ÌìÃÀÓ°ÊÓ

Jaanika Peerna on kunstnik, kes elab ja töötab alates 1998 aastast New Yorgis, aga ka ÌìÃÀÓ°ÊÓs ning Berliinis. Peerna tööd varieeruvad joonistustest video ja installatsioonideni, performance’ini puudutades valguse, õhu, vee ja muude looduslike nähtuste muutumisi. Ta teeb tihti koostööprojekte leides ühise keele ka tantsijate ja muusikutega. Peerna töid on eksponeeritud New Yorgile lisaks veel Berliinis, Pariisis, ÌìÃÀÓ°ÊÓs, Helsingis, Veneetsias, Moskvas, Dubais, Sydneys ja Kölnis.Ta tööd kuuluvad mitmetesse erakollektsioonidesse nii Ameerika Ãœhendriikides kui Euroopas, samuti on neid ka Pariisis Fonds National d’Art Contemporain kogus. Jaanika töid esindab New Yorgis JHB Gallery ja ARC Fine Art, Euroopas Kõlnis asuv Galerie Ulf Larsson. Eestis teeb ta kaastööd Haus galeriiga. 2016. aastal võitis kunstnik oma töö eest joonistamises FID Grand Prize’i. // Kuidas tulid selle peale, et (nüüdsesse) ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli õppima tulla? Teadsin, et tahtsin midagi kunstiga seotut õppida. Ja samas olin huvitatud inimhinge arengust ning selle toetamise/ mõjutamise võimalustest. Kunsti õppima minnes tuli aga teha kohe väga kitsas valik (maal, graafika, nahakunst jne). Kunstiõpetuse eriala tundus suhteliselt avar sisaldades pooleks oskuste õppimist eri kunstivaldkondades ja õpinguid psühholoogias ning kasvatusteadustes. Seal ma siis 1990. aastal alustasingi. Milline osa õppest sulle kõige rohkem meeldis? Enne kui teist kursust alustasin sai Eesti iseseisvaks. Minu ülikooliaega on sellest ajaloolisest faktist eraldi väga raske vaadelda. Muutused elus olid kiiremad kui koolis, aga inimesed traageldasid elu ja kooli kokku oma olemise ja tegudega. Niisiis oli mu kooliaeg ikka väga eluline. Varakult oli selge, et ilma enesealgatuseta ei sünni suurt midagi. Ja et side õpitu ning selle rakendamise vahel võib olla ootamatu ning loominguline. Kool andis vabaduse elus asju katsetada. Ning vähem oluline pole ka see, et 1. septembril 1990 kooli avaaktusel kohtusin ma veetleva Keila neiuga, kes siiani mu väga lähedane sõbranna on. Räägi oma tudengielust üks põnev juhtum. Mäletan selgelt meie aktifiguuri joonistamise tunde, kui paarkümmend kursusekaaslast ümber modelli molbertitega püüdsid ära mahtuda, et modell võimalikult täpselt paberile püüda. Paar talve aga mu kooli ajal olid sellised, et kütusekraanid olid Venemaa poolt kinni keeratud (saage siis ise hakkama kui tahate nii iseseisvad olla!) ning joonistades sõrmed külmetasid. Aga mida siis see aktimodell veel tegema pidi!? Mäletan väga sportliku kehaga venelannast modelli, kes oli kui supernaine: kahe pisikese soojenduslambi vahel tegi ta vapralt 20-minutilisi totaalses liikumatuses olevaid poseerimisi, et end siis soojendada kahe sessiooni vahel pisikese jooksuringiga. Mul oli aga alati tunne, et tal oli võime end ka mõtte jõul soojendada ning pikalt liikumatu olla. Vot see oli oskus! Mida on (nüüdne) ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikool sulle kaasa andnud? Kindlasti liikuvuse eri tegevuste, teadmiste ning oskuste vahel ning iseseisvuse. Ma olen tegevkunstnik, kes loob nii ateljeevaikuses (joonistusi, skulpturaalseid töid) kui avalikkuse ees (performance’id). Ma aitan kunsti vahendusel kaasa inimhinge arengule tehes kunstimuuseumis haridustööd, koolitades õpetajaid, viies läbi õpitubasid. Ma esitlen kultuuri ning ühendan kultuuriloojaid läbi näituste ning projektide läbiviimise. Olen tänulik nii oma kõige rangemale õppejõule Dr. Andresenile kui otsi lahti jätvale maaliõppejõule Orest Kormashovile. Eks see vabaduse ja kontrolli tasakaalus hoidmine olegi üks olulisi alustalasid elus põnevate asjade läbiviimiseks! Foto autor: Annette Solakoglu