ÌìÃÀÓ°ÊÓ

Juba pikka aega on räägitud uutmoodi õpikäsitusest, mille raames soovitakse kooli seinte vahele tuua uusi ja põnevaid õpetamise meetodeid. Üks neist on ka rühmapõhine õpe. Kuidas aga mõõta uute õppemeetodite kasutamise efektiivsust ja nende tulemusi? Just sellele küsimusele soovitakse vastuseid anda projekti raames, mis analüüsib haridusuuenduste mõju ja kasulikkust. Oma kogemusi pilootprojekti läbiviimisest ja selle tulemustest rühmapõhise õppe näitel jagavad projekti ekspertrühma liikmed TLÜ emeriitprofessor Viive-Riina Ruus, Noored Kooli tegevjuht Kristi Klaasmägi, TLÜ sotsiaalpsühholoogia professor Mati Heidmets ja Õpetajate Lehe ajakirjanik Raivo Juurak.

Teoorias ilus ja praktikas tagasihoidlik aktiivõpe

Heidmets: Mõte aktiivõppe meetodite tulemusi hinnata tekkis umbes aasta tagasi projekti „Huvitav Kool“ raames. Soovisime teada saada, kas neid üldse saab hinnata ja selle kaudu asjaosalistele nõu anda. See tuleb kasuks, kui keegi soovib aktiivõppe meetodeid oma töös kasutama hakata ja tahaks teada, mida sealjuures silmas pidada. Kui me viimati seda teemat arutasime, siis koolijuhid rääkisid ennekõike, et filosoofia on ilus ja sõnad on õiged, aga vaja on konkreetseid näiteid.

Juurak: Jagan oma kogemust, kuna olen rühmapõhist õpet praktiseerinud vene ajal. Sain tollal endale väga raske klassi, kus mõned lapsed teiste üle võimutsesid – panid nätsu juustesse, murdsid pastakaid. Tegin klassis rühmad – määrasin rühmajuhid, panin rühmad vastutama ülesannete eest ja kiitsin-toetasin nende tegevust. Sain selle idee Anton Makarenkolt. Tema raamatutes „Pedagoogiline poeem“ ja „Lipud tornidel“ on enamasti ülevoolav kirjeldus, kuid artiklites on hästi välja toonud, miks ta nii tegi, mida saavutada tahtis ja mida saavutas. Ka mina ei teadnud tollal, kas selline tegevus toimib. Nüüd nägin seda uuesti Taanis ja Eesti vene koolis – õpilased töötavad hommikust õhtuni rühmades ja nii kõikides õppeainetes. Nad on neljakesi ümber laua, igaühel on rühmas oma roll ja õpetaja annab ülesandeid laudkondadele. Laudkondades ei ole ainult sõbrad, vaid harjutakse koostööd tegema ka nendega, kellega muidu ei teeks.

Ruus: Lugesin kunagi ühte inglaste teost, kus arutleti rühmade töö üle – kuidas seda teevad poiste, kuidas tüdrukute rühmad. Meil küll ei pruugi nii olla, kuid kui kokku pandi ainult tütarlapsed, hakkasid nad koheselt ülesannet lahendama ja selle üle arutlema. Poiste puhul tekkis aga kõigepealt võimuvõitlus – kuidas ülesannet ignoreerida, kes on kõige lahedam, kes suudab end maksma panna. Seejärel tehti segarühmad ning poisid muutusid koheselt erksamaks ja hakkasid ülesandeid lahendama. Tahan öelda, et on kohti, kus ilma rühmatööta ei saa. Kui õpetajad teevad kollektiivse loovtöö, siis on absoluutselt võimatu toime tulla ilma rühmatööta. Kollektiivsete ülesannete andmine on vägagi põhjendatud, kuigi mitte ainus võimalus. Minu arvates on heal õpetajal väga lai repertuaar.

Vajalik põhjalik ettevalmistus

Heidmets: Rääkides läbiviidud pilootprojektist, siis meie eesmärk ei olnud rühmapõhise õppe nö laiali lammutamine. Soovisime anda eksperthinnangu ehk osutada asjadele, mida õpetaja peaks arvestama, kui soovib hakata praktiseerima rühmapõhist õpet. Tegelikult ei saa hommikul klassiruumi sisse astuda ja otsustada, et nüüd teeme rühmaõpet. See tuleb ette valmistada.

Juurak: Selle näiteks võin tuua vene kooli klassi, millest varem rääkisin. Õpetajad õpivad aasta aega, kuidas rühma õpetada. Vajalik on väga põhjalik ettevalmistus ja neil on palju õppematerjale, mis on loodud spetsiaalselt rühmade õpetamiseks.

Heidmets: Siinkohal ei olene ainult õpetaja otsusest, et nüüd on aeg teha rühmapõhist õpet. See peab olema koolikultuuri osa, koolijuht peab olema nõus ja kõik peavad uusi õpetamismeetodeid toetama. Kui sellist suhtumist ei ole, siis enamasti ei julgeta ette võtta.

°­±ô²¹²¹²õ³¾Ã¤²µ¾±: Tegelikult julgetakse küll, aga õpetajal on palju lihtsam, kui koolikultuur seda soosib. Kui rääkida rühmaõppe mitte praktiseerimise põhjustest, siis üks neist võib olla asjaolu, et selle läbiviimine ei ole tegelikult eesmärk omaette. Kõige olulisem on teha õpilastele aine selgeks. See, et lapsed oskaksid suhelda, ei ole kõige olulisem eesmärk. Teine põhjus seisneb ehk selles, et õpetaja lihtsalt ei tea, kuidas seda täpselt teha. Ekspertrühma tööst tuli välja, et rühmapõhise õppe läbiviimiseks on olemas väga palju eri viise. Seda hästi teha ei olegi nii lihtne ja meie töö tõi välja erinevad nüansid, millele tähelepanu pöörata.

Ruus: Rühmatöö ei pea olema vaid üldhariduskoolis või kutsekoolis, seda praktiseeritakse ka ülikoolis. Meie kasvatusteaduste alal oleme seda palju praktiseerinud. Probleem on selles, et rühmatöö ei nõua mitte ainult õppejõu, vaid ka rühma liikmete väga head ettevalmistust. Kui nad ei viitsi materjale läbi töötada, siis ei aita ka head õppemeetodid. Üliõpilasi aga enamasti põhjalikult ei kontrollita, kuna tegemist on täiskasvanud inimestega. Olen märganud, et kui ettevalmistav osa on üliõpilastel nõrk, siis ka rühma osa läheb välja sellest mõistete süsteemist, mida nad võiksid kasutada ning tulemus muutub väga argiteadlikuks.

Rühmavaim aitab kaasata nõrgemaid

Ruus: Mulle meenub üks näide Soomest. Aastaid tagasi oli konverents, kus arutleti Soome heade PISA tulemuste ja nende põhjuste üle. Selgus, et neil on välja töötatud rühmaõppe süsteem, mille abil kaasatakse puudega lapsi. Mõnedes ainetes olid puuetega lapsed koos teiste lastega ja töötasid rühmades. Nii said õpilased teineteisele nõu anda, õpetada ja vajadusel järele aidata. See, millistes ainetes töötati koos, sõltus juba konkreetselt õppeainest, ülesandest ja selle tasemest. Kusjuures sarnane ideoloogia, kus ei jäeta kedagi maha, on levinud ka Eestis. Seepärast võib ka meid rühmatöö praktiseerimine aidata.

Heidmets: Minu jaoks oli kogu projekti suurim ahhaa-elamus üks Saksa Gümnaasiumi õpetaja, kelle sõnul oli klass täiesti käest ära ega tundnud õpetatava vastu huvi. Kui ta hakkas praktiseerima rühmapõhist õpet, avanes hoopis teistsugune maailm – lapsed olid huvitatud, tulid kaasa ja neid oli palju lihtsam õpetada. Rühmapõhine õpe loob mingisugust lisaväärtust võrreldes sellega, kui igaüks üksinda ülesande kallal pusib. Küll aga on natuke raske ette kujutada, kuidas äraõppimine käib. Materjalid peab ju pähe õppima ja kontrolltööd on individuaalsed, hinne tuleb individuaalne...

Juurak: Siin on ka teised küljed. Näiteks vene koolis annab õpetaja tundi eesti keeles, aga rühm saab isekeskis arutleda probleemi üle vene keeles. Samamoodi on matemaatikaga – kui keegi ei saanud aru, selgitab teine laps lahenduskäiku oma sõnadega. Kord juhtus, et pärast individuaalset etteütlust läks ühel lapsel väga halvasti. Seejärel tuli laudkonna kõige targem tüdruk ja jäi temaga pärast tunde, koos vaadati üle vead, tüdruk luges teksti uuesti ette ja tehti etteütlus uuesti. Vot see on rühmavaim!

Heidmets: Just, tekivad teistsugused rühmasuhted, kus üks õpilane on teise jaoks isegi suurem autoriteet kui õpetaja.

Kas traditsioonilised või aktiivõppe meetodid?

Heidmets: Vastuväide seda tüüpi muutustele on enamasti asjaolu, et aine tundmise põhjalikkus kannatab. Seda, mida pähe õppida, on vähem. Selle käigus õpitakse projekti tegemist, esinemist, koostööd ja muud. Küll aga mõned inimesed on veendunud, et kõik aastaarvud ja valemid tuleb pähe õppida ning on taoliste uute meetodite suhtes küllaltki skeptilised.

Juurak: Käisin ka ise Soomes ühel konverentsil, kus rõhutati, et hetkel veel austatakse õpetajat. Küll aga varsti on juhtumas see, mis Rootsis. Nimelt hakatakse õpetajale küsimusi esitama – kust sa seda võtad, miks me peame seda tegema, kas see on ikka õige viis jne. Soomes valmistutakse üsna jõuliselt rühmaõppele üleminekuks. Õpetajate autoriteedi võtab ära asjaolu, et lastevanemad saavad nii jõukaks ning omandavad niivõrd hea hariduse, et ollakse võimelised küsima õpetaja käest, et kas tema meetodid on õiged, miks ta nii õpetab ja kas teisiti ei saa. Sellises olukorras on rühmapõhine õpe hädavajalik.

Ruus: Eestis on küllaltki levinud arvamus, nagu oleks faktipõhine õpe midagi õudset. Tegelikult on väga oluline ka mõistete õppimine. Kui mõisted ja mõistete süsteem ei ole korralikult selged, on ka haridus pindmine. Soovin rõhutada, et ka nö vanaaegne meetod võib olla väga hea. Mõni õpetaja on lihtsalt suurepärane jutustaja. Ma ei arva, et loeng on õpetamisel täiesti iganenud meetod, kui on huvitav loeng ja kõrgel tasemel õppejõud.

°­±ô²¹²¹²õ³¾Ã¤²µ¾±: Kui küsida, kas aktiivõppe meetodite päralt on tulevik, siis mina usun, et kindlasti üha rohkem. Hiljuti ilmunud „Õ±è±è¾±³¾¾±²Ô±ð ja õpetamine kolmandas kooliastmes“ on kohustuslik lugemine igale inimesele, kellel on haridusega või hariduspoliitikaga pistmist – iga riigikogulane, iga haridusministeeriumi töötaja, iga õpetaja ja kooli direktor peaks selle läbi lugema. Kindlasti on loengul mõistete arusaadavaks tegemisel oma roll, see ei kao kuhugi mitte ühestki kooliastmest. Aga selleks, et teemast ka tegelikult aru saada, peab sellele ise mõtlema.

Vestlusringis räägitu pani kirja Kerli Onno.