Miks koolirõõm?
Me kõik arvame, et õppimisega võiksid kaasneda head emotsioonid. Palju räägitakse koolirõõmu olulisusest ja sellest, et Eestis on seda justkui vähevõitu. Nii PISA, PIAAC kui ka teised rahvusvahelised haridusvõrdlused näitavad, et Eesti kool ja õpetajad on valdavalt nn „teadmiste otseülekande“ traditsiooni kandjad, uuenduslikke õpetamispraktikaid rakendatakse vähe.
Tulemuseks on tugev keskmine, aga vähe tippe; head teadmised, aga madal koolirõõm. Tihtipeale tunnevad Eesti õppurid ja õpetajad huvipuudust, tüdimust, väsimust ja ülekoormust. On kujunenud paradoksaalne olukord – meil on maailma ühed kõige targemad lapsed ning õpetajad, kes teevad maailma parimat tööd, kuid silmasära ja tööga seotud innustust on vähe. See vastuolu tahab lahendamist!
Miks aga on õpilase emotsionaalne heaolu õppimise juures oluline? Ja kas koolirõõm peaks olema enne ja õppimine pärast, või võib seos olla vastupidine – õppimine ise teeb rõõmsaks? Neile küsimustele saab mitmel moel vastata.
Täna on üha paremini teada, kuidas aju õpib – kui oleme stressis, hirmul, ärevuses, üksildased, aga ka väsinud või näljased, siis meie aju lülitub ümber pigem ellujäämisvõimaluste otsimisele. See piirkond, mida on tingimata tarvis uue omandamiseks, saab käsu paremaid aegu oodata. Stressiolukorras sooritame hästi või rahuldavalt pigem automatiseerunud ülesandeid, aga koolis on vaja ka uusi asju õppida. Seepärast ei kuulu halb emotsionaalne foon sugugi kooli. Lühidalt vastates: inimese emotsionaalne seisund on seotud tema õppimisvõimega.
Kas see tähendab, et õppides peab kogu aeg mõnus ja lustlik olema? Paljud õpetajad ei taha sellega nõustuda ja tegelikult on neil õigus. Õ辱Ա kui selline juhtub ikkagi ainult siis, kui õppija kognitiivselt pingutab – kui ta pusib, maadleb, otsib abi; mõtleb, kuidas ta üldse õpib ja proovib läheneda ka teisel-kolmandal viisil ning ei heitu sellest, kui asjad kohe välja ei tule. Ehk siis selleks, et õppimine üleüldse saaks juhtuda, peabki olema mõneti raske ning aju peab “kärssama”, aga mitte emotsionaalse heaolu mõttes (nt hirmust õpetaja või hämara tuleviku ees), vaid kognitiivselt. Teisisõnu, kui õpilased mõistavad pingutamise vajalikkust ning hindavad kõrgelt olukordi, kus neil on vaja pusida ja eri lahendusi otsida, ent tunnevad end seejuures turvaliselt ja hoituna, siis oleme õpikeskkonna loomisega õnnestunud. Sedalaadi pingutusele järgneb sageli ka õpitust arusaamine, valdkonnas paremaks muutumine – ja see on oluline kompetentsuse- ja heaolutunde allikas. Magusamat tüüpi koolirõõmu saame tekitada siis, kui pakume õpilastele teadmist, et pingutamisest on alati tolku ning anname just teda mugavustsoonist pisut välja tirivaid ülesandeid.
Õpetajate ja õpilaste koolirõõmu pärsivad erinevad tegurid. Negatiivseid emotsioone võivad tekitada halb läbisaamine kolleegidega või teiste õpilastega, sh kiusamine või ebaõiglane kohtlemine, liiga pikad ja pingelised koolipäevad, negatiivsed uudised, kodused probleemid, vähene enesejuhtimise oskus või nõrgad sotsiaalsed oskused, igavus/monotoonsus õppetöös, liiga rasked ülesanded, laiema eesmärgi või mõtestatuse puudumine jms.
Lahendusi võivad pakkuda erinevad uuendused. Paljud arvavad, et võti on õppimise sisus ja korralduses, vaja oleks rohkem mõtestamist ja refleksiooni, tänapäevaste digivõimaluste kasutamist, õppetöö mitmekesistamist. Rohkem tuleks arvestada õpilaste erinevusi võimekuses, kasutada individualiseeritud õpimudeleid, anda õppurile rohkem iseseisvust ja vastutust, teha õppimine sõbraks igapäevaeluga. Teised näevad võtit koolipere suhete parandamises ning sotsiaalsete oskuste suurendamises – kaasamises ja tunnustamises, pingetaluvuse ja stressijuhtimise, eestvedamise ja koostööoskuste arengu toetamises. Kindlasti on suur roll õpetajate õppimisalaste teadmiste ning õpetamisoskuste arendamisel, sest õpetaja on see, kes loob töökeskkonna ning õppimist toetava protsessi. Õppimisprotsessi ja seda toetavate tegurite sügavuti mõistmisest võikski alata muutuste eeldamine koolirõõmus.
Seetõttu kutsumegi teid 20.–22. oktoobril osalema häkatonil, kus osalejate endi poolt väljakäidud koolirõõmu suurendamise ideede ümber luuakse kohapeal meeskonnad, kes nädalavahetuse jooksul neid ideid arendavad, läbi mõtlevad, prototüüpe ja kavandeid loovad. Omalt poolt anname hoogu ning toetame heade ideede elluviimist.
Ideid saab genereerida ning mõttekaaslasi leida ka juba enne üritust, tulles 13. oktoobril 16.00–18.00 HIKis toimuvale ideerünnakule, või lisades oma idee ja kontaktinfo
Teeme Eesti kooli rõõmsamaks!
Autorid: Mati Heidmets ja Maarja Hallik, konsulteeris Grete Arro