Eliitkoolide laste vanemad kui kihistava süsteemi taastootjad
Olgugi et praegusi koolikatseid kritiseeritakse, puudutab kriitika enamasti katsetel esinevaid küsitavusi lapse „tõeliste annete“ väljaselgitamisel, mitte seda, et nii väikeste laste testimine iseenesest ebamoraalne oleks, leiab ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli haldusjuhtimise tudeng Sandra Haugas.
Eliitkoolifenomen ÌìÃÀÓ°ÊÓ hariduselus ei näita hääbumismärke. Hoolimata riigi ühtluskooli põhimõttest otsustavad tuhanded pered igal aastal osa võtta kurnavatest koolieelikutele korraldatavatest sõelumistest. Ehkki tasuline etteõpetamine suurendab lapse võimalust katsed edukalt läbida, on olukorras, kus ühele kohale kandideerib 5–8 last, ilmselt märkimisväärne osa ka loteriil. Perede valmisolek säärases mängus osaleda võib esmapilgul paista iseäranis paradoksaalne, arvestades, et meie ühtluskoolina toimivad põhikoolid on haridustulemusi mõõtvates PISA testides maailma parimate seas.
Mis seletab vanemate käitumist ja kuidas nad eliitkoolide problemaatikat tajuvad, nende küsimuste üle arutlesin oma bakalaureusetöös, mis põhineb eliitkoolide lapsevanematega tehtud intervjuudel.
Uuring on teostatud kahe eliitkooli vanemate seas, kusjuures üht õppeasutust iseloomustab reaal- ja teist humanitaarkallak, esimeses on täielikult katsepõhine, teises kombineeritud vastuvõtt. °Ãµ¾±°ì intervjueeritavad kuulusid sotsiaalselt ja majanduslikult hästi toimetulijate hulka ning nende lapsed olid katsete sõela tulemuslikult läbinud. Püüdsin selgitada, kas need edukamad vanemad, sõltumata lapse koolist, tuginevad, nagu erialakirjanduses tihtipeale väidetakse, oma lapsele õppeasutust valides sarnastele ratsionaalsetele alustele.
Üks võimalus lapsevanemate hariduskäitumise mõtestamiseks on uurida, kas nende koolieelistusi selgitab ratsionaalse valiku või pigem kultuurilise taastootmise loogika. Esimese käsitluse kohaselt lähtuvad vanemad koolivalikul sageli nn kõvadest näitajatest, nagu eksami- ja tasemetööde tulemused. Hariduse omandamist, aga ka eliitkooli pääsemiseks tehtavaid kulutusi käsitletakse kui investeeringut tulevikku. Ratsionaalse valiku järgi on hea kool selline, mis on orienteeritud eeskätt õppimisele ja tulemustele. Mõnes selle käsitluse alaliigis tähtsustatakse ka muid parameetreid (nt klassi kui sobivat sotsiaalset kooslust), kuid kõiki ratsionaalse valiku teooriaid ühendab tulevikku vaatav tasuvus.
Teise vaatenurga puhul keskendutakse tuleviku asemel olevikule, hüvede maksimeerimise asemel identiteedile. Kultuurilise taastootmise teooria järgi on vanemad huvitatud, et kool aitaks lastel kujundada sobivaid olemise, käitumise ja mõtlemise viise ehk habitus’t. Kooli headust hinnatakse enamasti nn pehmete väärtuste järgi, mida erialakirjanduses tuntakse ekspressiivsete eelistustena, ja need hõlmavad nii lapse õnnetunnet ja häid suhteid kui ka tema tervikliku arengu toetamist.
Edetabelikoht vs. õhkkond
Ehkki meie avalikes aruteludes tuginetakse põhikoolide kvaliteedist rääkides enamasti klassikalistele ehk nn kõvadele näitajatele, nt suurepärastele PISA tulemustele, näevad eliitkoolide lapsevanemad hariduse väärtust avaramana. Hea kool peab peale kvaliteetse hariduse pakkuma ka sõbralikku õhkkonda, individuaalset lähenemist ja mitmekesiseid arenguvõimalusi. Enamgi veel, lapsevanemad rõhutasid sääraseid väärtusi rohkem kui klassikalisi teadmiste omandamisega seotud näitajaid. See ei tähenda, et vanemad teadmisi ei hindaks, vaid iseloomustab mõtteviisi, mille järgi heal koolil on peale traditsiooniliste funktsioonide vaja tähelepanu pöörata ka sellele, kuidas teadmisi edasi antakse, kuidas laps end selles protsessis tunneb ning mil moel see tema terviklikku arengut mõjutab.
Ehkki üldvaates olid ekspressiivsed näitajad levinumad, esines varieeruvusi eri tüüpi eelistuste osakaalus ning ootustes klassi sotsiaalsele kooslusele. Humanitaarkooli puhul liigitus enamik välja toodud eelistusi pehmete väärtuste alla, korduvalt rõhutati, et lapse terviklik areng on tähtsam kui kooli edetabelikoht. Märkimisväärne osa sealseid vanemaid leidis, et kool on lapsele justkui väike ühiskond, mistõttu võiks see tegelikkuse peegeldamiseks olla mitmekesise sotsiaalse kooslusega. Klassikaaslaste mõju peetigi humanitaarkoolis oluliseks eeskätt lapse kultuurilise kujunemise ehk käitumismaneeride ja väärtushinnangute tekke seisukohalt.
Reaalkallakuga koolis olid ekspressiivsed ja õppimiskesksed eelistused esindatud võrdväärsel määral ning pürgimist kõrge edetabelikoha poole probleemina välja ei toodud. Peaaegu pool nimetatud kooli lapsevanematest pidas ühtlasi väga oluliseks, et klass koosneks intellektuaalselt võimalikult sarnastest lastest. Vanemate sõnul saab õpetaja sel juhul hoida ühtlast tempot ega pea aega kulutama mahajääjate järeleaitamiseks. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kui reaalkallakuga kooli vanemate eelistused langesid mõlema eespool toodud käsitluse alla, siis humanitaarkooli vanemate valikut mõjutas eeskätt kultuurilise käsituse loogika.
Eelkool ja eraõpetajad
Kui valikut mõjutavad eelistused olid koolides võrdlemisi variatiivsed, siis katseteks valmistumise viisides ehk strateegias suurt erinevust ei esinenud. Eelkooli läbimine soovitud kooli pääsemise vältimatu eeldusena oli valdav, kusjuures mõni laps käis ka mitmes ettevalmistavas koolis ja/või kasutas eraõpetaja abi. Paljud vanemad õpetasid ka ise oma last. Mõni rõhutas, et eelkool oli ainus meede ning last eraldi treenima ei hakatud. See näitab aga, et eelkooli võetakse juba nii enesestmõistetavana, et seda isegi ei käsitata etteõpetamisena. Paljud kirjeldasid eelkooliga seotud rahakulutust ja lapse sõidutamist keset tööpäeva küll probleemsena, kuid tõdesid, et suutsid paindlike töövõimaluste ja hea plaanimisega takistused ületada. Sedastati ka, et lihtne see ei olnud, kuid ei aeg ega raha olnud takistuseks, kui eesmärgiks on anda lapsele hea haridus. Nõnda väitnud vanemad ei toonud aga välja, et olukord, kus individuaalseid ressursse privileegina kasutades suurendatakse võimalust pääseda õppima avalikult rahastatavasse kooli, on nende arvates ebaõiglane.
Artikkel on avaldatud ajalehe Sirp võrguväljaandes. Loe täispikka artiklit .
Artikli autor on ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli ühiskonnateaduste instituudi haldusjuhtimise magistriõppe tudeng Sandra Haugas.