INTERVJUU: kunstiteadlane Heie Marie Treier sai Kristjan Raua preemia koos fotokunstnik Arne Maasikuga

- Millise meeleoluga preemia saamist täna tagasi peegeldade?
Rõõm! Kristjan Raua preemia on kunstnike kolleegipreemia ja konkurents on alati päris suur. Mind esitati koos fotokunstnik Arne Maasikuga, ilma et me oleks teadnud, kes esitas või hääletas. Seda suurem üllatus ja rõõm!
- Mida võiksime teie uurimistööst Louis Kahni arhitektuurist ja selle puutepunktidest Saaremaa keskaegse kindlusarhitektuuriga kindlasti teada?
Lühidalt, see on interdistsiplinaarne ja paljuski visuaalne uurimistöö, millel teatud riskitase. Teema ümber on koondunud siiski tugev ja motiveeritud meeskond, keda kannustab intellektuaalne uudishimu ja kirg midagi uut teada saada.
Väljakutse on seisnenud küsimuses: kuidas verbaliseerida ja argumenteerida hüpoteesi, et 20. sajandi ühe salapärasema ja ülimõjuka USA arhitekti Louis Kahni (1901-1974) arhitektuuri teatud aspektid on seotud mitte ainult Euroopa, vaid ka tema sünnikoha Saaremaa keskaegse arhitektuuriga? Oleme siin kohati ise ka nagu keskaja uurijad, kellel kirjalikke dokumente vähe, nii et järeldusi tuleb teha visuaalse analüüsi põhjal. Samas leiame end ootamatult tõusvas trendis, kus Euroopa eri maades kasvab Kahni uurimine, sest siiani on see olnud põhiliselt USA uurijate pärusmaa.
Projektiga on algusest peale seotud kaks TLÜ kunstiosakonna vilistlast. Ingrid Mald korraldas 2006. aastal Saaremaal Esimesed Kahni Päevad ning hiljuti liitus kunstnik Jaanika Peerna, New Yorgi eesti kultuuridiplomaat. Tema kaudu oleme dialoogis ka filosoof David Rothenbergiga. Meie parimaid arhitektuurifotograafe Arne Maasik teeb fotokaameraga visuaalset uurimust, graafiline disainer Martin Pedanik loob visuaalset identiteeti. Näituste praktilise külje eest kannab hoolt ELKSA juht Ott Rätsep, kellelt pärineb rida edasiviivaid ideid. Minu roll on olnud uurida tekste ja töödelda erialast informatsiooni, mis on andnud suuna pildistamisreisidele ja näitusetegevusele. Mind on aidanud ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli kunstiosakonna ja BFM-i kollegiaalne toetus. Samas mõtlen, et ülikool peakski ju olema koht, kus tohib võtta kaalutletult intellektuaalseid riske, et luua uut teadmist.
Pärast pikaajalist aeglast strateegilist edasiliikumist jõudsime aprillis näituseni New Yorgis. See purustas jää ning nüüd valmistume uuteks vastutusrikasteks esinemisteks. Senised USA vastukajad annavad lootust läbimurdeks. Meie senitehtu on kokkuvõtvalt dokumenteeritud kodulehel: ja 2021. aastaks planeerime rahvusvahelist konverentsi Kuressaares, kuhu kutsuda teemavaldkonna tippusid.
- Milline on teie sõnum või soovitus tudengitele ja akadeemikutele, kes veel pole silmapaistva äramärkimiseni või nomeerimiseni oma töös jõudnud? Kas seda saab oodata ja loota üldsegi või on see pigem boonus ja kiitus töö eest, mida nii ehk teisiti üle kõige armastad?
Iga inimene vajab tunnustust, see on nagu kütus edasi tegutsemiseks. Siiski on preemiatega nii, et neid ei saa tellida ega nõuda ning sageli tulevad nad ajal, kui kõige vähem ootad. Ometi võiks mõelda ka väikestele igapäevastele tunnustustele – kolleegide edusammude märkamine ja siiras esiletoomine võiks luua hea suhtluskultuuri. Vahel võib proovida omalt poolt teisi premeerida, kui nad seda kõige vähem ootavad ja kui tundub, et hea asi saab ebaõiglaselt vähe tähelepanu.
- Milline on preemia sisuline väärtus ja ka väljund teie jaoks?
Sisuline väärtus on suur – signaal koduseinte toetusest. Meie grupp ei mõtle kitsalt endale, vaid ikka Eestile, näeme oma sõnumi läbimurde korral suurt potentsiaali ja motivatsiooni järgmistele põlvkondadele mitmel tasandil. Ja veelkord, suur tänu ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikoolile ja BFM-i juhtkonnale hea loomingulise õhkkonna väärtustamise eest.