ÌìÃÀÓ°ÊÓ

Teadlasena võib liikide suremist vaadata külmalt läbi mikroskoobi, inimesena mitte. Meie suhe loodusega meenutab ülemöödunud sajandi inimõigusi. Kõigi heaolu tagamiseks on aeg ümber mõtestada meie suhted teiste liikide ja ökosüsteemidega, samuti nagu me oleme ümber hinnanud inimestevahelised suhted. Drapetomaaniaks nimetas Ameerika arst Samuel A. Cartwright 1851. aastal vaimuhaigust, mida tema arvates põdesid orjad, kes ihkasid peremehe juurest põgeneda. Oli ju ennekuulmatu, et elusal inventaril võiksid olla mingid õigused. Meie esivanemad olid alles hiljuti omand, mida sai osta-müüa-vahetada või kaardimängus panuseks panna. Naised said rahvusvaheliselt tunnustatud valimisõiguse alles 1948. aastal.

Minevikku jäänud arusaamades kahtlejad pälvisid toona samasugust põlgust ja naeruvääristavat imestust, mille osaks saavad Eestis tänapäeval need, kes üritavad väita, et puude taga on mets. Et elusate tibude massiline hävitamine üksnes põhjusel, et nad on isased ja seetõttu väärtusetud, on väär. Et puuri pandud karusloom ei tunne ennast hästi, isegi kui ta saab paar korda päevas süüa omaenda saatusekaaslase rümpa. Et ka üks paju võib linnas olla emapuu.

Eks me kõik kanname endas väärtushinnanguid, mille keskel oleme üles kasvanud. Vanema põlvkonna inimesed on nooruse veetnud taustal, kus looduselt ei oodatud armuande, vaid võeti neid ise.

MitÅ¡urinlik lähenemine kogu maailmas See mõtteviis polnud omane üksnes sovettidele, vaid oli möödunud sajandi keskpaigani valdav kogu maailmas. Paraku pole see mõtteviis tänini täielikult kadunud. Meie meediapilti ilmestavad endiselt hüüatused, et metsa kasvatataksegi raiumise jaoks. Või et mesinikud hoidku oma mesilased rapsipõldudest eemal ja kui nad seda ei suuda, siis ärgu kurtku, kui mesilaspered mürgipilves hukkuvad. Samuti ei suuda kogenud ajakirjanikud nädalavahetuse poliitikasaadet juhtides mõista hala, mis käib mõne liigi väljasuremise ümber. Polevat ju tegu eelviimase liigiga. Ajalooliselt on inimkond käsitlenud vallutatud aladel elavaid inimesi, teisi liike, ökosüsteeme ja Maad kui meile valitseda antud vara. See oleks justkui meist väljapoole jääv ressursside allikas, mille najale on rajatud piiramatut kasvu taotlev majandusmudel. Loodusressursside kättesaadavuse napimaks muutudes on üha suurenenud nende inimeste hulk, kes suudavad aduda looduses ka muid väärtusi peale toorme. Keskkond pole miski, mis on meist väljaspool. Mitte keegi pole meile andnud õigust valitseda teisi inimesi ja mitteinimesi kui omandit. Me sisaldume looduses. Nagu me oleme ühiskonna osa, oleme me ka osa loodusest, mis on kujunenud evolutsioonilise isereguleeruva protsessi kaudu, kus kõik osapooled teevad elu säilimise nimel koostööd. Milline on inimkonna panus? Hiina mürgikokteil Meil on endale kergem mõistetavaks mõelda oma osalust maailma majanduses. Kui Hiina Kommunistliku Partei kõrge ametnik mainib, et hiinlased võiksid rohkem piima juua, siis hakkavad meie loomakasvatajad piimakarja suurendama. Kui kvartalikasumile orienteerunud ärides segatakse piimapulbri nime all kokku imikuid tappev mürgikokteil, lahtub hiinlaste piimasoov ja meie loomakasvatajad saadavad lüpsilehmad tapamajja või Türki. Tunda iseennast looduse osana või tajuda oma kodumaa looduse seost Maaga on millegipärast keerukam. Ãœks põhjus on muidugi selles, et õnneks on me esivanemad sattunud elama nii suurepärasesse kohta, mille looduslikud tingimused meid väga hästi hoiavad. Meil pole suuri loodusest tulenevaid ohte, maa ei värise eriti tihti ega kõvasti, pole suuri torme, liigset kuumust ega külma. Igal suvel kasvatavad taimed ennast mühinal suuremaks ja nende vahel on loomadel alati olnud hea elada. Ka majanduslikus mõttes oleme poetanud ennast rikkama seltskonna hulka, sest 95% Maa inimesi elab vaesemalt kui meie. Võiks tunduda, et meil on kõik hästi. Aga meie asjad ei ole hästi. Teadlasena saan ma võtta positsiooni, mis ei suhtu looduses toimuvasse emotsionaalselt. Kliimamuutused on toiminud alati, 99,9999% Maal kunagi elanud liike on välja surnud, globaalset veeringet ei suuda me täielikult lõpetada. Mõni taim suudab kasvada isegi mullas, mis on rikastatud umbrohtu tõrjuvate mürkidega. Geoloogilises ajaskaalas ei ole meie tegevusel mingit tähendust. Inimesena, isana, õppejõuna ei saa ma sellist emotsioonide ja hinnanguteta positsiooni võtta. Looduse imeline plastilisus ja kohanemisvõime suudab toime tulla väga suurte keskkonnamuutustega. Kuid mis saab siis, kui sellise evolutsiooni tagajärg on inimesele sobimatu elukeskkond? Kuigi looduse ressursid on inimkonnale ammendamatud, ei ole nad meile lõpmatult kättesaadavad. Seetõttu pole looduse hoidmine pelgalt loodusteaduse küsimus. Jäädes lootma üksnes loodusteadustele, saame teada, kuidas protsessid looduses toimuvad ja kuidas vähendada loodusele tehtavat kahju. Teadusest üksi ei piisa Teaduspõhise lähenemiseta me siiski tänapäeva ühiskonnas hakkama ei saa ning vajame siin tuge ka teistelt teadussuundadelt ja kunstilt. Valdkondadest, kus inimlikku subjektiivsust kergemini aktsepteeritakse. Küsimuse all on meie heaolu tagamine. Pikemas perspektiivis peame me mõistma süsteemseid seoseid meie majandustegevuse, ühiskonna toimimise, kultuurikonteksti ja looduskeskkonna vahel. Sellise tervikliku käsitluse saavutamine nõuab eri teadusdistsipliinide tundjate head koostööd poliitikas, hariduses ja teaduses. Kuid me peame küündima teaduspõhisest lähenemisest kõrgemale, muutus peab toimuma ka kultuurikontekstis, mis algab igaühest meist. Meie majandustegevus peab mahtuma meie ühiskonda ja loodusesse. Ãœhendades omavahel eri teadusvaldkondade võimed mõistame ühiskonnana ehk kergemini, et metsas kasvav puit moodustab ainult murdosa protsenti väärtustest, mida selline terviklik ökosüsteem meile pakub. Ehk oleks sellise käsitluse najal metsast puiduressursi hankimiseks kergem leida viise, mis säilitavad elu. Metsaomanik, kes on istiku lehtedeta otsa mulda pistnud, ei saa ennast seetõttu pidada metsa omanikuks. Esmalt tuleb endale tunnistada, et metsa tekkele aitab puuistikute mulda pistmine vähe kaasa. Puude suureks kasvamiseks peavad koostööd tegema lugematud teised liigid, kelle tegevuse kõrval on inimese osa üliväike. Seetõttu tuleb metsa pidada pigem ühisvaraks ja selle kasutamise reguleerimine peab hõlmama tunduvalt laiemat käsitlust. Mets on siinkohal vaid üks näide, sama kehtib ka kõigi teiste ökosüsteemide kohta, mille seisundist sõltub otseselt meie, inimeste heaolu. Kirjutas Mihkel Kangur (TLÃœ loodus- ja terviseteaduste instituudi jätkusuutliku arengu dotsent ja ökoloogia keskuse vanemteadur)