Turbaalade kaevandamisest, korrastamisest ja süsinikust
Eestis on üle ühe miljoni hektari turbaalasid, millest ligi 30 000 hektaril käib praegu turba kaevandamine või sealt on varasemalt turvast kaevandatud. Sellised alad tuleb peale kaevandamise lõppemist korrastada ning üheks korrastamise viisiks on sellistel aladel taaskord soostumisprotsesside käivitamine eesmärgiga luua looduslikus seisundis soodele sarnaselt toimivat uut sood. Samuti on neist aladest võimalik luua marjaistandus, veekogu, metsaala või päideroo kasvatus.
Looduslikus seisundis sood seovad fotosünteesiga rohkem süsinikku kui neil aladel hingamise ning lagunemise kaudu eraldub. Just süsiniku kogumine ning ladestumine turbana on soode üks põhitunnuseid. Enne kaevandamist endine soo kuivendatakse ning taimkate eemaldatakse, fotosünteesi enam ei toimu ning turvas laguneb. Sellised alad on Eestis tööstuse järel ühed tähtsamad süsiniku õhku paiskajad.
Soo taastamisega on võimalik neist aladest taaskord luua aga toimivad sood, mis on süsiniku sidujad ning kus on soodele iseloomulik taimkate. See, millised taimed taastataval alal kasvavad ning kui kõrge ning püsiv on veetase, määrab, kas ja mil määral on erinevates keskkonnatingimustes ala süsiniku siduja või allikas. Kõrge veetaseme korral hakkavad alal kasvama peamiselt turbasamblad, mis on iseloomulikud looduslikus seisundis soodele. Samuti on oluline, et ülejäänud taimkatte koosseis oleks sarnane looduslikus seisundis soole: et oleks suhteliselt vähe puittaimi ning rohtaimed ja puhmad moodustaksid mosaiikse mustri sõltuvalt konkreetse koha veetasemest — just nagu looduslikus seisundis soo. Korrastataval alal aga just tüseda turbasamblakihi teke soodustab süsiniku sidumist, et kunagised kaevandusalad sarnaneksid taaskord looduslikule soole.
Tekst ja fotod: Anna-Helena Purre (ökoloogia doktorant), kelle doktoritöö on selle teemaga seotud ning kes kõneleb sel teemal ka oma 1 Minuti Loengus.
https://youtu.be/5gMK4vR38ok