Porsche või Lexus? Oota!
Sõidan mööda Mere puiesteed Kultuurikatla suunas ja endamisi vaatan valgusfoori taga: üks Lexus, teine Lexus, kolmas Porsche ning vahest eksib ka mõni Toyota ridade vahele ära. Tahes-tahtmata hakkan mõtlema, milline olukord hetkel meie ühiskonnas valitseb? Kui palju on loodud firmasid või võetud laene, et kõiki neid luksusautosid ülal pidada ja õhtu lõppedes tekib üks küsimus: mille nimel?
Ühest küljest on omamoodi „uhke“ olla eestlane ja elada riigis, kus läheb ju hästi. Oleme IT-riik, millega anname eeskätt Euroopale eeskuju, kuidas asju ajada, samas oleme ka Euroopa Liidu eesistumismaa; teisest küljest kuuleme õhtustes uudistes jutte maaelu väljasuremisest ehk linnastumisest, metsade ning kinnisvara müümisest välismaale. Võta nüüd näpust, mis seisukoht kasvõi mõne näitekorral võtta.
Üldpildis on meie riigis hea elada, aga millist eeskuju anname sellele noorele inimesele, kes ei ole pärit jõukast ja heal järjel olevast perest? Siiski on pilt ja siht sellel tulevasel üliõpilasel tuleviku suunas silme ees ja nõus selle tuleviku nimel kõvasti õppima ning omama paralleelselt kohusetunnet endaga samal ajal toime tulla.
Töö on tänapäeval saanud õpingute lahutamatuks osaks. Rohkem kui 70% viimastel aastatel õppima asunud tudengitest töötavad õpinguid alustades. Seda hakkas tegema ka äsja ÌìÃÀÓ°ÊÓ kolinud tudeng. Ãœhel hetkel aga see tudeng tunneb, et ei jaksa enam kooliga sammu pidada ning töögraafikud suurenevad. Igal nurgal ilutsevad kiirlaenu pakkumised teevad olukorra ajutiselt lihtsamaks ja võidavad natukene rohkem aega õpingute jaoks, kuid ühel hetkel raugeb jõud ning see noor tahtmist ja indu täis tudeng jätab kooli pooleli, et asuda täistööajale. Noorel inimesel on maksta korteri üür, osta toit ja tarbeesemed igapäeva eluks, osadel ka loomulikult on taskusse tarvis iPhone’i. °Ãµ¾±°ì „see“ vajab finantse, mille ühiskond on noorele inimesele ette delegeerinud.
Toome ühe lihtsa näite. 2015 aastal Tartu Ülikooli haridustehnoloogia keskuse tehtud uuringus selgus, et esimesel aastal langeb üliõpilasi ülikoolidest välja 32 protsenti! Meie ühiskonda on viimastel aastatel sulandunud kiht, mis kasvatab pidevat ületöötamist ning -tootmist. Tuleb teenida rohkem ning kunagi ei ole piisavalt – olgu see siis raha või rahulolu asjadest, mida juba omatakse. Mõnel erialal võitlevad 12 üliõpilast ühe koha eest, kuid samas leidub erialasid, kuhu sisseastumistel ilmub kohale vaid kaks üliõpilast.
Nõustun 100%, et kõrgharidus on võti tulevikku ja mina isiklikult olen valinud selleks , mis on „by far“ üks loomingulisemaid ülikoole. Alustades uutmoodi akadeemilisest õppest ja lõpetades toetavate õppejõududega, kuid midagi peab meie ühiskonnas muutuma. Alustame ühest paljudest tähtsatest teguritest – ühiskonda edasiviivast üliõpilasest. Lahendusi on lihtne välja pakkuda, ainult trükkimise vaev. Suurendame toetusi üliõpilastele, ehitame rohkem ühiselamuid ning suurendame protsente üliõpilaste soodustustele. Julgen arvata, et kui nendele faktoritele tähelepanu pöörata, muutub samuti protsent, milleks on 32, väiksemaks!
Üks peamisi lahendusi oleks otsene ühiskonna vastutulelikkus üliõpilasele. Integreerida üliõpilased nende poolt õpitavate valdkondade juurde juba teisel õpinguaastal. Kindlasti seda ka kuskil juba tehakse ning väga edukalt kuid sellist mõttelaadi on vaja duubeldada!
Erafirmad võiksid mõtelda hoolikamalt järelkasvu peale ning välja töötada programme üliõpilastele, kuidas nad osalise tööajaga juba tööle võtta õpingute kõrvalt, samas näidata üliõpilasele, kas see on tõesti see, mida see noor teha tahab. Hetkel on ühiskonnas väljakujunenud mõõdupuu, kus küsitakse töövestlusel esmalt sinu kogemuste kohta. Tundub absurdne eeldada üliõpilaselt 10 aastast kogemust kui too alles õpib valitud eriala.
Mitmeid kirjamustaga lahendusi, üks tähtsam kui teine.
Hakkame tegutsema!
Autor: Deivis Sepp ( ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli ja ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli eriala tudeng)
Üldpildis on meie riigis hea elada, aga millist eeskuju anname sellele noorele inimesele, kes ei ole pärit jõukast ja heal järjel olevast perest? Siiski on pilt ja siht sellel tulevasel üliõpilasel tuleviku suunas silme ees ja nõus selle tuleviku nimel kõvasti õppima ning omama paralleelselt kohusetunnet endaga samal ajal toime tulla.
Töö on tänapäeval saanud õpingute lahutamatuks osaks. Rohkem kui 70% viimastel aastatel õppima asunud tudengitest töötavad õpinguid alustades. Seda hakkas tegema ka äsja ÌìÃÀÓ°ÊÓ kolinud tudeng. Ãœhel hetkel aga see tudeng tunneb, et ei jaksa enam kooliga sammu pidada ning töögraafikud suurenevad. Igal nurgal ilutsevad kiirlaenu pakkumised teevad olukorra ajutiselt lihtsamaks ja võidavad natukene rohkem aega õpingute jaoks, kuid ühel hetkel raugeb jõud ning see noor tahtmist ja indu täis tudeng jätab kooli pooleli, et asuda täistööajale. Noorel inimesel on maksta korteri üür, osta toit ja tarbeesemed igapäeva eluks, osadel ka loomulikult on taskusse tarvis iPhone’i. °Ãµ¾±°ì „see“ vajab finantse, mille ühiskond on noorele inimesele ette delegeerinud.
Toome ühe lihtsa näite. 2015 aastal Tartu Ülikooli haridustehnoloogia keskuse tehtud uuringus selgus, et esimesel aastal langeb üliõpilasi ülikoolidest välja 32 protsenti! Meie ühiskonda on viimastel aastatel sulandunud kiht, mis kasvatab pidevat ületöötamist ning -tootmist. Tuleb teenida rohkem ning kunagi ei ole piisavalt – olgu see siis raha või rahulolu asjadest, mida juba omatakse. Mõnel erialal võitlevad 12 üliõpilast ühe koha eest, kuid samas leidub erialasid, kuhu sisseastumistel ilmub kohale vaid kaks üliõpilast.
Nõustun 100%, et kõrgharidus on võti tulevikku ja mina isiklikult olen valinud selleks , mis on „by far“ üks loomingulisemaid ülikoole. Alustades uutmoodi akadeemilisest õppest ja lõpetades toetavate õppejõududega, kuid midagi peab meie ühiskonnas muutuma. Alustame ühest paljudest tähtsatest teguritest – ühiskonda edasiviivast üliõpilasest. Lahendusi on lihtne välja pakkuda, ainult trükkimise vaev. Suurendame toetusi üliõpilastele, ehitame rohkem ühiselamuid ning suurendame protsente üliõpilaste soodustustele. Julgen arvata, et kui nendele faktoritele tähelepanu pöörata, muutub samuti protsent, milleks on 32, väiksemaks!
Üks peamisi lahendusi oleks otsene ühiskonna vastutulelikkus üliõpilasele. Integreerida üliõpilased nende poolt õpitavate valdkondade juurde juba teisel õpinguaastal. Kindlasti seda ka kuskil juba tehakse ning väga edukalt kuid sellist mõttelaadi on vaja duubeldada!
Erafirmad võiksid mõtelda hoolikamalt järelkasvu peale ning välja töötada programme üliõpilastele, kuidas nad osalise tööajaga juba tööle võtta õpingute kõrvalt, samas näidata üliõpilasele, kas see on tõesti see, mida see noor teha tahab. Hetkel on ühiskonnas väljakujunenud mõõdupuu, kus küsitakse töövestlusel esmalt sinu kogemuste kohta. Tundub absurdne eeldada üliõpilaselt 10 aastast kogemust kui too alles õpib valitud eriala.
Mitmeid kirjamustaga lahendusi, üks tähtsam kui teine.
Hakkame tegutsema!
Autor: Deivis Sepp ( ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli ja ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli eriala tudeng)