Rahvastiku vananemise protsess on esmakordne inimkonna ajaloos
„Rahvastiku vananemisest räägitakse viimasel ajal kõikjal, tihtipeale esitades seda probleemina,“ kirjutab ühiskonnateaduste instituudi demograafia keskuse juht ja juhtivteadur Luule Sakkeus hiljuti ilmunud kõrgkooliõpikus „Gerontoloogia“.
Teadaolevalt on selline protsess esmakordne inimkonna ajaloos ning uues olukorras on just Euroopa riikidel teed näitav roll, kuidas ühiskonna tasemel sellega kohanduda. Arvestades viimase rohkem kui 100 aasta jooksul toimunud järjepidevat eluea kasvu, mis küünib keskmiselt 2,5 aastani kümnendi kohta, tuleb vananemist pidada nüüdisaja suureks võimaluseks, mis annab olulise arenguperspektiivi neile riikidele, kes oskavad hoida oma eaka rahvastiku heas tervises ja toimetulevad ning kiiresti kohaneda. Järgnevas peatükis selgitatakse rahvastikuvananemise mõistet, selle kujunemismehhanisme ning näidatakse Eesti olukorda võrreldes teiste riikidega.
Vananemine kui rahvastikuprotsesside tulem modernses ühiskonnas
Rahvastikuvananemine on rahvastikuprotsesside koostoimelise arengu pöördumatu tulem ühiskonnas, mis on asunud modernse rahvastikutaaste teele. Peamisteks rahvastikuprotsessideks, mis rahvastikuvananemist kujundavad, on sündimus, suremus, välja- ja sisseränne, koosellumus ja lahutumus (lahku asumine, partneri surm). Euroopas 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul alanud põhimõtteline muutus nendes protsessides tõi kaasa aeglase ja algul tähelepandamatu rahvastikuvananemise, mis on kestnud selles piirkonnas rohkem kui 150 aastat ja mis on oma olemuselt kumulatiivne, kuid ühiskonda põhimõtteliselt muutev protsess.
Demograafilise ülemineku teooria
Kui käsitleda iga rahvastiku arengut kui ühe geodemograafilise süsteemi evolutsioonilist teisenemist, siis erinevalt 18.–19. sajandi poliitökonoomidest ja rahvastikuteadlastest1 jõudsid 20. sajandi algupoolel mitmed Euroopa ja Ameerika teadlased üheaegselt tõdemuseni, et suhteliselt kõrge suremuse ja sündimusega taasterežiimilt lähevad rahvastikud majanduse arengu ja moderniseerumise käigus üle madala suremuse ja sündimusega taasterežiimile1–3, mida me tunneme kui demograafilise ülemineku (revolutsiooni) teooriat. Selle järgi pidi kõrge suremus- ja sündimustasemega traditsioonilises rahvastikutaaste režiimis pika ajaperioodi keskmisena toimunud rahvastiku 0-juurdekasvuline areng viima pärast ülemineku faasi madala suremuse ja sellele vastava taastetasemel sündimusega (2,1 last viljakas eas naise kohta) rahvastiku arengu taas tasakaalu poole püüdleva süsteemi suunas 0-lähedase rahvastiku juurdekasvuga.
18. sajandi lõpus ja 19. sajandi algupoolel Euroopas alanud algselt suremuse ning sellele järgnenud sündimuse langusega jätkunud üleminek traditsiooniliselt taasterežiimilt modernsele on tõestanud oma universaalsust kõigis maailmajagudes ja rahvastikes. °Ãµ¾±°ìides maailmajagudes on rahvastikud tänaseks asunud demograafilise ülemineku teele. Selle juures on oluline mainida, et rahvastikus toimuvad protsessid saavad tihti alguse enne majandusarengu teisenemist, viidates rahvastikuprotsesside iseseisvusele ning luues raamistiku teiste sotsiaalsete (sh majanduse) struktuuride oluliseks teisenemiseks.4
Rahvastikuvananemise seisukohalt on oluline, et sellel perioodil on protsessi peamiseks vedavaks jõuks sündimuse langus. See algab peresisesest sündimuse teadlikust kontrollist, milles on tähtsal kohal laste sünniajastuse plaanimine (rinnapiimaga toitmise levik, eesmärgiks edasi lükata järgmise rasestumise võimalus), aga ka soovitud laste arvu saavutamise järel järgmistest rasedustest hoidumine (suguühtest hoidumise teel). Laste üleskasvatamine ning nende jõudmine täiskasvanuikka on peamisi rahvastiku juurdekasvu mootoreid esimeses üleminekufaasis, kui sündimustase ei ole veel oluliselt vähenenud ja suured sünnipõlvkonnad jõuavad täiskasvanuikka. Täiskasvanuikka jõudnud suurearvulistes sünnipõlvkondades on viljakas eas naise kohta keskmiselt küll vähem lapsi, kuid pikka aega ei too sündimuse langus veel rahvastikuvananemist ühiskonna arengu seisukohalt oluliste teemade keskmesse.
Täispikka artiklit „Rahvastikuvananemine“ saab lugeda .
Kõrgkooliõpiku "Gerontoloogia" toimetaja on Kai Saks (Tartu Ülikool).
