Arvamustikas: "Mother!"
“The film plays well as a mystery. Until hopefully by the end you're asking wtf?” - Darren Aronofsky sõna-sõnalt kirjeldamas oma uut filmi “Mother!”.
Eks Darren Aronofskyl oli õigus. Oli küll müsteeriline, kuidas üks hinnatud filmitegija nagu tema, suutis nii pinnapealse filmi teha ning lõpuks küsisin tõesti küsimuse: “mida seksi?”.
Sellest filmist rääkides lähen kaudselt loo detailidesse, seega kui olete filmist huvitatud ja kohe kindlasti ei taha seda endale ära rikkuda, siis ärge edasi lugege. Aga ega siin tegelikult palju sisu rikkuda ei saagi, kuna seda kõike on varem jutustatud ühes vähe tuntud raamatus nimega Piibel.
Eks ma ole sama otsene nagu film ise. “Mother!” ongi lihtsalt piiblilugude ümberjutustamine uuest vaatevinklist, milleks on maakera. Jennifer Lawrence on Maakera või noh Emake Maa ehk Ema! (ta oli lisaks ka Neitsi Maarja rollis kuna eks vast niiviisi sai loo kitsamaks kokku tõmmata). Lühidalt öeldes on siin filmis igasugune teravmeelsus, peensus ja delikaatsus sõnaotseses mõttes aknast välja visatud ja alles on jäänud jällegi sõnaotseses mõttes maja varemed. Majja ehk Maakerasse ehk Jennifer Lawrence’isse järjest kipuvad tungima inimesed, kes ei oska muud teha kui lõhkuda. Siis kui lõpuks jumalat kehastav Javier Bardem oma meistriteose (huvitav mis see võiks olla) valmis kirjutab, muutuvad inimesed täis fanaatikuteks ja hakkavad kallist Jennifer Emamaad nii üle võlli hävitama, et lausa Michael Bay tülgastaks.
Aga mida see kõik küll tähendada võiks?!... Siin tuleb ette ebakindlus: Aronovsky üritab kavalalt sügava tähenduse allteksti taha peita, aga ei julge selle “sügava” tähenduse liiga sügavale peita. Tulemuseks on alltekst, millest võib esimese poole sõnast eemaldada. Oi, üks mees ja üks naine tulevad külla, kes teevad järjest “patuseid” tegusid. Huvitav küll, mis nad selle Jum… Javier Bardemi tegelase lemmik punase kalliskiviga teevad? Oi ei, nad tegid selle katki ja neid nüüd visatakse Javier Bardemi “kontorist” välja? Ahso, ja sellel paaril on kaks poega? Loodame, et neil läheb siis kõik… ai jama… üks tappis teise ära. Igatahes, saate mu mõttest aru, kui vaataja vähemalt ähmaselt teab piiblilugusid, siis on kõik äärmiselt etteaimatav. Kui Aronofsky selgitab, et filmile on mitmeid võimalikke tõlgendusi, siis ta arvatavasti ei saa ise ka aru, kui ilmselgena on ta film välja kukkunud. Ega see aita, kui ta intervjuudes seletab täpselt millest lugu tegelikult räägib ja mida kõik tähendab. Ta tahab, et vaatajad näeksid tema kavalat loojutustamist, aga kardab, et keegi ei märka.... Me märkasime ja ei, ta pole kaval.
On siis tegelasi, kellele kaasa elada? Ei ütleks. Kui alguses on tunda Jennifer Emamaa tüdimust ebameeldivatest külalistest, siis lõpuks, kui tankid lasevad maja seinu õhku, siis pigem mitte. Filmitegijate eesmärk oli luua unenäolaadne keskkond. Nad said sellega hästi hakkama, kuid siis läksid rohkelt üle võlli. Sellest sai selline unenägu, kus on aru saada, et tegemist on unenäoga. Mille tõttu miski ei tundu päris ja millelgi pole tegelikke tagajärgi. Seega kaasaelatavus kannatab ja vaataja eemaldab end filmist. Filmi lõpus tundub isegi beebi söömine triviaalne.
Filmi tugevused olid tehnilistes valdkondades. Iga kaader oli kas Jennifer Emamaast või oli tema vaatepunkist. Tänu sellele nägime kõike samal ajal kui tema, mis toetas ka unenäo aspekti. Aja möödumine liikus sujuvalt tegelase liikumisega kaasa nii, et ei saanud arugi. Eks kõik tehnilised valdkonnad tegid oma tööd hästi seda lugu järgides, kuid ega sellega filmi päästa. Lugu on ikka sama. Kui Javier Bardemi jumalik tegelane vihastas, oli kuulda helis välku ja müristamist. Ma ei imestaks, kui Aronovsky käskis helirežissööril selle sisestada, kuna see paistis väga amatöörlikult välja.
Lõpp-produkt pole nii meelt lahutav ega mõtlemapanev. See pole katastroofiliselt halb, vaid pigem äärmiselt pretensioonikas. Vaid tänu tehnilistele tugevustele on see tudengifilmi staatusest kõrgemal. Üldiselt ütleksin, et Aronovsky peaks jääma puhtalt režissööriks ja hoiduma oma tahtest filmidele stsenaariume kirjutada. Vähemalt nii kaua, kuni ta saab aru, et ta ei saa kõiki oma ideid ühte filmi toppida.
Seda filmi soovitan siis vaadata, kui tahad endale meelde tuletada, et “inimene on halb ja ei hinda maakera millel ta elab”. Aga noh, selle asemel, et kahetunnist filmi vaadata, võite lihtsalt pilgu heita ühele pildile:
Mainitud artikkel, kus Aronovsky end selgitab:
Matiias Viiking Ojaveski
2017