Erasmuse blogi: maast ja ilmast Ateenas.
Olen Ӱ Ülikooli tudeng Tiina ning pajatan pisut oma vahetusõpingutest Ateenas.
[caption id="attachment_39417" align="alignleft" width="300"]
Tiina Kreekas.[/caption]
Alates päevast, kui ametlik acceptance letter Kreekast otse minu postkasti potsatas, asusin läbi viima uurimust teemal Kreeka ilm. Kuna kõige vajaliku kohvrisse mahutamine on minu jaoks paras peavalu juba paaripäevase reisi puhul, siis kohvri pakkimine pooleaastast eemalolekut silmas pidades tundus lausa võimatu missioonina. Milliseid riideid ja jalanõusid ilma silmas pidades kaasa võtta? Appi tulid Google ja minu tulevane korterikaaslane, kes mõlemad kinnitasid, et talvejope võin südamerahus koju jätta. Talvine miinimumtemperatuur pidavat olema kümne soojakraadi juures. Kümme kraadi talvel? See on ju Eesti mõistes kevad. Kindluse mõttes surusin viimasel hetkel siiski ühe natuke soojema mantli ka kohvrisse ja nagu selgus, siis väga õigesti tegin.
Kui ma septembri lõpus Ateenas maandusin, olin suvise ilma üle muidugi ääretult rõõmus. Ka siis, kui sõbrad Eestist hakkasid oktoobris äkki lumepilte saatma, käisin mina veel ujumas. Tundus lausa imeline pärast loengut randa minna ja seda varianti kasutasid muide väga paljud vahetustudengid. Detsembris tabas mind aga paras šokk, kui temperatuurid ühtäkki kukkuma hakkasid. Õues oli vaid 4 - 5 kraadi sooja ning jäine tuul ja ega toas valitsev olukord eriti parem olnud. Avastasin, et mu korter on paras külmkapp ning siis selgus, et minu majas kütmist ei toimugi. Kreekas on väga levinud õhukonditsioneerid, mis suvel jahutavad ja talvel soojendavad. Kuid kasu on nendest vaid siis, kui nad pidevalt töötavad. Juba kümmekond minutit peale väljalülitamist on toas jälle külm. Sama probleemi üle kurtsid pea kõik teisedki Erasmuse tudengid – külm on! Õnneks pidin seda külma kannatama võrdlemisi lühikest aega, kuna sõitsin jõuludeks koju. Igatahes Ateenasse tagasi tulles oli mu kohver täis erinevaid kampsuneid ja sooje pusasid.
[caption id="attachment_39418" align="alignright" width="300"]
Apelsinid + lumi? Jah, Ateenas tõesti.[/caption]
Kui enamik vahetustudengeid sõitis samuti jõuluks oma kodumaale, siis mõned jäid siiski pühadeperioodiks Kreekasse. Paar päeva enne aastavahetust hakkasin neilt saama pilte lumisest Ateenast. Jah, tõepoolest, Ateenas sadas lund! Muidugi kauaks see püsima ei jäänud ning kui ma tagasi Ateenasse jõudsin, polnud lumest enam jälgegi. Aga täpselt sama päeva õhtul hakkas uuesti lund sadama. Ja väga ilusat, laia lund. Viis päeva hiljem oli aga õues, üllatus-üllatus, kuusteist kraadi sooja, päike siras ning linnud laulsid. Vot just nii muutlik on talv Ateenas. Seega teie, kes te ka kunagi sügissemestriks Ateenasse tulete, olge valmis igasuguseks ilmaks ning võtke kindlasti villased sokid kaasa! (Võib-olla teil siiski veab rohkem ning saate selle soojema talve. Minu õppejõud igatahes väidavad kõik, et see on dekaadi kõige külmem talv Ateenas ja üldse kogu Kreekas. Küll mul ikka vedas!)
Kreekasse õppima tulles peab kindlasti olema palju kannatust, sest üks, mida kreeklastel palju, on aeg. Ja kõik võtab siin tõesti palju aega. Alustades sellest, et inimesed kõnnivad tänaval aeglaselt, lõpetades sellega, kui palju igasugune asjaajamine aega võtab. Toon ühe näite ka: vajasin Eestist paari tähtsat dokumenti ning kuna kartsin, et tavapostiga saates võivad need äkki kaduma minna, palusin kindluse mõttes ikka kirja tähituna saata. Ootasin nädala, kaks, kolm, kuid mida polnud, oli minu kiri. Muide, siin pole inimestel isiklikke postkaste. Minu maja fuajees on laud, millele postiljon jätab kõik kirjad ning teated saabunud pakkidest. Kontrollisin seda lauda iga päev mitu korda – äkki tõesti postiljon käis siis, kui mind kodus polnud ning jättis selle teate saabunud kirjast sinna lauale. Eestist väideti mulle aga, et nende andmetel jõudis see juba üle kahe nädala tagasi Ateenasse ja nemad rohkemat ei tea. Ma ei hakka detailselt kirjeldama, kuidas ma 3 päeva mööda erinevaid postkontoreid käisin ning oma kirja otsisin. Olin juba täiesti veendunud, et mu kiri on “ära kadunud” ja ma ei näegi selle tähtsat sisu kunagi. Postkontori töötaja rääkis mulle midagi suurest kirjade kotist, mis on pakitud, aga mida pole veel avatud ja palus mul järgmine päev helistada ja uurida, kas kott on nüüd avatud. Helistasingi ja too mees nentis, et kott on endiselt suletud, aga ta võib selle lahti teha, kui ma väga tahan. Ning jah, siis lõpuks selgus, et minu kiri oligi selles suletud kotis täiesti olemas. Kes teab, kui kauaks see kott oleks veel suletuks jäänud, kui ma poleks mitu päeva järjest uurimas käinud. Ja veelgi parem küsimus: millal see kiri loomulikku rada pidi minuni oleks jõudnud? Nii et raudseid närve ja kannatlikku meelt, kui kirjasaatmiseks läheb.
Üheks põhjuseks, miks kindlasti kõigile mõnes välisriigis õppimise-elamise kogemust soovitan, on tänu sellele avanev võimalus tutvuda võõra kultuuriga. Kuna hellenite kultuuri ja eesti kultuuri vahele just võrdusmärki panna ei saa, siis seda põnevamaks osutus minu jaoks kõige avastamine. Kreeklastel nimelt on väga mitmeid jõulude ja uue aastaga seotud traditsioone, mida meil Eestis pole. Näiteks kaunistavad nad lisaks kuusele ka paate. Kuna Kreeka on iidestest aegadest tuntud meresõidumaa, siis on traditsioonilise kalapaadi dekoreerimine juba mitusada aastat vana komme. Selliseid kaunistatud paate võib näha nii avalikus ruumis kui ka kreeklaste kodudes.
[caption id="attachment_39420" align="alignleft" width="300"]
Souvlaki.[/caption]
Teine vahva komme, millest minagi osa sain, on uusaastakoogi lahtilõikamine. Nimelt peidetakse selle koogi sisse münt ning seda, kes juhtub just mündiga tüki endale saama, ootab ees üks väga õnnelik aasta. Meie kooli Erasmuse tudengid said samuti kutse pidulikule koogilõikamistseremooniale. Minu arvates väga tore, et meid sel moel kohalikke kommetesse kaasatakse.
Üks, millest kindlasti mööda ei saa minna, on kreeka toit. Siin veedetud ajajooksul olen kindlasti kilode kaupa fetajuustu söönud ning liitrite viisi oliiviõli samuti. Seda viimast lisatakse lihtsalt nii ohtralt ja kõikjale, kuhu vähegi võimalik. Toidud ise on muidugi maitsvad. Usun, et räägin nii enda kui kõigi teiste välistudengite nimel, et parim söödav asi siin on pita souvlaki. Need, kes minuga ei nõustu, on seda ilmselt lihtsalt juba liiga palju söönud (kuigi kas saab üldse sellist võimalust olla?). Souvlakit saab suhteliselt iga nurga pealt osta ning mis peamine – ta on väga odav. Makstes keskmiselt vaid 1.80 kuni 2.50 eurot, on see ühele tudengile igati taskukohane hind ning mis peamine – väga maitsev!
Nüüd, kus mu vahetussemester on kohe lõppemas, võin öelda, et jään kindlasti igatsema Kreekat, siit leitud sõpru ja kaasvõitlejaid, väga toredaid õppejõude. Kohanesin Ateenas väga ruttu ega tunne end siin turistina. Aga korrates mu turismikommunikatsiooni professori sõnu, siis ega välisriigis õppiv tudeng ju polegi turist!
Tekst Tiina Palmiste ().
Tiina Kreekas.[/caption]
Alates päevast, kui ametlik acceptance letter Kreekast otse minu postkasti potsatas, asusin läbi viima uurimust teemal Kreeka ilm. Kuna kõige vajaliku kohvrisse mahutamine on minu jaoks paras peavalu juba paaripäevase reisi puhul, siis kohvri pakkimine pooleaastast eemalolekut silmas pidades tundus lausa võimatu missioonina. Milliseid riideid ja jalanõusid ilma silmas pidades kaasa võtta? Appi tulid Google ja minu tulevane korterikaaslane, kes mõlemad kinnitasid, et talvejope võin südamerahus koju jätta. Talvine miinimumtemperatuur pidavat olema kümne soojakraadi juures. Kümme kraadi talvel? See on ju Eesti mõistes kevad. Kindluse mõttes surusin viimasel hetkel siiski ühe natuke soojema mantli ka kohvrisse ja nagu selgus, siis väga õigesti tegin.
Kui ma septembri lõpus Ateenas maandusin, olin suvise ilma üle muidugi ääretult rõõmus. Ka siis, kui sõbrad Eestist hakkasid oktoobris äkki lumepilte saatma, käisin mina veel ujumas. Tundus lausa imeline pärast loengut randa minna ja seda varianti kasutasid muide väga paljud vahetustudengid. Detsembris tabas mind aga paras šokk, kui temperatuurid ühtäkki kukkuma hakkasid. Õues oli vaid 4 - 5 kraadi sooja ning jäine tuul ja ega toas valitsev olukord eriti parem olnud. Avastasin, et mu korter on paras külmkapp ning siis selgus, et minu majas kütmist ei toimugi. Kreekas on väga levinud õhukonditsioneerid, mis suvel jahutavad ja talvel soojendavad. Kuid kasu on nendest vaid siis, kui nad pidevalt töötavad. Juba kümmekond minutit peale väljalülitamist on toas jälle külm. Sama probleemi üle kurtsid pea kõik teisedki Erasmuse tudengid – külm on! Õnneks pidin seda külma kannatama võrdlemisi lühikest aega, kuna sõitsin jõuludeks koju. Igatahes Ateenasse tagasi tulles oli mu kohver täis erinevaid kampsuneid ja sooje pusasid.
[caption id="attachment_39418" align="alignright" width="300"] Apelsinid + lumi? Jah, Ateenas tõesti.[/caption]
Kui enamik vahetustudengeid sõitis samuti jõuluks oma kodumaale, siis mõned jäid siiski pühadeperioodiks Kreekasse. Paar päeva enne aastavahetust hakkasin neilt saama pilte lumisest Ateenast. Jah, tõepoolest, Ateenas sadas lund! Muidugi kauaks see püsima ei jäänud ning kui ma tagasi Ateenasse jõudsin, polnud lumest enam jälgegi. Aga täpselt sama päeva õhtul hakkas uuesti lund sadama. Ja väga ilusat, laia lund. Viis päeva hiljem oli aga õues, üllatus-üllatus, kuusteist kraadi sooja, päike siras ning linnud laulsid. Vot just nii muutlik on talv Ateenas. Seega teie, kes te ka kunagi sügissemestriks Ateenasse tulete, olge valmis igasuguseks ilmaks ning võtke kindlasti villased sokid kaasa! (Võib-olla teil siiski veab rohkem ning saate selle soojema talve. Minu õppejõud igatahes väidavad kõik, et see on dekaadi kõige külmem talv Ateenas ja üldse kogu Kreekas. Küll mul ikka vedas!)
Kreekasse õppima tulles peab kindlasti olema palju kannatust, sest üks, mida kreeklastel palju, on aeg. Ja kõik võtab siin tõesti palju aega. Alustades sellest, et inimesed kõnnivad tänaval aeglaselt, lõpetades sellega, kui palju igasugune asjaajamine aega võtab. Toon ühe näite ka: vajasin Eestist paari tähtsat dokumenti ning kuna kartsin, et tavapostiga saates võivad need äkki kaduma minna, palusin kindluse mõttes ikka kirja tähituna saata. Ootasin nädala, kaks, kolm, kuid mida polnud, oli minu kiri. Muide, siin pole inimestel isiklikke postkaste. Minu maja fuajees on laud, millele postiljon jätab kõik kirjad ning teated saabunud pakkidest. Kontrollisin seda lauda iga päev mitu korda – äkki tõesti postiljon käis siis, kui mind kodus polnud ning jättis selle teate saabunud kirjast sinna lauale. Eestist väideti mulle aga, et nende andmetel jõudis see juba üle kahe nädala tagasi Ateenasse ja nemad rohkemat ei tea. Ma ei hakka detailselt kirjeldama, kuidas ma 3 päeva mööda erinevaid postkontoreid käisin ning oma kirja otsisin. Olin juba täiesti veendunud, et mu kiri on “ära kadunud” ja ma ei näegi selle tähtsat sisu kunagi. Postkontori töötaja rääkis mulle midagi suurest kirjade kotist, mis on pakitud, aga mida pole veel avatud ja palus mul järgmine päev helistada ja uurida, kas kott on nüüd avatud. Helistasingi ja too mees nentis, et kott on endiselt suletud, aga ta võib selle lahti teha, kui ma väga tahan. Ning jah, siis lõpuks selgus, et minu kiri oligi selles suletud kotis täiesti olemas. Kes teab, kui kauaks see kott oleks veel suletuks jäänud, kui ma poleks mitu päeva järjest uurimas käinud. Ja veelgi parem küsimus: millal see kiri loomulikku rada pidi minuni oleks jõudnud? Nii et raudseid närve ja kannatlikku meelt, kui kirjasaatmiseks läheb.
Üheks põhjuseks, miks kindlasti kõigile mõnes välisriigis õppimise-elamise kogemust soovitan, on tänu sellele avanev võimalus tutvuda võõra kultuuriga. Kuna hellenite kultuuri ja eesti kultuuri vahele just võrdusmärki panna ei saa, siis seda põnevamaks osutus minu jaoks kõige avastamine. Kreeklastel nimelt on väga mitmeid jõulude ja uue aastaga seotud traditsioone, mida meil Eestis pole. Näiteks kaunistavad nad lisaks kuusele ka paate. Kuna Kreeka on iidestest aegadest tuntud meresõidumaa, siis on traditsioonilise kalapaadi dekoreerimine juba mitusada aastat vana komme. Selliseid kaunistatud paate võib näha nii avalikus ruumis kui ka kreeklaste kodudes.
[caption id="attachment_39420" align="alignleft" width="300"] Souvlaki.[/caption]
Teine vahva komme, millest minagi osa sain, on uusaastakoogi lahtilõikamine. Nimelt peidetakse selle koogi sisse münt ning seda, kes juhtub just mündiga tüki endale saama, ootab ees üks väga õnnelik aasta. Meie kooli Erasmuse tudengid said samuti kutse pidulikule koogilõikamistseremooniale. Minu arvates väga tore, et meid sel moel kohalikke kommetesse kaasatakse.
Üks, millest kindlasti mööda ei saa minna, on kreeka toit. Siin veedetud ajajooksul olen kindlasti kilode kaupa fetajuustu söönud ning liitrite viisi oliiviõli samuti. Seda viimast lisatakse lihtsalt nii ohtralt ja kõikjale, kuhu vähegi võimalik. Toidud ise on muidugi maitsvad. Usun, et räägin nii enda kui kõigi teiste välistudengite nimel, et parim söödav asi siin on pita souvlaki. Need, kes minuga ei nõustu, on seda ilmselt lihtsalt juba liiga palju söönud (kuigi kas saab üldse sellist võimalust olla?). Souvlakit saab suhteliselt iga nurga pealt osta ning mis peamine – ta on väga odav. Makstes keskmiselt vaid 1.80 kuni 2.50 eurot, on see ühele tudengile igati taskukohane hind ning mis peamine – väga maitsev!
Nüüd, kus mu vahetussemester on kohe lõppemas, võin öelda, et jään kindlasti igatsema Kreekat, siit leitud sõpru ja kaasvõitlejaid, väga toredaid õppejõude. Kohanesin Ateenas väga ruttu ega tunne end siin turistina. Aga korrates mu turismikommunikatsiooni professori sõnu, siis ega välisriigis õppiv tudeng ju polegi turist!
Tekst Tiina Palmiste ().
Loe lisa meie vahetustudengite seiklustest !