PÖFFi Arvamustikas: "Summer Children"
Islandi rõhuv lummus debüütfilmis “Suve lapsed”
Ӱs, 21. PÖFFi debüütfilmide võistlusprogrammis linastus Islandi-Norra film “Suve lapsed” (“Sumarbörn”). Filmi režissöör ja stsenarist Gudrun Ragnarsdottir on Reykjavikist pärit stsenarist-lavastaja, kes on karastunud lühi-ja dokumentaalfilmitegijana, töötanud teles ja reklaaminduses ning õpetanud Islandil lastele filmikunsti. Tema debüütfilm ootas tervelt kümnendi valmimist, kuid maagilise ja unenäolisena on nüüd viimaks vaatajate ette jõudnud.
“Suve lapsed” on fantaasiaküllane film kahest väikelapsest, kes saadetakse suveks maale, linnakärast eemale. Tegemist on aga kõike muu, kui idüllilise looga seikluslikust suvest Islandi kaunis looduses. See on lugu igatsusest, üksildusest ja lootusest, mis toob vaatajani lapse maailma hapruse. See on lugu väärtustest ja elu karmist tegelikkusest, mille tühimikud täidab elav fantaasiamaailm. On see kujutlus kompansatsioon üksildusele või Islandi ürglooduse kutse, jääb režissööri sõnul igaühe enda mõtestada. Islandi taltsutamatu loodus ning meisterlik operaatoritöö kannavad endas selle loo üksildust ja unenäolisust, mis on selle loo atmosfääri tekkimise üks tugevamaid alustalasid.
“Suve lapsed” toob vaatajani õe ja venna, Eydise ja Kari loo. Lapsed saadetakse segasevõitu koduse olukorra tõttu suvekuudeks Islandi maapiirkonnas asuvasse lastekodusse. Karmi kodukorraga asutus on suvine pelgupaik linnalastele, aga püsiv kodu neile, kel enam mujal kohta ei olegi. Ometi on pelgupaik siinkohal isegi irooniline nimetus. Lapsed ei mõista, miks neid kodus ei oodata ning hellust ja lähedust leiab vaid kaaslastelt, kes on ise sama abitus olukorras. Täiskasvanute võrdkujuks on lastekodu piinlikult karmi korda hoidev juhataja ja tema abilised, mis suurendab laste isoleeritust veelgi. Õde-vend Eydis ja Kari on üksteisele kordamööda täiskasvanu rollis, kuid vastutus kasvab ka neile kiiresti üle pea. Peagi on nad oma emotsioonide ja tegemistega täiesti omapäi, milles hakkavad tühimike täitma fantaasiarikkad olevused ning ka kõle tuuline maapind saab omanäoliseks tegelaseks, kes haarab lapsed oma rüppe ja siis tõukab jälle pelglikult eemale.
“Suve lapsed” filmi lugu pärineb režissööri enda lapsepõlvest, mil ta viibis oma vennaga ühe suve taolises lastekodus. Ragnarsdottiri sõnul on tegemist küll fantaasiafilmiga, kuid tunnetus sellest paigast on saatnud teda kogu elu ning selle atmosfääri kinnipüüdmine oli ka üks filmi eesmärkidest. Suveks maale saatmine on olnud Islandil võrdlemisi tavapärane komme, mida on väga lähedaselt käsitlenud ka teine sel aastal linastunud Islandi debüütfilm “Luik” (režissöör Ása Helga Hjörleifsdóttir). Tänasel Islandil on see kombestik muutunud, kuid filmi temaatikaga saab tõmmata paralleele igasse maailmapunkti. Täiskasvanute maailma teadvustamine, vastutus, igatsus, hirm, õiglus ja ebaõiglus on teemad, mis ei vali kohta ega aega, olles lahutamatuks osaks inimeseks olemise ja kasvamise juures.
Filmi üks peategelastest, Eydis, keda kehastas Kristjana Thors, kandis suurepäraselt edasi lapse sisemaailma keerukust. Tema kaudu läks ka vaataja rännakule, avastades üheskoos seda lugu ja maailma lapse perspektiivist. Eydise kaudu nihkusid ka fantaasia ja reaalsuse piirid vaataja jaoks paigast ning peagi tekkisid küsimused, mis on selles filmis päris? Ja samas, kui see “päris” moodustub ühe inimese tunnetuslikust kogemusest, kas see tähendab, et olukord on vähem realistlik. Laste kogetu ausus ja vahetus on aga selle filmi kandev ja lahutamatu tugevus.
Need peened sissepõimitud detailid, vaevuaimatavad nüansid reaalsuse nihetest, teevad “Suve lastest” filmi, mis on paratamatult mõeldud täiskasvanutele. Mõistmaks, uurimaks, avastamaks, kuidas kogemused abistavad meid igapäevase reaalsusega toimetulekus. Kogedes aga tundeid ja emotsioone esimest korda: üksindust, tõrjutust, vastutust teiste ees. Mille järgi otsustame kuidas käituda? Joondudes täiskasvanute järgi, luues oma tõe või otsides peegeldusi fantaasiamaailmast? Kas me mäletame, kust tuli jõud ja teadmine nende emotsioonidega esimest korda, ning iga järgnev kord toime tulla. Võib-olla ei olegi need toimetulekumehhanismid ka täiskasvanuna nii erinevad. Me pelgalt õpime neid kiiremini rakendama.
See teeb “Suve lastest” kummaliselt lummava filmi, mis hakkab end tõeliselt avama alles mõni aeg pärast vaatamist. Huvitaval kombel jäi pärast esmast vaatamist kriipima hoopis küsimus, millest on tingitud täiskasvanute üheplaanilisus selles filmis? Kahtlemata on täiskasvanute kujutamine peegeldus laste reaalsusest sellel ajahetkel. Nii võime anda põhjenduse hea-halb skaalale, millesse täiskasvanud selles filmis asetame. Sellegipoolest saab eluring ühel hetkel täis, lastest saavad täiskasvanud ning must-valged vastused enam ei ammenda. Vähemalt mitte antud loo seisukohast, kui tegeleme kogemusliku taju tekkimisega. Ometi jääb see eluringi küsimus seekord pigem hapralt käsitletuks, keskendudes puhtalt laste perspektiivile.
Ja võibolla ongi seekord niipidi õige. Film leiab oma kulminatsiooni fantaasia ja soovide kohtumisel Islandi tuultest räsitud maastikul. Mis on lõpuks Eydise ja Kari reaalsus, jääb tõlgendamise valikuks. Kas kauaoodatud kohtumine on soovunelm või uskumatu tegelikkus? Eks reaalsus olegi vaatepunkti küsimus.
Helen Räim