����Ӱ��

Jõgeva vald nimetas tänavu oma aukodanikuks mehe, kes seal füüsiliselt küll iga päev ei viibi, ent kes on palju teinud selleks, et Laiuse kandiga seotud suurmeeste Jaan Poska ja Johan Kõpu mälestus paremini jäädvustatud saaks. Õppinud on Peeter Järvelaid küll õigusteadust, ent praegu võiks teda tituleerida pigem aja- ja kultuuriloolaseks. Peeter Järvelaidi lapsepõlve võib nimetada karmiks, aga õpetlikuks. Tema isa oli nimelt sõjaväelane ja see tähendas, et elada tuli perel seal, kuhu isa teenistusse määrati. Peetri sünnihetkel elati küll ����Ӱ��s, ent siis tulid Vana-Nursi Võrumaal, Petseri ja Karjala. Kui Petseris oli veel üsna palju eestlasi, siis Karjalas sai nelja-aastane Peeter korraliku keelešoki, sest koduümbruses polnud äkki enam ühtki eesti keelt kõnelevat inimest. Peksa sai ta ka, sest vene sõjaväelaste lapsed olid üles kasvanud vene sõjafilme vaadates ning iga teiskeelne inimene oli nende jaoks fašist. Peeter polnud aga allaandja: kolme kuuga oli tal vene keel suus ja sotid oma tänava poistega selged. Hea vene keele oskus lubab tal praegu lisaks ����Ӱ�� ülikoolile ka Lääne-Siberis Tjumeni ülikoolis professoriametit pidada (sinna lendab ta kohale paar korda semestris) ning Eesti venekeelses raadiojaamas Raadio 4 eesti kultuurist kõnelevaid saateid teha. Lapsepõlves omandatud enesekehtestamise oskus tuleb aga kasuks suurema tudengite auditooriumi ees seistes: paarisaja noore hulgas on ikka mõni vembumees, kes vajab n-ö paika panemist. “Lapsepõlv õpetas mulle ka slaavi kultuuri mõistmist. See kultuur on füüsiline. Slaavi kultuuritaustaga inimestega suheldes pead sa olema veenev, usutav. Ärplemist ja tühje sõnu seal ei sallita. Ka meie poliitikud võiksid teada, et venelaste kultuuri tundes on alati võimalik nendega suheldes väärikaks jääda,” ütles Peeter Järvelaid. Kui ta kooliealiseks sai, tuli perel leida võimalus, kuidas ta saaks eesti koolis käia. Asi lahendati nii, et ema kolis lastega Võrru oma venna juurde ja Peeter läks Võru 1. 8-klassilisse kooli. Viie aasta pärast saadeti aga isa Petserisse sealset sõjakomissariaati juhtima ning perekonnal tekkis taas võimalus kokku kolida, sest Petseris tegutses tollal ka eestikeelne keskkool. Kui Peeter Petseri 2. keskkooli lõpetas, otsustas ta Tartu ülikooli õigusteadust õppima minna. Konkurss õigusteaduskonda oli suur. Isa hoiatuse, et tema poega, kui see ülikooli ukse taha jääb, sõjaväest päästma ei hakka, jättis Peeter tähelepanuta. Ning Petseri eesti koolist saadud haridus osutus nii heaks, et kõrgkooli uksed avanesid. Hea teejuht Üks oluline persoon, kes Peeter Järvelaidi tudengipõlves ja hiljemgi mõjutas, oli kunagine juuraprofessor, Stalini ajal represseeritud Leo Leesment, kes ametlikult ülikooli õppejõud küll polnud, ent kelle õiguse ajaloo õppejõud Jüri Jegorov aeg-ajalt mõneks loenguks üliõpilaste ette kutsus. Kui teiste kontakt Leesmentiga piirduski nende paari loenguga, siis Peeter Järvelaid jäi temaga päris tihedalt suhtlema. “See oli minu jaoks nagu teine ülikool Tartu ülikooli kõrval,” sõnas Peeter Järvelaid. Eakas õigusteadlane “passis” teda algul natuke, kui aga veendus, et tegemist on usaldusväärse vestluspartneriga, siis pühendas tulevase kolleegi ajalooseikadesse, millest ta auditooriumitäie tudengite ees poleks kõnelda saanud. “Paljude Leesmenti räägitud juttude tähendus sai mulle selgeks alles tagantjärele,” ütles Peeter Järvelaid. “Kahjuks jättis ta mõned asjad siiski mulle rääkimata. Leesment oli näiteks tundnud lähedalt Eesti Vabariigi aegset juristi ja riigimeest Jüri Uluotsa, aga keeldus mulle temaga seotust kõnelemast, kartes, et sedalaadi teadmised teevad mu elu raskemaks. Praegu on äärmiselt kahju, et need jutud rääkimata jäid, sest raamatule Jüri Uluotsast, mida ma praegu kirjutan, oleksid Leesmenti mälestused palju juurde andnud.” Tundes Peeter Järvelaidi juba ülikooliõpingute ajast, võin öelda, et ta on kogu aeg olnud ebatüüpiline “juurakas”. Kui paljudel õigusteaduskonna üliõpilastel terendas tollal silme ees karjäär partei- või riigistruktuurides, siis Peeter süüvis innuga hoopis Eesti aja- ja kultuurilugu. Diplomitöö tegi näiteks tõe ja õiguse kontseptsioonist Anton Hansen Tammsaare publitsistikas. “Minu jaoks ei tähendanudki ülikooli stuudium ainult õigusteaduse õppimist. Püüdsin selle kõrvalt “neelata” ka muud ning luua suhteid igasuguste huvitavate inimestega,” meenutas Peeter Järvelaid. Praegugi on tema huvide ring äärmiselt lai. Kui vaadata tema avaldatud artiklite nimistut, siis lähevad silmad kirjuks. Ent samas pole tal tegemata jäänud ka karjäär. Tartu ülikooli korraliseks professoriks sai ta juba kolmekümne neljaselt, mis oli vähemasti tollal, 1990. aastate esimesel poolel, üsna tavatu. Enne professoriks saamist oli ta saanud pool aastat Saksamaal Kieli ülikooli professori Hans Hattenhaueri juhendamisel teadustööd teha. “Kui viiskümmend aastat olime pidanud piirduma eesti ja vene kultuuriruumis suhtlemisega, siis nüüd tekkis võimalus õppida maailma oma ala tippudelt, läbi lugeda raamatud, mis poole sajandi jooksul meile kättesaamatud olid, ning tutvuda Eesti õigusajalugu puudutavate allikatega välismaal,” ütles Peeter Järvelaid. Vaja ka teoreetikuid Ta on ka hiljem korduvalt teaduslähetustes viibinud ning tema meelest on kahetsusväärne, et õigusteaduskonna õppejõud praegu üldjuhul enam teadustööd ei tee ning välismaa kolleegidega ei suhtle. Põhjus on lihtne: enamik neist on põhikohaga ametis riigikohtus või mõnes advokaadibüroos ega oma teaduse tegemiseks aega. Neil pole ka võimalik välislähetuse tõttu kümneks kuuks põhitööst eemale jääda. “See on muidugi tore, et tulevasi juriste õpetavad tugevad praktikud, kes teavad hästi, kuidas süüdistatava kaitsekõnet või hagiavaldust koostada, ent nii õigusteaduskonna kui ka kogu riigi seisukohalt oleks väga vaja, et oleks ka teadlasehingega teoreetikuid,” ütles Peeter Järvelaid. Tema ise jäi Tartu ülikooli tööle kohe pärast selle lõpetamist ja tegutses seal 1997. aastani. Lisaks juristidele õpetas ta õiguse aluseid ka teiste teaduskondade tudengitele. Peetri arstist abikaasa Mari läkski algul pisut ärevile, kui märkas, et peaaegu kõik Tartu linna vahel vastu tulevad tudengineiud tema abikaasat teretavad, aga kui aru sai, milles asi on, siis rahunes. Pärast Tartu ülikooli on Peeter Järvelaid õpetanud mitmes Eesti kõrgkoolis. Sisekaitseakadeemiat ja Mereakadeemiat on ta ka rektorina juhtinud. Praegu on ta ����Ӱ�� ülikooli professor. Jõgeva vallas on Peeter Järvelaid omainimeseks saanud tänu sellele, et ta on päris palju tegelnud kahe selle valla jaoks olulise ajaloolise persooniga: Laiusevälja külas sündinud juristi ja riigimehe Jaan Poskaga ning Laiusel kirikuõpetaja ametit pidanud usuteadlase, ajaloolase, EELK peapiiskopi ja Tartu ülikooli rektori Johan Kõpuga. Järvelaid juhib sihtasutusena tegutsevat Jaan Poska mälestusfondi ning tema veenmisjõud oli üks olulisi tegureid, mis lükkas käima Jaan Poska Kadriorus asuva maja restaureerimise ja seal muuseumi avamise protsessi. Täispikka artiklit saab lugeda aadressil: vooremaa.ee Peeter Järvelaid on TLÜ ühiskonnateaduste instituudi õigusajaloo ja võrdleva õiguse professor. Artikkel avaldati ajalehes Vooremaa 23. juulil. Loo autor on väljaande toimetaja Riina Mägi.