Süsteem süsteemis ehk keskkonnajuhtimine ülikoolis
Viimasel aastakümnel on hakatud üha enam tähelepanu pöörama avaliku sektori organisatsioonide sh ülikoolide keskkonnakorralduslikule poolele. Ülikool kujutab endast suuremahulist kogukonda, mis igapäevaseks toimimiseks kasutab vastavalt ressursse ning tekitab jäätmeid. Veelgi enam, ülikool kui haridus- ja teadustöö kõrgeim asutus, näitab enda tegevuse ja toimimise näol eeskuju nii antud kogukonnas sees kui ka väljaspool. Eeskujuks olemisega kaasneb ka vastutus enda tegude ja nende tagajärgede ees.
Keskkonnakorralduslikus vaatevinklis tähendab see seda, et ülikool peaks omama ülevaadet enda põhitegevuste ja nende keskkonnamõjude kohta. Seda on võimalik teha keskkonnajuhtimissüsteemi rakendades, mis koondab kokku kogu ülikooli keskkonnaalase tegevuse, täidab informatiivset rolli ja on eeskujuks kõigile ülikooliga seotud isikutele. Keskkonnajuhtimissüsteem põhineb planeeri-teosta-kontrolli-parenda mudelil, mis on korduv tsükkel, võimaldades keskkonnajuhtimist järjepidevalt arendada.
Kuigi keskkonnajuhtimissüsteemid loodi esialgu tööstusettevõtetele saastetaseme vähendamiseks, on need ajapikku laienenud avalike asutusteni ning tänaseks on initsiatiiviga liitunud mitmeid ülikoole Euroopas. Ӱ Ülikoolil pole siiani keskkonnajuhtimissüsteemi rakendanud ega oma ka sellega seotud keskkonnakava. Kuid puudused saab muuta võimalusteks, mistõttu uurisin oma magistritöös (Keskkonnajuhtimissüsteem Ӱ Ülikoolis (rakendamise kontseptsioon ja juhised)), millised võimalused oleksid keskkonnajuhtimissüsteemi rakendamiseks Ӱ Ülikoolis.
Töö ülesandena leidsin erinevate ülikoolide ja juhendmaterjalide põhjal, mis peaks TLÜ keskkonnakavas sisalduma. Selgus, et põhikomponentideks on keskkonnapoliitika, -aspektid, ja -eesmärgid. Nende komponentide väljatöötamiseks kaasasin arendusuuringusse ülikooli eri valdkondade esindajad ja juhtkonna. Tulemusena selgusid aspektid, mille kallal ülikool peaks esmajärgus töötama, nendeks olid nt jäätmed, küte ja ventilatsioon, keskkonnasäästlikud hanked, rohevõrgustikes osalemine. Samuti sõnastasin ülikooli arengukava ja eesmärke silmas pidades keskkonnapoliitika. Keskkonnapoliitikast tulenevalt määrati ka igale keskkonnaaspektile eesmärk, mida esimese aastaga keskkonnakava elluviimisel saavutada võiks.
Kuna muutused ei toimu üleöö ning soovitud tulemuse saamiseks on vaja pühendumist, peaks keskkonnajuhtimisega tegelema töörühm või isik, kes oleks vahelüli juhtkonna ja töötajate vahel. Lisaks tõin enda töös välja veel mitmeid soovitusi, mida ülikool saaks selles valdkonnas kasutusele võtta. Nende seas paistavad silma ka avalikud loengud säästva arengu teemadel, interdistsiplinaarsed projektid ning teiste ülikoolidega koostöö tegemine.
Nimetatud tegevused esinevad ka edukates ülikoolides nt Rootsis, Norras, UK-s, mille keskkonnajuhid ja –koordinaatorid said maikuus kokku Roomas UNICA Green konverentsil* ja arutlesid roheliste ülikoolide võimaluste ja puuduste üle. Nimetatud konverentsil sain ka ise enda magistritööga esineda ning iga-aastane konverents toimub 2017. aastal juba Ӱ Ülikoolis. See on hea verstapost, näitamaks kui kaugele meie roheline ülikool jõudnud on.
Oma magistritööst (keskkonnakorralduse eriala) kirjutas kokkuvõtte Heleri Soolmann (juhendajad MSc Sixten Kerge ja PhD Mihkel Kangur).
*UNICA Green – Euroopa pealinnade ülikoolide rohevõrgustik, mille liige on ka Ӱ Ülikool
