Tark tainas, nuhvel ja animatsioonid ehk aktiivse õppimise võlud
Veebruari alguses toimus ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli loodus- ja terviseteaduste instituudi (LTI) ja haridusteaduste instituudi (HTI) eestvedamisel projektipäev kooliõpilastele, mille eesmärk oli rakendada ülikooli seinte vahel sündinud ja arendatud teadmisi praktilisse kooliellu. Nimelt on ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli üks arengusuundi haridusuuendus - muuta Eesti haridusmaastikul kasutatavad õpetamis- ja õppimismeetodid tänapäevale kohaseks ja võimalikult efektiivseks. Sellest, kuidas üritus õnnestus, vestlesime ülikooli keemia didaktika lektori ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi (GAG) keemiaõpetaja Katrin Soikaga.
„Tark tainas“
Mõista, mõista, mis see on – mölder veskis jahvatab, pagar saia küpsetab?
Just nii sai veebruaris alguse 17 algklassiõpilase projektipäev, mille jooksul õpiti praktilist kogemust kasutades elektrivoolu juhtimist. Idee „targa taina“ valmistamiseks, selle abil elektrivoolu juhtimiseks ja LED-tulukeste põlema panemiseks sai Katrin Soika internetiavarustest. Kodus järgi katsetatud, tõi ta idee ka klassiruumi.
Soika sõnul on tihti levinud eelarvamus, et erinevate katsete läbi viimine nõuab suurel hulgal materjale ja on seega küllaltki kulukas. Vastupidi – ka väheste materjalide kasutamine võib päädida põneva tegevuse ja suure huviga käsitletava teema vastu. Praktiline tegevus äratab osaleja tähelepanu ja hoiab seda – kui midagi läheb valesti, on võimalus leida viga oma loodud süsteemis. Nii süttisid päeva lõpuks kõik soovitud LED-lambid.
Mitu ainet ühe hoobiga – see keeruline insterdistsiplinaarsus
Tõenäoliselt kuulevad sõna „interdistsiplinaarsus“ ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooliga kokku puutuvad inimesed tihti. Hoopis isemoodi küsimus on, kuidas tuua seda klassiruumi ja teha interdistsiplinaarsus ka praktikas puust ja punaseks?
[caption id="attachment_11138" align="alignright" width="300"] Ülesanne, millele lapsed projektipäeva raames vastust otsisid.[/caption]
Siinkohal annab projektipäev hea ja konkreetse näite – algklassiõpilased panid "targa taina" elektrit juhtima, kuid eesmärgini jõudmiseks pidi lahendama samm-sammult mõistatusi ja ülesandeid. Nende hulgas leidus küsimusi teistest õppeainetest, alates keemiast ja matemaatikast, lõpetades üldist nutikust arendavate küsimustega. Katrin Soika sõnul teeb valdkonnaülesus õppimise põnevamaks ja aitab õpilasel kiirelt ühest valdkonnast teise hüpata. Kirss tordil oli muidugi tehnoloogiakasutamise oskus, mida lihviti tahvelarvutite kasutamisega kogu tegevuse vältel. Ekraanile ilmusid juhised, kuidas edasi minna ja kuidas eesmärki saavutada. Päeva lõpuks pandi kokku animatsioonid selle jooksul valminud saavutustest. Eriti rõõmustas Soikat õpilaste loov lähenemine, mis on aktiivse õppimise üks eesmärke.
Uuendus või konservatiivsus?
GAGi keemiaõpetaja Katrin Soika tegutseb õpetajana nö traditsiooniliste ja uuenduslike meetodite vahepeal – selleks, et õpilased nende ümber toimuvat mõistaksid, on valemid ja teooria äärmiselt olulised. Kui need segada praktilisi ja vau-efekti tekitavate katsetustega, on positiivne tulemus kerge tekkima. Tema arvates leidub nö kuldne kesktee ja suurima kasuefektiga õpetamismeetod kahe lähenemisviisi kombineerimises.
Kuigi traditsioonilised õpimeetodid ei pruugi õpilasi niivõrd palju kaasa haarata, siis Soika sõnul on neid vaja aine põhialuste selgeks tegemisel. Tema arvates on just nooremate klasside puhul oluline, et õpilased saaksid teemad praktiliselt läbi proovida. Küll aga on gümnaasiumis oluline osata analüüsida ka teistsugust, teoreetilist materjali.
Uute meetodite katsetamiseks klassiruumis on väga palju võimalusi ja õpetajate puhul on oluline tulla välja mugavustsoonist. Uued meetodid tuleb kohandada oma kooli oludega ja klassi eripäradega. Tema sõnul annab sarnaseid meetodeid edasi arendada paljudes eri suundades ning iga õpetaja leiab oma. Ta lisas, et aktiivõppe meetodite puhul on eriti oluline teemapõhisus, et need saavutaksid oma eesmärgi.
Oodatud avatud suhtumine ja silmasära
Soika sõnul muutub loodusõpetus noortes klassides tihti ebapopulaarseks, kuna on vähe praktilist väljundit ja huvitavat tegevust. Just seetõttu kaasati projektipäeva korraldusse õpetajateks õppivad noored, kes juhendasid algklassiõpilasi nende tegevuses. Just ülikool on koht, kus nad peaksid omandama oskused teha raskemad ained ka väiksematele põnevaks ja arusaadavaks.
Katrin Soika sõnul oli üks ürituse eesmärke ka vähendada loodusõpetuse õpetajate ebakindlust raskemate teemade käsitlemisel õpperuumis (teiste hulgas ka elektrivool ja elektri juhtimine). Üliõpilastele üritus meeldis ja mõnedki soovisid idee kaasa võtta oma klassidesse. Just taoline avatud meel on vajalik, et kaasajastada koolides kasutatavaid õpetamismeetodeid.
Soika sõnul on olulisim, et noortes oleks olemas lihtsalt soov ja tahe olla õpetaja. Särasilmsed noored on ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli vabasse ja loomingulisse õhkkonda alati õppima oodatud. Eriline väärtus ülikooli jaoks on ka inimesed, kelle esimene valik ehk ei ole olnud õpetajaks saada, kuid on oma kutsumuse alles hiljem avastanud.
Katrin Soikaga vestles Kerli Onno