Muutunud õpikäsitus tööõpetuses
Märtsi keskel toimus ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli Loodus- ja terviseteaduste instituudi eestvedamisel rahvusvaheline seminar "Tööõpetuse õppeaine arengusuunad ja valdkonna teadusfookus Skandinaaviamaades". Küsisime TLÃœ töö- ja tehnoloogiaõpetuse lektori Andry Kikkulli käest tööõpetuse uuemate uurimisteemade ja suundumuste kohta. Selgus, et ka tööõpetus liigub üha jõudsamalt teadmistepõhisuse poole.
Kui tavaliselt räägitakse tööõpetusest, siis enamasti ei kujutata ette, et tegemist on rahvusvahelise distsipliiniga. Nüüd näeme, et ka töö- ja tehnoloogiaõpetuse erialad koguvad ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikoolis rahvusvahelist kogemust. Mis üritus toimus ja millest see alguse sai?
Oleme kevadseminari korraldanud alates 2009. aastast. Kui alguses oli üritus mõeldud tööõpetuse eriala üliõpilastele ja õppejõududele, siis nüüdseks on sellest välja kujunenud traditsiooniline igakevadine rahvusvaheline seminar. Algusaastatel käis seminaril vaid Taani õppejõud, kellel olid meie ülikooliga tihedad suhted. Üle-eelmisel aastal ühinesid ettevõtmisega Rootsi teadlased ja tänavu oli esimest aastat esindatud ka Soome. Võib väita, et areneme üha rahvusvahelisemaks, kuna kõik osalejad hindavad rahvusvahelist koostööd ja kogemuste vahetamist. Tööõpetuse õppejõud tutvustasid seminari raames oma riigi üldhariduse tööõpetuse õppeaine ülesehitust, enda uurimisteemasid ja tänapäeval aktuaalseid uurimisvaldkondi.
Kevadseminari eesmärk on avardada üliõpilaste silmaringi, et nad näeksid laiemat pilti ja teaksid tööõpetuse valdkonnas toimuvast ja õppekava arengutest Skandinaaviamaades. Skandinaaviat võib pidada traditsioonilise tööõpetuse hälliks, kuna sellest piirkonnast on tööõpetus välja arenenud ja nad hindavad seda valdkonda tänaseni.
Oleme ülikoolis palju rääkinud haridusuuendusest ja muutunud õpikäsitusest. Kas need arutelud on jõudnud ka tööõpetuse valdkonda?
Nagu meie ülikoolis ja Eestis üldiselt, on ka Põhjamaades oluline rõhk muutunud õpikäsitusel. Leidsime, et meil on teiste riikidega palju sarnast õppekava ülesehituses. Mõiste tööõpetus all mõistame erinevate riikide sarnaseid õppeaineid, kus õpilased töötavad mitmete materjalidega nagu puit, metall, plast jne. Eestis on selle aine nimetus uue õppekava kohaselt tehnoloogiaõpetus. Tööõpetus on olnud siiani kõvade materjalide töötlemise ja käsitöö pehmete materjalidega (sh tekstiil) tegelemise koht, kuid nad mõlemad annavad hea pinnase õppeainete ühitamiseks. Hea näide on ühes projektis materjalide kooskasutamine, näiteks rannatooli puhul, kus raamiosa tehakse puidust/metallist, istumisalus tekstiilist või mõnest teisest materjalist. Üha enam tegelevad õpilased sellistes tundides ka praktiliste probleemide lahendamise või teatud projektide ellu viimisega.
Kusjuures nii lahendatakse Skandinaaviamaades ka soopõhisuse probleemi, mis on Eestiski üles kerkinud tööõpetuse ning käsitöö ja kodunduse puhul. Tööõpetuse ja käsitöö ühitamisel sooküsimuse probleemi ei teki, kuna kõik õpilased kasutavad ja külastavad mõlemat töökoda vastavalt ise valitud töö eesmärgile. See on muutunud õpikäsitus tööõpetuse mõistes.
Tundub, et õpilased on muutunud õpikäsituse kohaselt oma projekti valimisel küllaltki vabad?
Kui eelnevalt on olnud põhirõhk kindlate esemete valmistamisel ja tehnoloogiate õpetamisel, siis nüüd on see valdkond arenenud tööõpetusliku disainiprotsessi läbimiseni. See tähendab, et õpilased peaksid läbima disainiprotsessi täies ulatuses, alates ideest kuni valminud töö hindamiseni. Vastavalt probleemile või vajadusele kavandavad ja disainivad õpilased sobivad lahendused ning hakkavad neid ellu viima. Protsessi jooksul valivad nad sobivaimad materjalid, parimad töötlemisviisid jne. Eseme arenduse käigus on palju otsuseid, mida õpilased peaksid suutma teha.
Kui rääkida probleemikesksest õppimisest, siis siin toimub õppimine üha vähem tööjuhendite järgi. Neid antakse, kuid ainult algteadmiste saamiseks töövõtetest ja protsessile alguspunkti pakkumiseks. Võib öelda, et õpilane peaks lõpuks ise juhtima õppeprotsessi – ta kasutab selleks eelnevalt õpitut ja kui teadmistest jääb puudu on tal võimalus jooksvalt juurde õppida.
Millisena näete Teie tööõpetuse ainet koolis?
Enamasti nähakse tööõpetust koolis kui lihtsalt asjade tegemise tundi. Seda ei peeta teadmistepõhiseks aineks, vaid pigem kogemuspõhiseks õppimiseks. Küll aga suundub õppeaine just teadmistepõhisusele ehk rõhutakse õppimisele läbi tööõpetuse. Näiteks uurin oma väitekirjas tingimusi, mille kaudu saaks kujundada põhikooli tööõpetuse ja reaalõppeainete lõimingus õpilaste senisest tõhusamat teadmiste rakendusvalmidust nii olme- kui ka tehnikasfääris ning missugused on võimalused nende tingimuste realiseerimiseks. Olen seisukohal, et tööõpetust ja reaalaineid tuleb (ja saab väga tõhusalt) omavahel lõimida.
Tööõpetus on tegelikult vägagi universaalne õppeaine, mis tegeleb palju igapäevaelu probleemidega. On oluline, et õpetaja tooks tööõpetuse protsessis, tehnoloogiates ja materjalides välja eri valdkondade teadmisi – näiteks matemaatikat mõõtmises või arvutustes, füüsikat materjali omadustes, erinevate nähtuste selgitamises jne. Enamasti aga õpetajad sellega teadlikult ei tegele ja nii ei seosta õpilased elulisi olukordi reaalainetes omandatud teadmistega.
Tulles lõpuks veel tagasi toimunud seminari juurde, siis millised on peamised uurimissuunad, millega Skandinaaviamaades tegeletakse?
Siin tooksin välja kaks peamist uurimisvaldkonda. Esiteks Rootsi Göteborgi ülikooli fiosoofiadoktor Peter Hasselskog on oma uuringutes leidnud neli õpetajatüüpi lähtuvalt nende tegevusest tööõpetuse tunnis. Need on: õpetaja kui teenindaja (õppekeskkonna pakkuja, õpilastele õppekeskkonna looja, õpilane on siin aktiivne tegutseja), õpetaja kui instrueerija (selgete instruktsioonide andja, palju kasutatakse tööjuhendeid ja selget initsiatiivi omab õpetaja, õpilane on pigem passiivne osaleja) ning õpetaja kui juhendaja ja/või koolitaja (toimub dialoog õpilaste ja õpetaja vahel, mõlemad on aktiivsed protsessis osalejad). Need rollid mõjutavad õppeprotsessi erinevalt ja seega toetavad erinevate õppe-eesmärkide saavutamist. Kuigi iga selline õpetaja annaks oma olulise panuse õppeprotsessi, väidab Hasselskog, et suurem osa õpetajatest tegutsevad vaid enamasti ühes õpetajarollis ning mingisugust universaalõpetajat olemas ei ole.
Teine uurimissuund on õpetaja-õpilase vahelise kommunikatsiooni toimumine tööõpetuse tunnis ja selle mõju uurimine õppeprotsessile. Uuringutest on selgunud, et üks õpetaja ja õpilase vaheline suhtlusseanss tööõpetuse tunnis kestab keskmiselt 7,5 sekundit. Tööõpetuse tundides pole õpetajatel lihtsalt võimalust ja põhjust palju rääkida, kuna vastasel juhul jääb tegutsemiseks liiga vähe aega. Vahel antakse suhtlust edasi täiesti sõnadevabalt – žestiga, pilguga, kehaasendiga. Näiteks, kui masinad ümberringi töötavad ja pole verbaalsest kommunikatsioonist palju abi, siis sõnumid visualiseeritakse. On uuritud ka erinevate juhendamisviiside kasutamist õppeprotsessis näiteks kaanega karbi valmistamise näitel. Ãœhel juhul kasutati õpetamiseks näitlikustamist ehk näidati karbi valmistamise käik ette, teisel juhul anti ainult sõnalisi juhendeid ehk räägiti, kuidas karpi valmistada ja kolmandal puhul anti kirjalik tööjuhend karbi valmistamiseks. °Ãµ¾±°ì kolm juhendamist viisid erinevatele tulemustele sellest, mida õpilased õppisid ning kuidas õpilased karbivalmistamise protsessist aru said. Seega on õppeprotsess tööõpetuses väga mitmekülgne ja võimaluste rohke.
Leian, et sellised rahvusvahelised seminarid on väga vajalikud ja kasulikud nii nendes osalevatele erialaspetsialistidele, kes saavad väiksemas ringis kui teaduskonverentsid arutada ühishuvide üle, kui ka meie töö- ja tehnoloogiaõpetuse üliõpilasetele, kes saavad selliselt vahetu ja laiema pildi nende eriala suundumustest ja teadusvaldkonnas toimuvast. Näiteks oli Soome Turu Ülikooli professor Eila Lindfors väga vaimustatud meie seminarist kui õppeformaadist ja soovis seda laiendada ka Soome. Seega püüan seda traditsiooni jätkata ka järgnevatel aastatel.
Kirjutas Kerli Onno.