����Ӱ��

����Ӱ�� Ülikooli vilistlane Sandra Peets kirjutab (Aasia Uuringute Koda Eestis) blogis oma magistritööst, mis käsitles Iraani välispoliitikat pärast 2015. aasta juulis sõlmitud tuumakokkulepet. Tema uurimistöö pealkiri on  “Riigiidentiteedi roll Iraani välispoliitikas: 2013-2015 tuumaläbirääkimistel põhinev analüüs”. 14. juulil 2015 sõlmisid Iraan ja P5+1 riigid koos Euroopa Liiduga lõpliku tuumakokkuleppe ehk ühise tegevuskava. Iraan on potentsiaalselt taasavanemas nii majanduslikult kui ka kehtestamas oma rolli diplomaatilises suhtluses rahvusvahelisel areenil. Tuumakokkuleppe järgselt diskuteeritakse palju kas kokkulepe muudab Iraani poliitilise süsteemi avatumaks ning abistab reformimeelseid jõude. Iseenesest 2016. aasta parlamendivalimised suurendasid moderaatide osakaalu. Samas on selge, et on naiivne loota, et välised nüansid nagu seda on tuumakokkulepe, tooksid esile silmapaistvaid muutusi Iraani süsteemis. Iraani istitutsionaalne struktuur seab märkimisväärseid piiranguid reformimeelsete muudatuste loomisele ning samuti välispoliitikale, mis on peaaegu täielikult kõrgeima juhi, Ajatolla Khamenei, kontrolli all. Tegelikult võib lähitulevikus tulemus olla lausa vastupidine. Edukas kokkulepe kinnistab võimuloleva režiimi legitiimsust ning jätab neile vabad käed piirangute seadmiseks ning muutuste pärssimiseks. President Rouhani diplomaatiline edu ei ole sugugi kindlustanud tema positsiooni 2017. aasta presidendivalimiste eel. Oodatud majanduse elavnemine ei ole toimunud nii kiiresti kui iraanlased seda lootsid. Seejuures kasutavad konservatiivsed jõud Iraani poliitikas neid kitsaskohti edukalt Rouhani vastases retoorikas. USA Lähis-Ida analüütik, Aaron Miller, on väitnud tumaprogrammi järgse Iraani välispoliitika kohta “Ameerika võis saada vajatud tulemuse, kuid Iraan saavutas seda mida soovis” (2016). Seega kokkulepe kinnistab mitte ei õõnesta võimulolevat süsteemi. [caption id="attachment_26580" align="alignleft" width="300"] (Peter Schranki karikatuur) Rouhani eesmärk on küll taaskäivitada diplomaatilisi suhteid Lääne riikidega, kuid tema avatumat poliitikat hoiavad tagasi Iraani režiimi põhimõtted.[/caption] On ilmselge, et Iraani ei saa isoleerida regionaalsete kriiside diskussioonidest, sest riigi huvid on seotud pea kõikide poliitiliste konfliktidega Lähis-Idas. Iraani tuumaprobleemi nähti alati kui takistust, kuid selle lahendus on avanud uusi diplomaatilisi võimalusi. Seepärast on mõistetav, et peale tuumakokkuleppe sõlmimist näevad paljud Läänes võimalust Iraani kaasamiseks regionaalsete kriiside lahendamisesse. Samal ajal on palju ka neid, kes välistavad igasuguse koostöö. Iraani positsioon Lähis-Idas on probleemiks nii Saudi Araabiale kui Iisraelile, kes ajutist tuumakokkulepet halvakspanuga tervitasid. Iraani rivaal Saudi Araabia on muutunud paranoiliseks ning muretseb oma võimu jätkumise pärast. Saudi monarhia ei näe sõlmitud tuumakokkuleppes mitte saabuvat rahu vaid Iraani domineerimise algust. Kaudne konflikt nende kahe vahel Jeemenis lõõmab edasi ning 2016. aasta algus avas taaskord uue peatüki Iraani ja Saudi Araabia vahelises rivaliteedis (Koelbl et al. 2016). Ameerika Ühendriikide parlamendis on märkimisväärne hulk esindajaid, kelle huviks on Iraani vastase surve jätkumine või isegi intensiivistamine. Sellegipoolest näevad paljud majandusliku ja poliitilise koostöö arendamises Iraaniga positiivseid mõjusid regionaalsele stabiilsusele. Suhetes Iraaniga on aga oluline tunda Iraani välispoliitilisi kaalutlusi ja huvisid. Eelkõige neid sügavaid põhjuseid ja ajendeid, mis seavad piiranguid ja võimalusi Iraani välispoliitilistes sammudes. Tuumaläbirääkimiste eesmärk oli Iraani majanduse taastamine läbi diplomaatia, kuid sellele lisaks kindlustas Iraan režiimi legitiimsust ja selgesti eristuva indentiteedi. Iraani Islamivabariik näeb rahvusvahelist süsteemi kui ebaõiglast, mida peab asendama õiglase korraga. Iraani maailmakäsitlus on duaalne ehk jagatud halvaks (pimedus) ja heaks (valgus). Iraani režiim esitas tuumaläbirääkimisi kui kahevõitlust üleoleva ja ebaõiglase vaenlase ning moraalse ja õiglase Islamivabariigi vahel. Sellises kontekstis oli Iraani režiimil võimalus kaitsta osalemist tuumläbirääkimistel ning kokkuleppe sõlmimist. Iraan kujutas läbirääkimisi kui riigi triumfi- vaatamata aastaid kestnud rõhumisele ja piirangutele, mida põhjustasid majandus sanktsioonid, on Iraan suutnud oma tuumaprogrammis teha edusamme. Veelgi enam on Iraan nüüd jõudnud kokkuleppeni, mis tunnustab riigi õigust omada rahumeelset tuumaprogrammi. Iraani välispoliitika üheks peamiseks alustalaks on vastupanu. See tähendab, et Iraan säilitab teatavat pinget Lääne riikidega ning pidevalt vastandub Lääne normidele ja reeglitele. Samas väldib Iraan konflikti teravnemist tasemele, mis nõuaks sõjalist sekkumist või isoleeriks Islamivabariigi täielikult rahvusvahelisest kogukonnast. See tähendab Iraani välispoliitiline eesmärk ei ole kehtivate rahvusvaheliste tõekspidamiste täielik salgamine ja eitamine. Samas tähendab vastupanu, et jätkatakse vastandumist USA julgeolekuprismale ja Lääne ettekirjutustele. Tulemuseks on, et Iraani Islamivabariigist ei saa sõbralikku rahvusvahelise kogukonna liitlast, kes hakkab aktiivselt kaasa lööma regionaalsete pingete ja konfliktide lahendamisel. Samas on Iraan valmis võtma pragmaatilisi samme, kui see täidab režiimi huve. Iraani tuumprogramm on lisaks strateegilistele julgeolekukaalutlustele ka väga sümboolne. See on aastatepikkuse vastupanu materiaalne tõestus. Vaatamata kõigile takistustele on Iraan suutnud edukalt omandada ning arendada komplitseeritud tehnoloogia. See on üheaegselt teaduslik džihaad ning rahvuslik uhkus. Samas on see poliitiline vahend, mida vastavalt vajadusele kasutatakse erinevates kontekstides. Iraani režiim töötleb seda teemat niikaua kuni see on täitnud oma potsentsiaali ning seejärel liigub teiste võimaluste juurde. Hetkelises poliitilises, sotsiaalses ning majanduslikus olukorras on Islamivabariigil oluline järgida diplomaatilist teed ning jõuda kokkuleppele tuumaprogrammi osas. Samas on Khamenei alustanud püüdlusi piirangute seadmiseks edasiseks suhtlemiseks Lääneriikidega. Tuumakokkulepet nähakse eelkõige kui majanduslikku otsust, mitte üldise Iraani välispoliitilise suunduse muutjat. Pragmaatilistel kaalutlustel on Iraanil oluline ennast taasavada, et liituda senisest aktiivsemalt rahvusvahelise majandusega ning kogukonnaga. Samas peavad Iraani liidrid kaitsma Islamivabariigi fundamentaalseid põhimõtteid. See tähendab vastupanu Lääneriikide üleolekule ja rahvusvahelise õigluse eest seismist. Sellises kontekstis ei saa Iraan mööndusi teha ka opositsioonis Ameerikale. Iraan idenfitseerib iseennast ja oma huvisid läbi selle, milline on vaenlane. Selles protsessis on oluline säilitada konkreetne vastane, kelle vastu kaitstakse oma iseseisvust ja väärikust. Ajalooliste sündmuste käigus on Islamivabariigi suurimaks vaenlaseks kujunenud Ameerika Ühendriigid. Iraan kujutab ennast kui õiget ja väljavalitud riiki, kes peab sellele ebaõiglusele ja rõhumisele vastu seisma. On mõeldamatu, et Iraani režiim loobub USA vastasest retoorikast ning vaenlase diskursusest. See on Islamivabariigi legitiimsuse ja püsimise nurgakivi. Iraan võtab vajalikke samme küll tuumalepingu rakendamisel, kuid on äärmiselt ettevaatlik suhete laiendamise suhtes USA’ga. Isegi kui Iraan on valmis regionaalsetes probleemides Euroopaga läbirääkima, välistab Iraani režiim täielikult kahepoolsed arutelud Ameerikaga. Just nii nagu Ameerika ei suutnud aastakümneid mööda vaadata Iraani pantvangikriisidest Teheranis ja Liibanonis, ei suuda ka Iraan unustada olukordi, mil nad on avanud võimalusi kahepoolseteks suheteks, mis omakorda tagasilükati. Tänu ebasoodsale poliitilisele kontekstile ning valesti kalkuleeritud lahendustele magati maha varasemad võimalused kahepoolsete suhete reguleerimiseks. Täna on Iraan ja Ameerika uue diplomaatilise võimaluse lävel. Iraan välistab üha intensiivsemalt igasugust tuumaleppe välist koostööd Ameerikaga. Teisalt on ebamäärane millisele seisukohale jõuab valimiskeerises olev USA. Tänases poliitlises olukorras ei ole Iraanil vaja koostööd Ameerikaga vaid parandada iseenda positsiooni maailmaturul ning kinnistada režiimi legitiimsust. Iraan peab ennast “rõhutud rahvaste” ja islami kogukonna ehk ‘umma juhiks. Rõhutud rahvaste all peetakse silmas kõiki nn “kolmanda maailma” riike, kes on kannatanud Lääne riikide imperialismi ja nõudmiste all. Seda püüdlust raskendab Iraani omanäoline identiteet, kus omavahel põimuvad Pärsia natsionalism ja šiiitlus. Lisaks, ajaloolistest ja kultuurilisest tunnetest ammutatud üleoleku ja liidripositsiooni ihalus, mis täna põrkuvad tugevalt araabia monarhiate ambitsioonidega. Praegustes välispoliitilistes tingimustes on oluliseks takistuseks regionaalsed pinged ja konfliktid. Kuigi Iraan on vaieldamatult praeguses välispoliitilises olukorras oma positsiooni tugevndanud, isoleeris tuumaleping tegelikult Iraani sunniitliku enamusega riikidest. Iraan on majanduslikult ja mõnes aspektis ka poliitiliselt tugevam. See tähendab, et Islamivabariik on pingeliste regionaalsete sündmuste taustal säilitanud stabiilsuse ning tuumaleping on avanud tee majanduslikuks ning diplomaatiliseks taaslähenemiseks. Samas on Iraan tugevalt kinnistanud lõhet enda ja sunniitliku enamusega riikide vahel. Eelkõige araabia monarhiatega, kes nägid lahendamata tuumaprobleemis võimalust Iraani isoleerimiseks ja nõrgestamiseks. Nüüd, kus Iraani õigust rahumeelsele tuumaprorammile on ametlikult tunnustatud ning Iraanile on avanenud suuremad võimalused rahvusvahelisel areenil, on Iraani naaberriigid Araabia poolsaarel asunud jõulisemalt edendama Islamivabariigi vastast poliitikat. Loomulikult pole ka Iraan loobunud sektantlike küsimuste kasutamisest poliitilistel eesmärkidel. Sellest tulenevalt on Iraan välispoliitilises mastaabis tugevamalt vastandumas sunniitlikule kogukonnale. Iraani Islamivabariigi välispoliitika eripäraks on ka kollektiivse haavatavuse ning alanduse sütitav jõud. Iraani käsitluses ei ole läbikukkumine ilmtingimata kaotus või märk riigi nõrkusest. Tihti ammutab Iraani režiim ebasoodsatest olukordadest jõudu ja legitiimsust. See tähendab, et vaatamata aastate pikkusele majanduslikule isoleeritusele ning langusele, suutis Iraan kannatlikkusega ja sihikindlusega jõuda küllaltki sobiva tuumalepinguni. Seda peaks silmaspidama ka nüüd, kus tuumaleping on sõlmitud ning Iraan võtab lepingu teostamiseks vajalikke samme. Ükskõik millisel hetkel Iraan tunneb, et lepingu teostamine ei täida enam eesmärki, võivad nad sammu tagasi astuda. Lepingu niiöelda läbikukkumine võib saada Iraani käsitluses tõestuseks vastase reetlikusest ning ebaõiglusest. Iraani kõrgeim juht, Khamenei, on kinnitanud korduvalt, et ka läbikukkunud tuumaläbirääkimised täidavad eesmärki (2013). Tema sõnul võib see olla oluline õppetund Lääne ebausaldusväärsusest ning Iraani vastupanu vajalikkusest. Iraani režiim soovib tõestada, et ohjad on endiselt Iraani käes ning tuumakokkulepe ei tähenda, et riik oleks teinud järeleandmisi või oleks naiivne vastase eesmärkide osas. [caption id="attachment_26581" align="alignright" width="298"] President Rouhani ja president Putini vahel toimusid kahepoolsed kõnelused Shanghai Koostööorganisatsiooni kohtumisel Kõrgõzstanis.[/caption] Ühelt poolt tunneb Iraan ennast praeguses välispoliitilises olukorras kindlamana. Viimasel ajal on regionaalsete jõudude tasakaal Iraani kasuks kaldunud. Süüria konflikt on kokkupõrge regionaalsete rivaalide vahel, kus Iraan seisab kindlalt al-Assadi režiimi seljataga. Iraani sõjaline abi Süüria valitsusele on muutunud üheks olulisemaks faktoriks selle püsimises. Iraani strateegilised julgeoleku huvid kattuvad tihti Venemaaga ning seetõttu on nende vahel pragmaatiline suhe, mis ei ole küll oma probleemiteta, kuid praeguses diplomaatilises olukorras siiski äärmiselt oluline. Iraanil on välispoliitiliselt rohkem valikuvõimalusi. Näiteks, kui varem oli Shanghai Koostööorgnaitsatsiooniga liitumine ülioluline, siis täna tunnetab Iraan, et ei pea kiirustama selle rahvusvahelise organisatsiooniga liituma. Samas on kauaoodatud majanduslik avanemine visalt alanud. Praegune valitsus süüdistab probleemides eelmist, kes lahkeid sotsiaalprogramme arendas. Samas ei suuda praegune president ning tema kabinet rahvale midagi võrdväärset pakkuda. Lisaks tekitab pingeid Iraani ja Saudi Araabia vaheline “külm sõda”, mille tunnused on jälgitavad Jeemenis, Süürias, Iraagis ning väiksemal määral paljudes teistes Lähis-Ida riikides. Iraani Islamivabariik on pragmaatline riik, mille välispoliitilised sammud ning suundumus on tugevalt mõjutatud riigis domineerivatest identiteetidest. Oleks vale süüdistada Iraani ebaratsionaalsuses rahvusvahelisel areenil. ��õ���� riigi sammud järgivad selget trajektoori, mille eesmärk on režiimi legitiimsuse ning süsteemi stabiilsuse säilitamine. Samas on puudulik vaadelda Iraani käitumist vaid süsteemsel ja materiaalsel tasemel, mis ignoreerib neid tundeid, sümboleid ja ideid, mille sees välispoliitikat teostatakse. Iraani Islamivabariik on olnud korduvalt valmis ohverdama majandusliku ja poliitilise heaolu selleks, et kaitsa oma ideoloogilisi seisukohti. Nendes olukordades on kannatustest saanud stiimul vastupanu jätkamiseks. Oluline muutus Iraani senises välispoliitilses trajektooris ilmneb tõenäoliselt peale kõrgeealise Khamenei surma. Praeguse režiimi püsimine lasub selgelt tema persooni ning autoriteetsuse õlgadel. Sellisel juhul tuleb taas analüüsida millistele alustele ning eesmärkidele seab tema järeltulija Iraani välispoliitika teostamist. Selge on aga see, et säilivad teatud identiteedi eripärad, mis jäävad mõjutama ka uuenenud Iraani võimueliidi poliitikaid. Kasutatud kirjandus Khamenei, Sayyed Ali 2013k. Leader Meets with Students on “National Day of Fighting Against Global Arrogance”, 3 November. http://english.khamenei.ir/news/1837/Leader- Meets-with- Students-on-National-Day-of-Fighting-Against (20.04.2016). Koelbl, Susanne; Shafy Samiha; Zand Bernhard 2016. Saudi Arabia and Iran: The Cold War of Islam. http://www.spiegel.de/international/world/saudia-arabia-iran-and-the-new-middle-eastern- cold-war-a-1090725.html (14.07.2016). Miller, Aaron, D. 2016. Moderation in Iran? Don’t Get Your Hopes Up.- Los Angeles Times, February 26. http://www.latimes.com/opinion/op-ed/la-oe-miller-iran-elections- 20160226- story.html (20.04.2016).

Autor: Sandra Peets

(AUKE) toob kokku erinevad Aasia suunal tegutsevad osapooled – ülikoolid, riigi, poliitikaid teostavad asutused, ettevõtjad ja kodanikuorganisatsioonid – panustamaks koos Eesti edusse Aasia suunal. AUKE juhtivpartner on ����Ӱ�� Ülikool.