����Ӱ��

BFMi blogi uus rubriik nimega "Vilistlased", keskendub BFMi lõpetanud tudengitele ja nende mõtetele. Kirjelda elu kohe pärast BFMi, filmimaastikul. Ma olin enamuse kooliajast juba otsaga põhimõtteliselt filmimaastikul. Mu vennal oli produktsioonifirma ning lõin seal aktiivselt kaasa ning kuna olin enne sisseastumist ühe muusikavideo teinud BFMi meedia- ja filmiosakonna tudengitega, siis sattusin ka vanemate kursuste töödele, sh koolivälistele projektidele, kohe algusest peale. Mõnes mõttes on selle tõttu mul vahel kummaline tunne, et ma nagu pigem olingi igal pool mujal kui koolis. Ma arvan, et kõigil peale kooli lõpetamist, on ikka korraks veider võõrandumise tunne – enam ei ole päris okei olla kogu aeg puruvaene, kool on olnud tegelikult mõnus kookon, kus oma asja ajada ja üsna pea avastad, et peaksid leidma omale justkui mingi töö… Räägin muidugi režissööri pilgu läbi - valgustaja, kaameraassistendi või üldse tehnilise skilliga noore jaoks on pilt ehk natuke parem. Mina kindlasti olin peale kooli lõppu jätkuvalt majanduslikult väga keerulises olukorras, tehes juhuprojekte nii nagu ennegi aga püüdsin leida ala, mis oleks filmiga seotud, kuid võimaldaks kuidagi stabiilsust luua. Olin aastaid tagasi Sleepwalkersi korraldustiimis ja sealt algas mu nö “festivali karjäär”, mis just ei parandanud kuidagi hüppeliselt majanduslikku seisu, aga võimaldas mingeid perioode, kus vaatasin hästi palju filme ja sain selle eest nii palju palka, et kui kahe festivali tekkis auk, sain üüri makstud ja mingit muud projekti arendada või oli aega reklaami teha. Nii on tänaseni – olen püüdnud majanduslikult hakkama saada ja samal ajal mõne oma projektiga maadelnud. Kuidas positsioneerid ennast filmitegijana sellel kireval maastikul? Ei tea. Oled seal kus on su viimane töö. Sinu kõige kallimad (hingeliselt) siiani tehtud filmid ja nende saatus publiku ees? Usun, et “Mai” on üks näide. Peale selle, et väga isiklik film, siis läks sellel festivalidel hästi, tõi auhindu koju ning puudutas nii publikut kui ka žüriiliikmeid. Siiani parim, mis kunagi üks noor naine ühel festivalil ütles, et selle filmi järel ta pani 112 omale kiirvalimisse. Ning viimane muusikavideo, mis oli pigem nagu väike filmike. ��õ���� sellega seotud inimesed olid väga rahul ja see tekitas selle “see on hea asi” eufooria tunde, mida lavastajal ei kipu olema enne, kui ta oma töö päevavalgusesse toob ja publikult selle kinnituse saab. Millest Sa unistad? Igasugustest asjadest ja kogu aeg. Võikski vähem unistada ja rohkem teha. Aga siis teen täiega nii et toss väljas ning mõne aja pärast leian, et mõnus oleks jalad seina visata ja niisama unistada. Jaga mõnda põnevat filmi juhtumist/seika. Ükskord ühel festivalil Texases, jooksin kinosaalist välja tualettruumi, käisin kiirelt ära ja jooksin saali tagasi (filmis oli põnev koht) sellise kiirusega, et ei näinud midagi, sh ka minu ette jäänud Keanu Reevesi, kellele peaga kõhtu lidusin. Ma ei teagi kumba üllatus suurem oli. BFM andis Sulle ... ? Kontaktid. Mida mäletad veel BFMi aegadest? Mäletan tasemetöid millel oli neli aastat vana kuupäev peal. Legendaarset Kotka ühika paviljoni, kus sai tagumiku otsast ära külmetatud ning prahi seest rekvisiite otsides unetuid öid veedetud. Haiglavaibi, mis meie kursusele mõjus küll üheselt – nii kui loengud läbi said, tahtsid majast jalga lasta, sest seal lihtsalt ei olnud mõnus ideid koos arendada või mingit projekti mõelda. Merikest! Aeh, Merike. ����Ӱ��, kui mitte Eesti või isegi maailma kõige legendaarsem söökla- ja baaridaam. Uue maja pirukad Narva maanteel, kus kõik tundus liiga kena endise, isegi natuke armsaks saanud bootcampi asemel. Soovitusi uutele lõpetavatele filmitudengitele. Mõned soovitused: - Lihtne on asendada endalegi tähele panematult pea kogu kultuuri tarbimine filmide vaatamisega. Siiski – loe uudiseid, kuula muusikat, ära unusta lugeda, käi kunsti vaatamas. ��õ���� see moodustab konteksti, milles hakkavad nähtud filmid oma kohta leidma ja sulle värskete ideedena vastu kajama või resoneerima viisil, millest tekib kaart, millega orienteeruda. - No pain, no gain. Kui sa tõesti tahad midagi, siis tee endast kõik nii kaua kuni jaksad, et selle unistuse nimel hingata. - Üks mu sõber ja andekas režisöör ütles kunagi, kui olin hädas ühe filmi tegemisega ja lootsin, et äkki ta kuidagi aitab stsenaariumiga, et: “See kõikehõlmav üksindus mida tunned? Embrace it or flee”. Õpi varakult peale oma sisetunnet usaldama ja kui seda ei kuule, mine lihtsalt vaiksesse kohta – see on seal, sa lihtsalt väldid seda. - Mis projektiga ka tegu poleks – eeltöö on suurim võit eelarves. - Tõenäosus, et leidub stsenarist, kellega koos projekte korralikult arendada või “kokku kasvada” on üpris väike, seega kui leidsid kellegi sellise kursuselt – hoia temast kümne küünega kinni. Kuid ära unusta, et maailmas liigub ringi trobikond väga häid teoseid, mis räägivad, kuidas kirjutada stsenaariumit. Või kuidas üle saada magu pigistavast tundest, et sa ei saa sellega kunagi hakkama. Või üldse – kuidas keegi mingi filmi reaalselt tegi. Lugesin hiljuti intervjuud Aronofskyga, kus ta kirjeldas, et tal on pea iga filmi eelarve kokku saamine olnud väga keeruline ja “Musta Luike” ei tahtnud alguses ükski stuudio teha… Kind of inspiring, right? It is all out there! - Üldse “do your research”. Meeldivad Kubricku filmid ja tahaksid midagi “tema stiilis teha”? Õpi selgeks kõik, mis selle kohta annab. Saad selle eest krediiti ainult siis, kui sealt kumab läbi, et tead mida teed. Ja kui oled ausalt oma kodutöö ära teinud, tekib nii palju lisamõtteid, kuidas kõike teha ja panna need mõtted väljundi kasuks tööle. Lõpetuseks, mõni lemmik stseen mõnest filmist ja miks? Neid on nii palju ja nii erinevaid! Kas kirjutada esimese “Ristiisa” lõpust – see, kuidas see uks sulgub ja me teame Michael valetas – temast saab uus ristiisa, tema klotserit suudeldakse truuduse vandeks ning sulgeva ukse taha jääb tema abikaasa, sellest hetkest peale omamoodi ära lõigatud oma mehest igaveseks. Mis siin seletada! Või filmist “Swiss Army Man”, kus peenelt juhitakse vaataja arvama üht ja siis Hank avastab, et Manny boner töötab kompassina. Ehk kirjutaks hoopis ühest stseenist tänavu PÖFF-i kavas olevast filmist “Rasvane kägistaja” (“Greasy Strangler”), kus väikese automaadi eest seisab kamp naljakaid tegelasi, kes üritavad pakki krõpsu osta ja see jääb sinna masinasse kinni. Nad räägivad umbes kümme minutit sellest, mis maitsega need krõpsud olema pidid, aga kuna üks nendest ei suuda “potato” öelda, käib sama lause ringiratast. See on kõige lollakam stseen mida ma kunagi elus näinud olen ja teate mis? Seda peategi ise kinos nägema.   Maria Reinup Režissöör