma teadlasvõrgustikku. Seda oli kolme lapse kõrvalt üsna raske teha, aga see tasus end ära. Tänu tekkinud rahvusvahelisele võrgustikule hakkasid tulema avaldamised ja projektipakkumised, kus osalesin juba doktoriõppe esimestel aastatel. Iga järgmine õnnestumine andis julgust juurde. Teadustöö innustas mind. Kõigile ja eelkõige endale suureks üllatuseks lõpetasin doktorantuuri nominaalajaga. 

Paljud mu unistused said teoks, ja isegi kiiremini, kui julgesin loota. Ka järeldoktorantuur ja aastane kogemus Oxfordi õppejõuna.

Mu lugu võib jätta ekslikult mulje, nagu mul oleks kogu aeg olnud taganttuul. On olnud ka ebaõnnestumisi, aga pärast iga kukkumist on tulnud mõni tunnustus või toetus, mis on andnud kinnitust, et tahan seda teed käia.

Ilmselt oli mul karjääripööret lihtsam teha seetõttu, et olen üsna halb planeerija. Hakkan enne tegutsema ja siis vaatan, mis saab. Sain selle otsuse teha julgemalt ka tänu sellele, et mul on pere ja tugivõrgustik. Nii mõnigi sotsiaalne risk oli maandatud. 

Teadlase töö on hästi pingeline, aga meeletult huvitav. Ainsana olen kahetsenud, et mu teadlaseks saamine oli nii siiru-viiruline. Enne, kui jõudsin ����Ӱ�� Ülikooli koridoridesse, doktoritöö kavand ja sisseastumistaotlus näpus, olin olnud tööturul 20 aastat. Paljud saavad peale sellist karjääri panustamist hakata nautima endasse investeerimise vilju, aga mina alustasin taas otsast peale. Enda teadlasena üles ehitamine võtab väga palju aega. Mul on kahju, et 51-aastasena olen alles alustav teadlane. Jõuan seetõttu vähem ära teha, kui tahaksin.

Sellel on objektiivsed põhjused, miks nii on läinud. Lõpetasin keskkooli 1991. aastal. Olid väga segased ajad ja mul ei õnnestunud kohe ülikooli minna. Elu mässis mind korralikult puntrasse. Ühe aasta olin õpetaja, sest klassijuhataja kutsus – Hiiumaal ei olnud inglise keele õpetajat. 1992. aastal tuli Eestisse suur ime – Estonia laev, ja mind kutsuti sinna tööle. Tänu juhusele ei olnud minu vahetus siis, kui oli katastroof. Estoniale minnes õppisin selgeks rootsi keele ja tegin pärast laevahukku karjääri teistel Rootsi laevadel – kokku kuus aastat. Alles pärast seda tulin mandrile tööle EBSi tugiüksusesse ja läksin bakalaureuseõppesse. Positiivse poole pealt on see andnud mulle elutunnetuse, mida mul otse teadusesse minnes poleks olnud. 

Nüüd tean, et ülikoolitöö ei ole aeglase tempoga, nagu mind hoiatati. Paljud asjad algavad teadlasest endast. Kui on uudishimu, ambitsiooni ja töökust, on elu väga kiire – on õppetöö, käimasolevad projektid ja samal ajal pead ka pidevalt tulevastele projektidele mõtlema. Ülikoolis toimub kogu aeg midagi. 

Teadlase rõõmud:

• Minu väärtus teadlasena ajaga üha kasvab. Mida vanemaks saan, seda parem enda töös olen. Ülikoolis ei saa vaikselt manduda ja pensionile jäämist oodata. 
• Minu töö kõige olulisem osa on enda valdkonnas targemaks saada ja teadmisi ka teistele edasi anda.
• Teadlasena projekte taotledes saad palju negatiivset tagasisidet. Aga kui tuleb positiivne otsus, siis see on väga tiivustav! 
• Minu jaoks on oluline töövõit, kui saan parandada otsustajate teadlikkust, näidates, kuidas mõned pealtnäha peidetud asjad meie elu mõjutavad.  
• Teadlasetöö võimaldab nii vaikselt süveneda kui ka särada.

��������ää��:

• Inglise keele õpetaja – 1 aasta
• Meremees – 6 aastat
• Õppenõustaja – 3 aastat
• Õppeoskonna juhata – 6 aastat (sh lapsehoolduspuhkused) 
• Tarkvarafirma juhatuse liige – 2 aastat
• Teadlane – 15 aastat

Haridus:
2015   ����Ӱ�� Ülikool, riigiteaduste doktor
2008   ����Ӱ�� Ülikool, politoloogia magister
2001  Estonian Business School, bakalaureusekraad rahvusvahelises ärijuhtimises 
 

Summary in English

Triin Lauri, Associate Professor of Public Policy

I was brought back to university for PhD studies 15 years ago by a combination of burnout and pregnancy. I was 37 years old and exhausted from working at a software company. I was also pregnant with my third child and unsure of what I wanted to do with my life.

Parental benefits allowed me to quit my job and pursue a PhD. Making that change was one of the best decisions of my life. Looking back, the only thing I regret is not pursuing science earlier. Back when I finished high school, I failed my university entrance tests because of a simple mistake, which frustrated me to no end. I tried again six years later, as my years on the sea did not allow me to study on the side.

English teacher – 1 year
Sailor – 6 years
Study advisor – 3 years
Academic department head – 6 years (including parental leave)
Member of the management board at a software company – 2 years
Scientist – 15 years