Sotsiaalse investeeringu tasakaalu hoidmine heaolupoliitikates: Põhja- ja Baltimaade rajad kriis eel, ajal ja järel
Ajakirjas "Social Policy & Administration" avaldati artikkel "Varieties of Social Investment Policies on Two Sides of the Baltic Sea: Explaining Routes to Endurance", mille peamine eesmärk oli seletada, mil määral ja tänu millistele asjaoludele on sotsiaalse investeeringu ideest kantud heaolupoliitikate kulutused kriisist tulenevale survele vastu pidanud. Eeldati, et riikide võimet sotsiaalsete investeeringutega seotud kulutusi suurendada saab seletada kolme grupi dimensioonide kokkumänguga: riikide tegutsemisvõimekus (mõõdetuna majandusnäitajates), tööturu struktuur (mõõdetuna teenindussektori osakaalus ja tööturukaitse määras) ja valitsuskabinettides domineeriv ideoloogia. Analüüsi aluseks oli kuue riigi – -Eesti, Leedu, Läti, Rootsi, Soome, ja Taani, kolm valitsemisperioodi, hõlmates nii kriisieelseid, - aegseid ja –järgseid valitsusi.
Sotsiaalse investeeringu poliitikateks peetakse heaolupoliitikaid, mis on suunatud inimeste suutlikkuse tõstmisele. Kui seni on heaoluriikide hindamisel sageli lähtutud heaolukulutuste määrast, siis viimasel ajal on märksa enam tähelepani all see, millele riik kulutab. Üks viis kulustruktuuri elujõulisust hinnata on vaadata heaolukulutuste tasakaalu kompenseerivate ja investeerivate kulutuste lõikes ehk määrata investeeringute osakaal kogu heaolukuludes. Nii seadiski töö kaks peamist uurimisülesannet. Esiteks, määratleda riikide sotsiaalse investeeringuga seotud heaolukulutuste osakaal ja dünaamika vaadeldaval perioodil ning, teiseks, leida võimalikud seletused sotsiaalse investeeringu poliitika nn elujõu taga.
Töö peamise järeldusena selgus, et investeeringute osakaalu mõttes elujõulise heaolukulutuste struktuuri ja dünaamikaga riigid on Leedu ja Taani. See tähendab, et nende riikide peamiste heaolukulutuste hulgas on investeeringute osakaal suhteliselt kõrgem ning seda on suudetud perioodil 2004-2012 hoida või isegi tõsta. Kui Taani edu kannab peamiselt haridus- ja tervishoiuteenuste kulutuste kasv võrrelduna sama valdkonna poliitika toetustega, siis Leedus on kasv olnud nii toetuste kui investeeringute kategoorias, kuid viimases on kasv suhteliselt kiirem. Huvitav on nentida, et kui põhjamaades loob sotsiaalse investeeringute poliitikateks soodsa pinnase pigem suutlik riik kombinatsioonis teenindussektori suure osakaaluga, siis Baltimaades on sotsiaalse investeeringu poliitikate elujõuks vajalik suutlik riik kombinatsioonis sotsiaalseid investeeringuid väärtustava ideoloogiaga, konkreetsemalt liberaalide või sotsiaaldemokraatide domineerimine valitsuses. Muidugi, analüüsides kulutuste struktuuri, võime saada küll aimu riikide kavatsuste ja valmisoleku osas sotsiaalseid investeeringuid soosida, kuid ei saa midagi öelda nende poliitikate tegeliku mõju osas – kas ja mil määral tehtud investeeringud end ära tasuvad ning millise mõjuga need eri ühiskonnagruppide sotsiaalsete riskide maandamisel on. Need on teemad, mis tulevad vaatluse alla autorite järgmistes analüüsides.
Loe täispikka artiklit
Artikli autorid on Triin Lauri, ühiskonnateaduste instituudi avaliku poliitika lektor ja Anu Toots, sotsiaalpoliitika professor.