����Ӱ��

Tuleb tõdeda, et ma ei ole suur perekondlike draamade austaja. Nad kuidagi ei kõneta mind, ega paku sellele niikuinii veidrale dünaamikale mitte midagi uut. Tihtilugu on nende olemus üheplaaniline ja ei lähe iialgi tundmatusse vettesse. Vahest ollakse liiga tagasihoidlikud ja ei suubuta tõeliste probleemide allikateni, ehk on selleks tahe laiemat publikut püüda või ebakindlus. Sellele tuimusele pakub vastukaalu Michael Hanekese värskeim film “Õnnelik Lõpp”. Alustan pealkirjast, mis on minu meelest suurepäraselt valitud. Tugev iroonia, mis saavutab mitu tasandit ja tabab filmi tõelist olemust. Tegelaste erisoovid ja lõpplahendused on kohati naljakad, kohe kindlasti veidrad, sest keegi ei tundu olevat tõeline. Prantsuse kõrgklassi maskide mäng esitab küsimusi, et kas kellegi vahel antud perekonnas on üldse tõeline kontakt. Perekond on kihiline ja igatüht painab oma isiklik kurbus. Mitte midagi õnneliku siin ei ole. Lugu koorub lahti enamjaolt 13 aastase Eve’i silme läbi, kelle ema filmi algul eneselt elu võtab. Surm tuleb alles tükk aega pärast enesetapu katset, aga samas see on suurepärane vahend, mille läbi film oma pealiini kätte annab. Elul ei ole täis rõõmu ja värve, tolles pole pidepunkte, millest kinni haarata ja stabiilsust säilitada. Naise surm pühitakse kiirelt minema ja tema elu oli hetk, ei midagi enamt. Film hoiab pea kõik otsad lahti ja ei näita reaktsioone, ega tundeid. Ta hoiab emotsionaalset tõde peidus ja laseb oma tegelastel tegeleda sellega kaamera varjus. Kaamerat ega Hanekest ei huvita arusaam või teadmine viimane imeb vaatajast subejktiivse reaktsiooni välja. Kaaskannatajad hinnaku ise, mis tõepoolest peitub tegelaste külma kooriku all. See on maskiball ja Hanekesele omane stiil toetab seda maagiliselt. Pikad kaadrid, mis näitavad kõike, aga sõnad, mis varjavad tõde. Pingelisemad ja tõesemad hetked sünnivad staatilise kaamera rüppes. Esimene ja viimane kaader seovad filmi esmapilgul teisejärgulise teema valiku suurepäraselt kokku - elu läbi nutivahendite, vultssidemete ja üheplaaniliste suhete on näiliselt jagamine, aga reaalsus on alati teisl pool ekraani ehk maski, mille inimene endale ette manab. Selles tuimuses kannatab ka noor tütar, kelle lapsipõli võiks ju eelduste kohaselt olla iüdlliline, kuid lahutus ja inimeste võimetus luua sidemeid viivad nooruki samaväärselt masenudse piirile. Läbi selle saab temast salakaval ja kohati hirmutav tüdruk. Tolle katse võtta enselt elu paneb tema isa küsima - miks sa midagi ei öelnud? Keegi ei mõista, sest probleem seisneb tüdruku perekonnas. Nagu ikka lapsed õpivad “eeskujudelt” ja nood pole kiita. Petmine, joomine, üksildus ja eksistentsiaalne äng on talad, millele Borgouise perekond toetub. Haneke maalib tuima ja valusa pildi elust. Film võtab hetkeks sõgedad noodid ja näitab perekonda ainult grotseksuse rüppes. Austerlane kostitab oma vaatajat talle omase stiiliga ja segab sinna samaväärselt sõgedad montaaži ja sisulise varajatuse nagu on antud perekond, kelle kõlvatud elu vaatajale näidatakse.

Johannes Magnus Aule

2017