ÌìÃÀÓ°ÊÓ

Väikeriigi välispoliitika kõige positiivsem osa on vabadus teha oma otsuseid ilma muretsemata, kuidas see maailma mõjutab. Kui murekoht on kuskil kaugel maailmas, siis Eesti seda lahendama ei pea. On arusaadav, kui jääme kõrvale mõnest kaugest sõjalisest konfliktist, aga me ei pea omama väga täpset seisukohta ka näiteks Põhja-Korea osas või kellele kuuluvad Falklandi saared. See tähendab ka seda, et me võime tasakesi ise sõpru valida. Eesti ei ole seda võimalust kasutanud, aga Rootsi on toetanud Palestiinat ja Nauru toetab erinevaid territooriume ümber maailma, see ei mõjuta suuremas pildis midagi. Väikeriigi kõige suurem pluss on olla vajadusel nähtamatu. Väike riik peab aga ka ellu jääma ning tihti on vajalik ikkagi ka teisi mõjutada. Eestil on endagi minevikust ja olevikust mure oma eksistentsi pärast ning see vajab mõjuvõimu, mida aga väikesel riigil ei ole. Eestil ei ole suurt majandust ega võimsat sõjajõudu, seega meie võimalused midagi korda saata on vähesed. Väikeriigi reaalsus on tihti see, et me ise oleme teiste mõju all ning peame jälgima suuremate ja tähtsamate arvamusi ja tegevusi. Väikeriigid on tihti pigem rahuarmastajad ja diplomaatia toetada just seetõttu, et sõda käib üle jõu. Üldiselt on tuvastatud, et väikeriigid pigem pooldavad läbirääkimisi ning koostööd ehk asju, kus nad teistele tingimata alla ei jää. Siiski, ka selles osas on väikeriigil tihti mure, ei ole näiteks ressursse diplomaatiliste esinduste üles seadmiseks või läbirääkimiste finantseerimiseks. Ja lõppude lõpuks, nagu Eesti ise ka teab, läbirääkimistest ei piisa ja vahest on vaja kas suurt rahvusvahelist mõjujõudu või midagi sarnast. Kuidas siis Eesti ennast ikkagi suuremaks saaks teha? Väikeriikide kalduvus diplomaatiale on kasulik ka liitlassuhete loomisel ja see on üks viisidest, kuidas olla suurem. Osalemine rahvusvahelistes organisatsioonides, head sõbrasuhted suurte või paljude väikestega ning temaatiline fookus, kõik need aitavad väikeriigil olla suured. Eesti on Euroopa Liidu ja NATO liige, mõlemad organisatsioonid on teinud meid suuremaks ja tähtsamaks, sest me istume nende laudade ääres, kus tehakse palju otsuseid. Loomulikult võib väita, et väikestel on ka laudade ääres vähem mõju, aga seda on kindlasti rohkem, kui üldse mitte ruumis olla. Samuti on oluline head liitlased leida, kes toetavad ja jagavad samu arusaamu ning kellega saab vajadusel koostööd teha. Maailma võimsaimad väikeriigid on Iisrael ja Põhja-Korea, kes on mõlemad sõjanduslikult väga suured, aga tegelikult on mõlemal ka veel suuremad liitlased, sest see teeb elu lihtsamaks. Paljud teised aga leiavad endale kitsa teema, millega tegeleda. Kui ei saa olla maailmasuur, siis see ei tähenda, et ei saa olla teemas suur. Väikeriigid üldiselt kipuvad keskenduma kitsale teemale, sest selleks on ressursse ja tihti on mängus ka oma taustahuvi. See aga ei tähenda, et tegemist oleks lahjendatud variandiga, väikeriigid võivad saada oma valdkondades täielikeks ekspertideks. Mõned teemad on kuidagi ette antud, näiteks teevad Põhjamaad ilma vahendamisega ehk oma rahuliku meelega sobivad nad suurepäraselt rahvusvahelisteks konfliktide lahendajaks. Mõned riigid keskenduvad majanduse edukusele ja ka Eestil on olnud oma põhiteema – meie huvi interneti ja küberküsimuste vastu on tõstnud meid esile Euroopas ja ka maailmas. Sellisel moel saab riik teha ennast suuremaks kui ta muidu tundub. Eesti välispoliitikat mõjutab palju asju ning meie väiksus töötab nii meie poolt kui ka kahjuks. Me üritame tasapisi suuremaks saada läbi organisatsioonide ja liitlaste, aga kõigil neil variantidel on omad plussid ja miinused.