Magister, see tähendab meister
Tänane päev tähendab ühe arengupingutuse edukat lõppemist. Olete jõudnud magistri tasemeni. Magister, see tähendab meister, kõrgtasemel spetsialist, kellel on teatud valdkonnas süvateadmised ja oskused. Ning ka laiem silmaring, mis võimaldab neid kontekstiteadlikult kasutada ja ise edasi arendada.
Eestis, sealhulgas ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikoolis lisandub sellele keskidaeuroopalik karastus – võimekus tasakaalustada töö- ja eraelu, tulla toime ebafunktsionaalse organisatsioonikultuuriga, sissetuleku- ja ajapingega.
Eelnenu kõlab ilusasti, aga on juba teada. Õppejõuna on minu roll pakkuda midagi uut, mis ärgitaks edasi mõtlema. Meistriksolemise osas siis lõpetajate tulevase töö ja tegevuse keskselt. Mulle tuli meelde oma lõpuaktus tänasest juba ligi kakskümmend aastat tagasi. Paljud asjad on erinevad, ent on ka üks sarnane suundumus, mis üha võimendub.
See on infotehnoloogiapõhine revolutsioon, mille mõju võib lähikümnenditel kujuneda võrreldavaks tööstusrevolutsiooniga ka töökohtade osas. Paljude valdkonnaekspertide hinnangul hakkame jõudma selle järgmise laine, teenuste massiline automatiseerimise ehk teenusrevolutsiooni. See mõjutab tõenäoliselt ka teie meistriksolekut.
Surve töökohtadele
Võtame või siinsete lõpetajate põhivaldkonnad. Mõned nädalad tagasi tõmbas Eestis tähelepanu õigusrobotite konkursi võidulahendus. Rahvusvahelisel tasandil on juba pikemat aega süvendatud tähelepanu eri tüüpi hooldus-, suhtlus-, ravi- ja teiste masinate suhtes, millest loodetakse lahendust sotsiaalsektori kitsikusele.
Kvalitatiivsemate politoloogide ja sotsioloogidega robotid esialgu vaevalt konkureerivad, ent lihtsamad kvantitatiivküsitlused ja -analüüsid on paljus automatiseeritavad ja näiteks sellekevadiste Soome kohalike valimiste tulemuste kiiranalüüsid ja uudised valmistasid suuresti masinad.
Ka ametnikud on vähem mõjutatud, sest juba aastakümneid on teenuseid avalikust sektorist välja suunatud ja täitevvõimu tuumikus paiknevad eeskätt inimpõhisemad arendus- ja koordinatsiooniülesanded. Aga siingi on paljud ülesanded järjest enam standarditavad ja mõõdistatavad. Mida on võimalik standardida ja mõõdistada, seda saab automatiseerida. Rutiinse menetluse, planeerimise ja juhtimise robotid on sama võimalikud kui õigusrobotid.
Ning õpetamisrobotid on samuti hästi kujutletavad. Juba üle kümne aasta oleme kolleegidega sisse lugenud video- ja audioloenguid, mida saab taasesitada. Eeskirjad, õppeinfosüsteemid ja e-õpikeskkonnad standardivad üha enam meie tegevust. Õpetusrobot vajaks palga asemel vaid elektrit ja hooldust, ei eksiks ajakavas, loengus ega testide parandamisel, ei kurdaks ega nohiseks. Poleks vaja kabinette ja ööseks saaks nad ruumisäästlikult paigutada näiteks praegusse Astra garaaži jalgrattaparkla kõrvale. Paistab nagu tehnokraatliku juhi unistus.
Valikuloogikad
Ei kõla liiga helgelt? Ent siin võiksidki meistriteadmised appi tulla. Nagu eri ühiskonnateaduste lõpetajatena tõenäoliselt teame, sõltub väga palju mõtlemisest: kuidas keskkonda tõlgendada ja missuguseid edasiliikumisvõimalusi näha. Klaas on harva täiesti täis või tühi, ent võib olla suur vahe, kas näha teda pooltäis või pooltühjana. Kui lihtsustada, siis võime rääkida kolme sorti mõtteviisist.
Eeltoodud, majanduse ja tehnoloogia võtmes tõhususe ja tulemusnäitajate keskne mõtlemine on vaid üks võimalik lähenemine. Selle pilguga vaadates võib rääkida üleliigsetest inimestest: kui uusi tootmis- ja teenusnišše ei leita, jäävad masinatega asendatud inimesed üle, koormaks sotsiaalhoolekandele. Muutustele võib osutada vastupanu sarnaselt tööstusrevolutsiooni jalgu jäänud ludiitidega, ent ajalookogemus edulootust ei anna.
Võimalik on radikaalsem mõttetüüp, mis laiendaks inimeste võimalusi masinate suhtes, neid otsekui täiustades. Inimlikel omadustel on oma tugevused ja kui neile liita tehnilisi lahendusi, võib tõsta nii inimeste tööviljakust kui konkurentsivõimet. Ent hübridiseerimisega kaasnevad suured eetilised küsimused ja riskid. Küsimus pole vaid, kuhumaani võtta hübriidi inimesena. Masinosad on manipuleeritavad. Lihtsa lisandi, tehismäluga advokaadi pealtkuulamine konkurendi või kellegi kolmanda poolt või ametniku kahjustamine või tapmine terroristi poolt on vaid üksikud näited siinsetest probleemidest. Ent on midagi olulisematki.
Ühiskonnateadusi iseloomustab pigem kolmas mõtteviis, millega lõpetajad võiksid olla hästi kursis. Selles pole keskne maksimaalne efektiivsus, vaid püüe luua inimestele mõistlikult hea elu. Niisugusest vaatenurgast võivad tõhusus ja mehhaniseerimine olla teatud piirini vahendiks, aga mitte eesmärgiks. Alustama peab ikka eesmärkidest. Mida me sellest lähtudes võiksime visandada?
Inimnäoline tulevik
Nagu tööstusrevolutsioon, nii hõlmab ka teenusrevolutsioon eeskätt tegevuste mehaanilisemat ja tehnilist osa ning vabastab sama või kasvava väljundi juures suure hulga inimeste aega. Ning nagu toona, on väljakutseks selle mõistlik kasutamine. Meenutades tööstusrevolutsioonijärgse modernsuse kõrgajastu ühe võtmetähendusega õpetlase, Thomas Marshalli käsitlust, avab see uued võimalused inimeste tsiviliseeritud arenguks ja selle toestamiseks – kodakondsuseks selle sisulises tähenduses.
Kui näiteks mõelda sellele, mida olete lõpetajatena kaasa saanud rohkem kui õpirobotite teenus pakuks, on see suuresti just teatud laadi inimlik ebaefektiivsus ja selle kõrvalmõjud. Õpetamisteenuse osutamisele lisaks on tõenäoliselt tekkinud arutelusid õppejõudude ja õpingukaaslastega, ehk isegi ühiseid õppekavaväliseid ettevõtmisi. Õpiväljundite omandamise toimingute kõrval on loodetavasti tekkinud tunde, mil mõte on õpitava pealt edasi rännanud. Sellistel tootmisvälistel hetkedel tekib enamik uuest ja isikupärasest, mida tulevikku kaasa võtta. Ehk on neist mõtetest juba võrsunud uusi tegevusi ja ettevõtmisi. See on ülikooli innovaatiline, uut loov mõju, mida standarditud teenuskonveieris napib.
Kui suudame muutusi positiivselt suunata ja silmas pidada paljude huvisid, tekivad kvalitatiivselt uued võimalused arendada nii uut teadmust, teenuseid kui muid rakendusi, lubades palju rohkem eksperimenteerimist ja eksimist. Pikemas vaates võib paljudel siinolijatel avaneda täiesti uuelaadseid tegevusvälju, kus end teostada, olgu uute struktuuride või teenuste kujundajana, eluviisiinnovaatorina või mõnel muul moel.
Selle eelduseks on muidugi mõistlik elukorraldus, mille kujundamisel on keskne roll poliitilistel valikutel ja riigivõimu suutlikkusel toimida demokraatlikult ehk rahva võimuna rahva huvides. Ühiskonnateaduste lõpetajatel ja eriti riigiteadlastel on siin oluline roll nii juhtide kui kodanikena, sest ootame teilt võimet läbi näha pseudosündmustest ja suhtekorraldusmullidest ning mõista, mida üks või teine lahendustee kaasa toob.
Head lõpetajad, erialapõhised ja avarate valikutega õppekavad on teile loodetavasti andnud nii pealehakkamist kui püssirohtu uute mõtete mõtlemiseks ja võimaluste katsetamiseks – võimed, mis aitavad muutlikus keskkonnas hästi hakkama saada. Loodan, et tulevikus leiate sellele palju kinnitust.
Palju õnne ja edu edaspidiseks!
21.06.2017
Leif Kalev,
riigiteooria professor