Kuhu oleme teel?
Rahvastikuprotsesside pikaajalise mõju mõistmiseks üldrahvalikul tasandil kulub üldiselt kümnendeid, kui mitte sajandeid. Nii muretses Louis-Adolphe Bertillon juba 19. sajandil Prantsusmaa rahvastiku vananemise pärast, ja õigusega – oli ju Prantsusmaa esimesi Euroopa maid, kes asus sündimuse languse teele 19. sajandi esimesel kolmandikul.
Ka Eestis tekkisid ärevusnoodid rahvastiku «raugastamise» üle seejärel, kui 19. sajandi teisel poolel alguse saanud sündimuse langus oli jätkunud terve iseseisva Eesti aja ning olnud murettekitavalt väiksem kui naabritel Lätis ja Soomes ning vaid Prantsusmaa demonstreeris meist väiksemat sündimust. Ülemaailmselt võttis vananemise teema fookusesse seadmine veel rohkem kui pool sajandit, kuni Euroopa, Austraalia ja Ameerika kõrval vananemise pöördumatus ka Aasia kontinendile jõudis. Praegu, kui vananemine on alanud ka Aafrikas, hakkab üha enam teadvustuma, et ei ole võimalik teostada ühegi maa eelisarengut teiste arvel, mida maade rahvastikuarengu ebasünkroonsus seni paari sajandi vältel on pakkunud.Rahvastiku vananemist peamiselt kujundavateks protsessideks on sündimus ja suremus. Kui sündimus kujundab vanuskoostist selle alumises osas vähendavas suunas, siis suremus samal ajal vanuskoostise ülemist osa suurendavalt. Koosmõjus peaks inimkonna suurimat progressi tähistav keskmise eluea kasv ning sellele vastav sündimustase kujundama koostise, mis on ühtlane üle kõigi oma vanusrühmade.
Mida ühtlasemaks kujuneb vanusrühmade osakaal antud maa rahvastikus, seda ühtlasemaks kujuneb ka majandus- ja üldisemalt kogu sotsiaalne areng. Seega on iga rahvastiku areng oma olemuselt suunatud tasakaalustatusele. Avatud maailma tingimustes on see alati teatud perioodil väliste mõjude ja lainete tõttu ühes või teises suunas kaldu, mis aga ei tähenda, nagu ei peaks eesmärk olema püüelda hoida tasakaalu kõigis oma arengutes. Mida selline lähenemisnurk eeldab? Peamiselt eeldab see aktsepteerimist, et vananemine on siin selleks, et jääda. Üldiselt rõõmustab meid individuaalselt lootus kauem ja tervemana elada, rääkimata sellest, et iga järgneva põlvkonna eluiga saab olema pikem. Samas ühiskonnana ei ole me osanud alati õigel ajal sellisele arengule reageerida ning pigem on eluea pikenemist poliitilises retoorikas vaadeldud kasvava koormana – olgu siis finantssuutlikkuse aspektist tervise- ja sotsiaalsüsteemis või individuaalse haprusefaasi paratamatu lähenemise vaates elu lõpul. Samas unustame, et eluea kasv on tähendanud sotsiaalse vananemisvanuse nihkumist üha vanemasse ikka, ning opereerides oma arvutustes vanamoodsate muutumatut seisundit väljendavate näitajatega, viime me eksiteele kogu üldsuse, andmata neile aluseks informeeritud teadmist. Kasutades «oodatava vanuse» kontseptsiooni, demonstreerivad Scherbov ja Sanderson, et 1900. a 40-aastane Inglismaa-Walesi naine ja mees on 2000ndate alguseks vastavalt 55,3 ja 54,1 aasta vanune.
On selge, et ka järgneva 100 aasta jooksul ei oota meid ees väiksem muutus ehk me võime eeldada, et 2100. a 70-aastane on nagu praegune 55-aastane. Arvestades rahvastiku üldist haridustaseme kasvu, on tõenäoline, et see muutus on oluliselt suuremgi. Järelikult on meie sisemine potentsiaal rahvastikuna oluliselt kasvanud ja küsimus on pigem selles, kui oskuslikud me oleme seda potentsiaali realiseerima.
On samuti selge, et juba praeguste noorte haridustase on eelmiste põlvkondade omast oluliselt kõrgem ning nende võime panustada uut laadi majandusse suurem. Kui me aga endiselt ootame nooremast põlvkonnast vaid asendust rutiinse liinitöö äärde ning pole valmis kiirendama manuaalse töö asendamist tehnoloogiliste arendustega, siis oleme kaotanud nii need noored kui ka oma maa kasvupotentsiaali. Samuti, kui unustame ära, et metsanurga memm ja taat ei tea senini, mis nupust see arvutist loom nurgas käima läheb ning milleks see hea on, siis suudame vaid kaasa aidata üldise rahulolematuse süvenemisele ning oma e-riigi kuvandiga kaugele ei jõua. Õnneks ei asu me maal, kus memmed-taadid või kaevurid kirjaoskamatud – meie memmed-taadid on Euroopa vanemaealiste hulgas ühed haritumad ning meie praegune immigrantrahvastik on keskmiselt ka põlisrahvastikust haritum, kui mõõta seda vähemalt keskhariduse omandanute osakaaluga. Seega ei saa meil olla vabandust, et ei suudeta omandada uusi oskusi, alus selleks on teiste riikidega võrreldes oluliselt parem. Siiski ei toimu uute oskuste omandamine kiirkursuste kaudu, vaid see vajab aega ja metoodikaid, mida me ehk polegi seni rakendanud. Sihiteadlik teadmistesse investeerimine võimaldab meil kõigil igas eas leida oma võimaluse, kuidas panustada.
Sedalaadi muutusi arvesse võttes on vananemise võimaluste avardamise võtmesõnaks paindlikkus. Selle paindlikkuse annavad teadmised, laiemalt paindlik haridustee. Paindlikkus võtab arvesse, et potentsiaali realiseerimiseks tuleb seda kujundada terve eluea vältel. Aga samas tuleb ka tõdeda, et viimase tõsiasja tõttu pole meil võimalik olematuks teha seda viitkümmet aastat, mis inimest mutrikeseks taandavalt on kujundanud meie kui rahvastiku tervise. Me peame tugevalt pingutama, et terve olemine on igakülgselt toetatud ja meie endi läbitunnetatuna tähelepanu all alates sellest, mil seame plaane oma järglaste soetamiseks, kui ka kogu järgneva elutee. Võtta seejuures alati kaasa maailma parim teadmine saab olla meie eelis ka väiksema (kahjuks ka väheneva) rahakoti juures, nagu Eesti teadusnäitajad seda esile toovad. Oleme suutnud omandatud teadmisi hästi rakendada erinevates võtetes, operatsioonides ja tehnoloogiates, mis on andnud meile esmase kiirenduse (näiteks keskmises elueas),kuid oleme unustanud, et keskmesse on endiselt seadmata inimene koos oma vajaduste ja nende katmisvõimalustega (näiteks tervelt elatud eluaastad). Kui uut toodet või vana teejuppi arendades tuleks meil pähe ühel ajal astuda nii lapsevankriga ema kui jalga liipava memme kingadesse, saaks toode konkurentsivõimelisem ja keskkond kasutuskõlblik igaühele. Kaht viimast viieaastast vahemikku omavahel võrreldes leiab edukalt vananenud ühiskondade hulgas Norra ja Šveitsi kõrval nii Leedu kui Portugali, mis viitab, et tegemist pole vaesuse-rikkuse skaalal kujuneva võimekusega.Me keegi ei saa lubada enam arengut kellegi teise arvel.
Oma potentsiaali realiseerime parimal viisil siis, kui võtame oma erisugusest parima. On teatud suundumused, milles pole mõtet tõukuda maailmavaatelisest punktikiskumisest, sest kaotajaks on me oma Eesti. Pole mõtet oodata, et tänapäeval paneks kellegi teise pandud tempel rohkem kui omavaheline kokkulepe end perekonnana tundma, kuid meie kõigi nimel toe pakkumine juhtudel, kus tempel ületembeldatud või kokkulepe kehtetu, loob üldisemalt vajaliku turvatunde. Just nimelt viimane on aluseks järglase siia ilma aitamisel suurusjärgu võrra suuremamõjulisemana kui poes kulunud järjekordne sajaline. Just nimelt turvatunne on ka põhjus naasta, sest olles omandanud uusi oskusi ja teadmisi eri maades, soovin just turvalises, inimest igal tema eluhetkel väärtustavas, uudseid mõtteid ja erinevusi hindavas, kuid mulle omases kultuurikeskkonnas panustada. Me oleme viimastel aastatel teinud mõned edusammud erisusi väärtustava, kuid samas võrdväärsemana tunnetatava ühiskonna poole. Samas oleme ootamatult unarusse jätnud selle poole, mida paljud meist enam muuta ei saa: olgu selleks akumuleeritud tervis või eluajal kogutud tööpanusele vastav palk. Oleme viimastel kümnenditel võidelnud, et lastel oleksid meie ühiskonnas võrdsemad võimalused, samal ajal on aga tekk kärisenud teisest otsast. Nii on meist saanud maa, kes oma kasvava üle 65-aastaste suureneva vaesusega Euroopa suundumustega risti vastupidises suunas sammub. Vaevalt et madalad maksumäärad teki kärisemist ükskõik millises suunas peatada suudavad. Olgem siis paindlikud, et need, kes ise (enam) ei saa suurt osa kõigest muuta, saaksid säilitada oma väärikuse ja saaks iseseisvalt hakkama, ning paremaks haakumiseks uute arengutega kaasakem neid uute oskuste omandamisse. Just sellest aktiveerivast poolest tunnevad nad ehk kõige rohkem puudust.
Kokkuvõtteks tuleb nentida, et vananemisprotsessi võitjaiks on need, kes keskenduvad oma sisemise potentsiaali arvestamisele ja sihiteadlikule arendamisele. Sisemist potentsiaali aitavad tõsta teadmised (haridus, teadus, teave laiemalt) ja tervis, mida toetab kõigis earühmades tagatud võrdväärselt iseseisev hakkamasaamine. Need maad, kes selle mõttelaadi oma leitmotiiviks võtavad, on ka tulevikus konkurentsivõimelisemad.
Autor on ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli Ãœhiskonnateaduste Instituudi Eesti demograafia keskuse vanemteadur Luule Sakkeus.
Loe täispikka artiklit
H. Madisson. (1935). Rahvastiku areng Eestis ja tähtsamates Euroopa riiges. H. Daisson. (toim). Eesti Rahva Tulevik. Tartu, Tulevik, lk 10–32.
I ülemaailmne Vananemise Assamblee, korraldatud ÜRO egiidi all Viinis 1982.
Scherbov S., Sanderson, W. (2016). New approaches to the conceptualisation and measurement of age and ageing. Journal of Ageing and Health, 28 (7), 1159-1177.
Kokkuhoiupoliitika riigi strateegilise teabe osas ei võimalda kahjuks Eesti kohta samalaadset arvutust teostada. Strateegiliseks teabeks peetakse siinkohal nii statistilise teabe arendust statistikaameti egiidi all kui teadusuuringute toel, kus on viimase kümne aasta jooksul valitsenud suund olulisele rahastamise vähenemisele ning nii riigile kui teadusele oluliste infrastruktuuride rahastamata jätmisele.
Edukaks vananemiseks loetakse, kui tervelt elatud eluaastad on kasvanud kiiremini kui keskmine eluiga Eurostati andmeid kasutades (Eduka vananemise tähendusest vt Tesch-Römer, C., Wahl, H.-W. (2017). Toward a More Comprehensive Concept of Successful Aging: Disability and Care Needs . The Journals of Gerontology Series B: Psychological Sciences and Social Sciences, 72(2), 310-318.)