PÖFF Shortsi Arvamustikas: "Welcome Home Allen"
“Welcome Home Allen” on Andrew Kavanaghi lühifilm, mis linastus PÖFFil SuperNova kinos 25. novembril 2017 Sleepwalkersi rahvusvahelise võistlusprogrammi "Strange. Love." raames.
Filmi kirjelduses seisab: “Four soldiers return to a home they don't recognise and that doesn't recognise them.” Kui googeldada Kavanaghi nime, siis näeme teda esmalt filmimuusika heliloojaks tituleerituna. Avades tema IMDb lehekülje näeme, et ta on olnud nii helilooja, režissöör, stsenarist, operaator, gaffer kui ka monteerija. Nüüd, vaadatud filmile tagasi mõeldes, on aru saada, et mees on andekas mitmes valdkonnas.
Film algas stseeniga, kus viis viikingit on justkui sõjatandril. Üks neist vigastatud, kes liigub edasi vaid tänu sellele, et kaks teist meest teda edasi kannavad, ise samal ajal agoonias karjudes. Ühel hetkel aga meeste jõud raugeb ja kuigi nad üritavad oma kaaslast kõigest väest edasi kanda, siis kukuvad nad rohkem kui edasi liiguvad. Ühel hetkel hakkavad nende suunas nooled lendama, mis sunnib neid põgenema, jättes oma nüüdseks surnud kaaslase maha. Mehed kiirustavad mootorpaati ning sõidavad, vähemalt tundub, et vastaskaldale, kus on kontrastiks eelnevale korralik tsivilisatsioon. Viikingid jalutavad mööda tänavat, mõjudes ilmselgelt võõrkehana. Sel hetkel kuuleme filmi esimesi lauseid, mis tulevad külaelanike poolt, mis on selgesti negatiivsed. See kinnitab ka tunnet, et nad on kuhugi juhuslikult sattunud, kuid siis näeme orkestrit, mis läheb sujuvalt edasi panoraamiks, kus näeme kõiki nelja viikingit oma naisega. Viimasena näeme ühte naist seismas auto juures, millele on kinnitatud suur silt “Welcome home Allen”, kuid keda ei ole on Allen. Sellega film lõppeb.
Alles viimases kaadris muutub lugu selgeks. Hukkunud viikingu nimi oli Allen ning teda oodati pealtnäha kõige rohkem koju. Mõjuvaks muudab loo ka see, et igasugune dialoog puudub, kuid film on sellegipoolest tervik. Muusikalist kujundust ma hetkel isegi ei mäletagi, kuid kõrvu jäi üks tüüpiline detail - koera haukumine. Seda kuuldes mõtlesin, et see on vast üks enim kasutatud helisid filmides, kus on vaja näidata tänavat.
Esialgu tundus, et üks lause filmi kirjelduseks on vähe, kuid nüüd, olles seda veidi analüüsinud on jällegi tunne, et kõik on öeldud. Lihtsuses peitub võlu, oleks vast õige selle loo puhul öelda.
Eliis Paas