ÌìÃÀÓ°ÊÓ

2017. aasta septembri algusest novembri lõpuni sooritasin Erasmus+ välispraktika Itaalias. Olin praktikant Milanos asuvas lasteaias, kus oli kaks rühma: sõimerühm ehk nursery 1-3-aastastele lastele ning eelkool ehk preschool, kus käisid 3-5-aastased lapsed. Tutvusin ka sõimerühma tegemistega, ent igapäevaselt tegutsesin eelkoolis. Praktikal kogesin nii positiivseid kui ka negatiivseid üllatusi. Ãœheks positiivsemaks nähtuseks minu praktikalasteaias oli lapsevanemate ja õpetajate vaheline suhtlus ja see, et lapsevanemaid tõesti väga huvitas, kuidas laste päev läinud oli. Väga tore oli tutvuda erinevate lahendustega rühmaruumis. Näiteks peitis eraldi ateljee kunstitundideks endas põnevaid aardeid; i-Theatre interaktiivne multimeedialaud andis lastele võimaluse siduda tehnoloogia ja loovus; valguslauad, mille kasulikkuses tervisele õpetajad küll pisut kahtlesid, tegid ruumid huvitavamaks ja hubasemaks. Negatiivse üllatuse valmistas mulle see, et õppetegevused olid osaliselt planeerimata ja  klassiruumi võimalusi ei rakendatud piisavalt. Kuna mind huvitab õuesõpe ja see on ka minu bakalaureusetöö teemaks, lootsin praktika jooksul näha õuesõppe läbiviimist Milanos. Itaalia kliima pakub võrratu võimaluse veeta tunde väljas – õues kasvab põnevaid taimi, sibab ringi hulgaliselt sisalikke ja tohutu hulk erinevaid põnevaid putukaid. Sellest hoolimata tegeleti õuesõppega minimaalselt. Lapsed pidid väga suure osa päevast paigal istuma. Näiteks hommikuring kestis tihtipeale 45 minutit, hilinevat lõunasööki oodates istusid lapsed 20 minutit lauas jne. Pidev manitsemine paigal püsima muutis lapsed rahutuks ja lärmakaks. Ehkki teatud negatiivsed aspektid tegid töötamise raskemaks, oli nendest kahtlemata väga palju õppida. Teistele üliõpilastele soovitan välispraktikat, sest see on hea võimalus õppida tundma teist riiki, kultuuri, keelt ja kombeid. See on selline etapp elus, mis võib küll olla päris raske ja kurnav, ent väga-väga kasulik ja arendav. Välispraktika kogemus muudab inimese kahtlemata palju julgemaks ja iseseisvamaks. On uhke tunne tagantjärele mõelda, et ma elasin mitu kuud täiesti üksi võõras riigis ja sain sellega hakkama. Lisaks sellele toimub välispraktika või -õpingute ajal palju huvitavaid seiklusi, mida on elu lõpuni tore meenutada. Näiteks tähistasin elus esimest korda tänupühi oma sõpradega Ameerikast, valmistasin ehtsaid tortillasid koos mehhiklasest korterikaaslasega, külastasin kõikvõimalikke Milano muuseume, käisin vaatamas itaaliakeelseid teatrietendusi, mis olid võrratud, ning loomulikult sõin ära hiiglasliku koguse gelato-t. Autor: Kristin Värno, alushariduse pedagoogi bakalaureuseõppe III kursuse üliõpilane [gallery columns="5" size="large" ids="41651,41652,41653,41654,41650"]