Veealused majad? Päriselt!
Kuidas uuritakse ookeanisügavikke ja merede ja järvede põhju? Kuidas tehti seda 50 aastat tagasi? Kas tõesti ehitati vee alla maja? Loodus- ja terviseteaduste instituudi ökoloogia keskuse seminaril rääkis veealustest majadest geoloogiadoktor Kaarel Orviku.Esimest veealust maja katsetati 1962. aastal prantslasest allveeuurija ja filmimehe Jacques-Yves Cousteau poolt. Projekt kandis nime Precontinent I. Esimene maja – Diogene asetati 10 m sügavusele ning see oli ühenduses baaslaevaga Kalypso, millelt seda varustati õhu ja toiduga. 1963. aastal järgnes projekt Precontinent II ja 1965. aastal Precontinent III, millega suurenesid ka sügavused, kuhu maju asetati. Precontinent III viidi juba 100 m sügavusele, kust pinnaletõus dekompressiooni režiimil kestis 3 ööpäeva. Iga uus maja oli juba täiustatum variant eelmisest. Veealused majad ei olnud vaid inimeste päralt - Cousteau viis vetesügavuses paiknevatesse majadesse kalu, konni ning papagoi, kes teenisid teaduslikke eesmärke.
Prantslaste kannul kõndisid ka ameeriklased, kes 1965.a. katsetasid 62 m sügavusel veealust maja Sealab II, kus lisaks akvanautidele töötas 28 päeva ka varem (1959) kosmoses käinud astronaut Scott Carpenter.
[caption id="attachment_7684" align="alignleft" width="300"] Foto tehtud Pavel Borovikovi poolt, kes oli ka maja idee autor/konstruktor ning Kaarel Orvikuga samas ekipaazis[/caption]
Lisaks prantslastele ja ameeriklastele ehitasid 1968. aastal oma analoogilise veealuse maja ka venelased, andes sellele nimeks °ÕÅ¡±ð°ù²Ô´Ç³¾´Ç°ù. Nagu maja nimigi viitab toimus eksperiment Mustas meres 14,5 m sügavusel merepõhjas, kus teostati akustilisi, geoloogilisi ning bioloogilisi uuringuid.
Geoloogilise ekipaaži koosseisu kuulus siis akvanaudina ka praegune TLÜ ökoloogia keskuse vanemteadur Kaarel Orviku, kes oli enne töögrupiga liitumist läbinud Moskva tuukrikooli. Orviku sõnul oli uurimisrühma peamiseks ülesandeks geoloogiliste tööde läbiviimine piiratud veealusel polügoonil. Katsetel kasutati luminestseeruvate värvidega ja üle lakitud värvilisi kive ning liiva, et selgitada setete liikumise iseärasusi erinevatel sügavustel. Kuna kõigi veealuste majade katsetamisel oli üheks oluliseks programmi osaks inimese kohanemisvõime uurimine ekstreemsetes tingimustes, läbisid kõik osalejad mitmeid arstlikke kontrolle ning katseid.
Nende käigus uuriti kuidas säilib teo- ja koordinatsioonivõime pikaajalisel sururõhu all viibimisel, kuidas organism vahetab elutegevuseks vajalikke komponente kasutatud gaasisegudes, mille alusel määrati iga akvanaudi organismi iseärasused. Nende füsioloogiliste ja mitmete teiste uuringute põhjal selgusid iga akvanaudi organismi iseärasused ja vajadused dekompressiooni režiimi määramisel.
Veealune maja mahutas 4-5 akvanauti-uurijat. Maja oli silinderjas ning tinglikult kolme-osaline. Eluruumi osas paiknes 4 magamisnari ja nende vahel lauake. Labori keskosa oli nn töösektsioon, kus paiknes uurimisteks vajalik aparatuur ja koht valvekorra akvanaudile juhtpuldi ees. Juhtpuldil ja stendil paiknesid mitmed andurid näituritega, mis kontrollisid süsihappegaasi sisaldust õhu koostises, ning millal on vaja täiendavaid filtreid tööle rakendada või hapnikku juurde lisada ning milline on majas hetkel gaasisegu surve. Viimane oli eriti vajalik dekompressiooni reżiimi juhtimisel maja pinnaletõusu ajal.
[caption id="attachment_7688" align="alignleft" width="300"] Foto: Kaarel Orviku[/caption]
Nn tuukrisektsioonis maja teises otsas paiknesid 2 luuki – ülemine luuk avati ainult akvanautide sisenemiseks ja väljumiseks kui veealune labor ujus veepinnal. Alumine luuk avati vee all, kui maja siserõhk oli võrdsustatud veekeskkonna rõhuga mere põhjas. Majasisese ja ümbritseva veekeskkonna rõhkude võrdsuse tõttu ei tunginud vesi alumise luugi kaudu ka majja ja akvanaudid said selle kaudu takistamatult väljuda ja siseneda uuringute tegemiseks. Elukeskkonna temperatuur majas sees oli küllaltki kõrge ~30° C.
Enne akvanautide lõplikku väljumist tuli maja tuua pinnale ja neil läbida ca 10-tunnine mitmeastmeline dekompressiooni reżiim. Tänapäeval, mil kõrgtehnoloogilised vahendid võimaldavad allveeuuringuteks kasutada mitmekülgset lähenemist, on allveemajad muutunud minevikunähtuseks. Nii muutus ka kunagine tipptasemel veealune uurimisjaam °ÕÅ¡±ð°ù²Ô´Ç³¾´Ç°ù muuseumieksponaadiks Bulgaarias Varnas.
Kaarel Orviku ettekandest kirjutas kokkuvõtte Kadri Vilumaa.
Ökoloogia keskuse igareedesed seminarid (kell 9:00, ruumis M-523, ) on avatud kõigile huvilistele ning neid on võimalik jälgida ka (sh järelvaatamine).