Arvamustikas: "Blade Runner 2049"
“Blade Runner 2049” on väga truu originaalsele Blade Runnerile, millest mina isiklikult kunagi nii vaimustuses polnud, nagu sellele mitmed pühendunud austajad. Minu jaoks on neil mõlemal sama peamine probleem: lugu teenib tegijate poolt loodud maailma, mitte vastupidi.
Kogu film on operaatoritöö orgia, vabandus luua ilusaid kaadreid. Denis Villeneuve (režisöör) on lasknud Roger Deakinsil (operaator) oma imeteldava ande valla lasta. See film on hea põhjendus, miks vahel peab ikkagi kinno filmi vaatama minema. Kahjuks aga need pikad ilusad kaadrid tekitavad tihti sisulisi küsimusi. Väikesed asjad, et miks Ryan Goslingi tegelane pargib enda lendava auto sihtkohast kilomeetri kaugusele, ainult et sinna kõndida teo kiirusel, pooleldi külili ägeda poosiga. Või miks üht vigastatud tegelast hoitakse toas, kus terve põrand on kaetud veega (ilusad peegeldused (ehk järjekordne sümboolika)), kui oleks tegelikult loogilisem, et ta lamaks kuskil pehmes voodis mingis väikeses toas. Roger Deakins teeb küll meisterlikku tööd, kuid on raske väita, et kõik kaadrid on loost motiveeritud. Tema enda tihe koostöö vendade Coenitega tõestab, et iga kaader ei peaks välja paistma ning iga väiksemgi kaameraliigutus võiks alati tuleneda loost ning mitte vastupidi. Peab tõdema küll, et film on peaaegu 3 tundi järjest täis hämmastavalt ilusaid kaadreid, millesuguseid varem pole kunagi nähtud ja mida mina ikka hakkan Roger Deakinsile ütlema, aga tunnen, et isegi Blade Runneri maailmas võiks end natuke limiteerida. See kõik tuletas meelde mu reisi Islandil. Reisi lõpupoole olin nii palju erakordseid vaatamisväärsusi näinud, et mind ei suutnud seal enam midagi hämmastada. Olin visuaalselt ülekoormatud.
Loo juurde tagasi jõudes pean mainima, et olin üllatunud selle lihtsuses. Tihti on mõistlik sellise suure ja keerulise maailma keskmeks jätta lugu lihtsaks, kuid siin see tundus liiga tavaline ja etteaimatav. Eriti kui tegu on noir’iliku detektiivilooga. Kaasnevad küll mitmed kihid ja alltekstid, kuid minu arvates polnud nad eriti uues võtmes käsitletud. Võib öelda, et Blade Runneri universumi põhiteema on inimlikkus ja tehisintellekt. Üks stseen, täpsemalt üks seksistseen, tuletas mulle rohkelt meelde üht Spike Jonze filmi “Her” seksistseeni. Üsna selge oli, et sellest leiti inspiratsiooni, kuna tegu oli peaaegu samasuguse stseeniga. Samas kui see stseen oli “Her”is üks tähtis loo osa, milleni oli hulganisti ülesehitatud, olid suured tagajärjed ja mis oli iseenesest juba nii huvitav ning originaalne lähenemine, siis “Blade Runner 2049”s oli see vaid üks kõrvaline stseen. Selles oli küll tähsaid detaile, kuid kokkuvõttes ei mänginud see nii suurt rolli loo terviklikkuses. Siin me jõuamegi minu suure probleemini mõlemas Blade Runneri filmis. Mõlemad üritavad nii palju asju korraga olla, et lõpuks ei saagi aru mida ja miks. Blade Runneri filmid on nagu veidi pretentsioonikad action filmid. Üritavad süvenenult käsitleda tehisintellekti, kuid samal ajal meelelahutada action stseenidega. Ma ei ütle, et peaks valima, kas olla rangelt nagu Terminaatori filmid või varem mainitud “Her”. Ka need filmid käsitlevad mitmeid muid teemasid, aga mingi siht peaks ikka olema. Usun, et Blade Runner on tugevaim, kui ta keskendub peamiselt noir’ilikule detektiiviloole. Sellepärast olengi natuke pettunud antud loo lihtsuses, see oli küll paremini konstrueeritud kui eelmises osas, aga ikkagi tundsin müsteerias puudust. Ehk vähem tähepanu vahelduvatele tehisintellekti olemust käsitlevatele stseenidele ja action stseenidele, mis olid mõlemad teostatud hästi, kuid ikkagi veidi ebaoriginaalselt. Eks näeb plaanitud tulevaste järgedega, millest George Luc… vabandust Ridley Scott on juba teada andnud, aga tundub, et see ongi tegijate taotlus selliseks jääda.
Mulle endale tundub küll, et inimesed on võtnud Ridley Scotti originaalist välja liiga palju ning nagu lõpmatutest uutest versioonidest võib oletada, ei teadnud filmitegijad ise ka millest tegelikult too film oli. Mulle meeldis “Blade Runner 2049” rohkem kui originaal. Kumbagi ma tegelikult ei põlga ja ikkagi nimetaksin headeks filmideks. Mõlemad on tihedalt atmosfäärirohked ja erinevad, kuid mitte liiga erinevad. Võib öelda, et on tegemist hea järjega sarnaselt nagu “Mad Max: Fury Road” oli enda eelnevatele osadele. Kasutati effektiivselt ära tänapäeva tehnoloogiat ning film oli kaasahaaravam kui eelnev(ad). Peab ka mainima, et “Blade Runner 2049” on ikkagi üle 150 miljoni dollari eelarvega kommertsfilm ning võrreldes tavalise kommertsfilmiga on selle taga nähtavalt rohkem ideid ja kirglikkust. Tegemist on ikkagi äärmiselt andekate filmitegijate teosega, milleks on ette võetud suur risk.
Usun, et tavavaataja jaoks osutub antud film liiga igavaks ning peamiselt sobitub see pigem süvenenud ulmefilmi fännidele ja täpsemalt veelgi originaalse Blade Runneri austajatele. Minusugustele aga soovitaksin teeselda, et tegemist on Ryan Goslingi tegelasega filmist “Drive”, aga nüüd tulevikus ja tõsistema ning vahel lausa naljakamate näoilmetega kui kunagi varem.
Matiias Viiking Ojaveski
2017