����Ӱ��

Saima Kuu, liikumis- ja sporditeaduste doktor, terviseteaduste lektor, ����Ӱ�� Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituut

Kui mõtlen tagasi enda õpingutele ja karjäärile, siis kogu mu tee on olnud loomulik kasvamine ühest ametist teise. Olen saanud elus kõike teha, mida olen soovinud. Võiks ju öelda, et olen õnnesärgis sündinud, kuid tegelikult olen kõige nimel ka tööd teinud. Ja vahepeal on olnud väga raske. 

Peale keskkooli oli mul kaks soovi: minna õppima bioloogiaõpetajaks või liikumisravi instruktoriks. Tuli aga välja, et liikumisravile sai spetsialiseeruda vaid kehakultuuri kolmandal kursusel. Nii asusin õppima bioloogiat. Pärast kolme aastat õppimist sain aru, et see eriala mulle ei sobi – mul polnud plaani istuda üksinda metsas, vaid töötada koos inimestega. 

Minu õnneks loodi just siis füsioteraapia eriala – täpselt see, millega soovisin tegeleda. Nii alustasin õppimist uuesti nullist. Et bakalaureuseõpingute ajal raha teenida, läbisin massaažikursused Tartu Tervishoiukõrgkoolis ja töötasin massöörina. Samal ajal oli aeroobika meeletult populaarne ja tundus mullegi huvitav. Läbisin rühmatrennijuhtide baaskursuse ja hakkasin Tartus Narva maantee ühika allkorruse ruumides muusika saatel jõudu ja vastupidavust arendavaid fitness-trenne andma. Rütmitunnetust mul küll pole, aga naised, kes trennis käisid, said koormuse kätte ning olid rahul, mulle ka meeldis. Andsin neid trenne kuni bakalaureuseõppe lõpetamiseni. 

Edasi algas mu elus üsna hullumeelne aeg, samas oli kõik loogiline, et nii läks. Pärast lõpetamist alustasin füsioterapeudina haiglas tööd degeneratiivsete haigetega. Olin õnnega koos, et selle töö sain. Jätkasin töötamise kõrvalt ka magistriõpinguid spordi- ja liikumisteadustes, abiellusin ja jäin kohe ka esimest last ootama. Käisin viis päeva nädalas tööl ja kaks päeva nädalas koolis: laupäevast kolmapäevani võimlesin patsientidega haiglas ja neljapäeval-reedel olin koolis. Nii oli see nädalast nädalasse, kuni laps sündis. 

Töö haiglas hakkas mind seest aga väga sööma. Patsiendid olid toredad ja minuga oldi rahul, aga tundsin, et ma ei soovi seda tööd elu lõpuni teha. Nii tegin oma esimese kannapöörde. Kaitsesin magistrikraadi ära ja lõputööga samal ajal kirjutasin juba M.I. Massaažikoolile õppekava. Läbisin koolijuhtide täiendkoolituse ja läksin massaažikooli õppealajuhatajaks. 

Sellesse ametisse sisse kasvamine võttis palju aega – need kingad olid väga suured. Kui hakkasin massaažikoolis kursuseid juhendama, tundsin vastutust iga sõna ees, mida välja ütlesin. Olin alguses isegi üllatunud, et saan õpetamisega hakkama. 

Selle kümne aasta sisse, kui ma massaažikoolis töötasin, mahtus väga palju. Lisaks tavapärasele koolitööle juhtisin massööride liitu ja töötasin välja massööride esmased kutsestandardid. Sünnitasin teise ja ka kolmanda lapse ning kaitsesin liikumis- ja sporditeadustes doktorikraadi. Pere, karjääri ja õpingute ühendamine oli sel perioodil üsna suur väljakutse. 

Kui kirjutasin enda doktoritööd, oli mul kaks pisikest last, kellest üks ei käinud veel lasteaiaski. Käisin lastega mängutoas, kus lapsed said mängida ja mina samal ajal enda teadustöö andmeid analüüsida. Siiani on eredalt meeles hetk, kui seal mängutoas avastasin enda uurimistöö andmetes seose, et naised, kes ei tee regulaarselt trenni, hakkavad vananema juba 30-aastaselt – uurisin naiste lihaste taastumisaega. See oli minu jaoks megaäge avastus. Jagasin seda teadmist kohe ka teiste juures olnud emadega – keegi ei saanud mu rõõmust aru. 

Pärast doktorikraadi omandamist tundus loomulik jätkata akadeemilisel teel kõrgkoolis. Lapsepuhkusele minek muutis äratuleku massaažikoolist lihtsaks, sest mul olid kõik tööd üle antud. Nii kandideerisin ����Ӱ�� Ülikooli terviseteaduste lektoriks ja siin oligi mind vaja. Algus oli hästi sujuv – alustasin poole kohaga ja õpetasin neid aineid, mida massaažikooliski: anatoomia- ja füsioloogiakursuseid. Õppejõuna on need juba 22 aastat minu leivanumbrid olnud. See tähendab, et olen neid aineid lugenud üle saja korra, aga ma pole väsinud. Anatoomia ja füsioloogia panevad mul silmad särama ja võin neil teemadel alati rääkida. 

Üllatuseks sai minust ülikoolis peagi ka õppekava juht. See oli mulle suur tunnustus, et mind niimoodi usaldatakse. Juba esimesel aastal alustasin ka teadustööga. Tervise- ja liikumisvaldkonnas on uurimisvõimalused lõputud.

Minu tervisealased teadmised või teadustöö tulemused pole mind pannud rohkem liikuma, aga on aidanud liikumist ellu tagasi tuua. Terve keskkooli- ja ülikooliaja tegin väga palju trenni, kuuel päeval nädalas. Kui lapsed oli väikesed, tekkis paratamatu paus – ma ei raatsinud lapsi koju jätta, et trenni minna. Praegu käin igal õhtul sõltumata ilmast õues ja liigun. Vormi peab hoidma ja trenn tekitab ka hea enesetunde. On paratamatu, et mõned elumuutused lõhuvad head trennirežiimi, aga pausist olulisem on liikumisharjumuse juurde tagasi pöörduda. 

Kui vaatan tagasi enda valikutele, siis ma ei kahetse midagi. Haiglast edasi liikumine oli minu jaoks õige otsus. Töös degeneratiivsete haigetega on raske see, et annad endast füsioterapeudina parima selle paari nädala jooksul, mil patsient on haiglas. Ta lähebki palju kõbusamana koju. Poole aasta või aasta pärast tagasi tulles on seis hullem. See kahjuks käibki nii. Selle tööga kaasas käiv masendus kippus mulle üle kanduma. Haiglatööga võrreldes on töö ülikoolis energeetiliselt palju positiivsem. Töö noortega on rõõmus ja edasiviiv. Ma ei olnud haiglas õnnetu, aga ülikoolis olen õnnelikum.

Teadlase rõõmud:

• Tervisevaldkonnas on uurimisvõimalused lõputud.
• Mulle meeldib, kui saan luua seoseid, mida inimestel on oluline enda tervise kohta teadvustada. Mu eelmisel aastal tehtud teadustöö näitas väga selgelt, kuidas vähene liikumine toob kaasa kehvema tervise: kui inimene liigub vähe, on tal ka und vähem, samas ekraaniaega ja terviseprobleeme rohkem. Sealt tekib spiraal.
• Mu töö on mitmekesine ja huvitav. Mulle meeldib, et saan õpetada, teha teadustööd ja korraldada õppetööd. Mul on toredad kolleegid ja vahvad õppijad.
• Teadustöö on väga arendav: loen uusi artikleid ja kombineerin uusi teadmisi. Naudin ka arvudega mängimist. Kui leian andmetest midagi uut, on see nii lahe ja põnev. 

��������ää��:

• Massöör – 1 aasta
• Aeroobikatreener – 1 aasta
• Füsioterapeut – 3 aastat
• Massaažikooli õppealajuhataja – 10 aastat
• Teadlane – 12 aastat

Haridus:
2006  Tartu Ülikool, liikumis- ja sporditeaduste doktor 
2002  Tartu Ülikool, liikumis- ja sporditeaduste magister
2000  Tartu Ülikool, bakalaureusekraad füsioteraapias