Arvamustikas: „Blade Runner: Black Out 2022“
Shinichirô Watanabe on Jaapani anima üks armastatumaid ja ka Läänele tuntumaid režissööre, kes on loonud nii animasarju kui lühianimatsioone. Tema loodud on näiteks sarjad „Cowboy Bebop“ ja „Samurai Champloo“. Watanabe osales ka „Animatrixi“ tegemisel (2 lühifilmi), mis tehti „Matrixi“ esimese ja teise filmi vahele, et süvendada Matrixi-maailma ja anda sellele lisakonteksti. Seega on tegemist kogenud, väljakujunenud käekirjaga režissööriga.
Ka käesolev anima „Blade Runner: Black Out 2022“ on Watanabelele omase küllaltki lääneliku stiiliga, täis sümboleid ja viiteid, tähtsal kohal on ka muusika. Nagu tavaliselt on ta stiil kiire, rütmikas, täis akrobaatikat. Tegelastele on küll antud motivatsioon ka filmiloo raames, aga et kogu loost paremini aru saada, peab jälgima ka filmi peidetud viiteid. See on arvatavasti filmi kõige suurem pluss ja miinus ühteaegu. Kuna viited on enamalt jaolt pärit ulmefilmist „Blade Runner“ (1982, rež R. Scott), siis enne algfilmi uuesti vaatamist tundus Watanabe anime palju tühjem.
Ilus düstoopiline unenägu. Kaks replikanti Iggy ja Trixie, kelle missiooniks on hävitada datakeskus, kus on kõikide replikantide andmed, et läbi selle vabastada nad jälgimisest, tagakiusamisest, võibolla rohkem ettemääratusest. Juba esimesest teemakäsitlusest hakkab jooksma paralleel NSA hiigelserveritega, paralleel replikantide ja inimeste vahel. Samuti Iggy mälestus sõjast, avastus et replikandid sõdivad teiste replikantidega. See oleks kui viide päriselule, kus tavasõdur ei tea tegelikke eesmärke ega saa ise otsustada oma tegevuse üle. Käsk tuleb ülevalt. Kui „Blade Runneri“ lõpus lendav tuvi võis sümboliseerida hinge või vabadust, siis selles filmis öeldakse ette: replikantidel ei ole hinge, on ainult see, mis on siin. Nii et jääb vabadus. Kui alguses liigub tegelane nukuga, pidades ennast samasuguseks, siis lõpus jätab ta selle maha. sellega on ta loonud oma tee, astudes kõrvale senisest süütust, loojalsest, rohkem inimene kui inimene programmeringust. Samas, kui lahata seda läbi esimese filmi, siis millised mälestused on õiged ja millised võltsid?
Film on huvitav ja avardab lisaks „Blade Runneri“ sündmustikule ka selle sisulist poolt. Tegeledes sarnaselt esimese filmiga küsimusega, mis teeb inimesest inimese. Liha, mälestused, käitumine, moraal? Kui tehisintellekt on loodud inimesega sarnaseks, kuidas ta lepib olukorraga, surelikusega kas alludes oma programmeeringule või valides oma raja?
Arbo Maran
2017