Artikkel: Mina, eestlane välismaal
Juhtusin nädalavahetusel nägema filmi “Mandariinid”. Jah, juba 2013. aastal esilinastunud, aga mul oli ikka selline tunne, et just tuli ta välja, sai igasuguste auhindadega pärjatud ning mina lubasin ta kindlasti esimesel võimalusel ära vaadata.
Nüüd, viis aastat hiljem jõudsin selleni lõpuks läbi juhuse. Minu arvates tabas see film eestlase kvintessentsi nagu naelapea pihta. Vaikselt oma asja ajamine, napisõnalisus ja lihtlaused, sissepoole elamine. Välismaal viibides tunnen seltskonnas tihti, et ma ei valda seda suhtlemise kunsti – mitte et ma ei julgeks või ei tahaks midagi vahele pista, enamasti ei olegi mul lihtsalt mitte midagi öelda.
Siis ongi mõnikord nii lohutav ekraanilt vaadata, kuidas kaks peategelast, eestlased, kõrvuti istuvad ja vaikivad või lihtlauseid vahetavad. Mingi väikese inimgrupiga ma siiski samastun!
Hingelist sidet otsides
Kuigi olen viimastel aastatel palju siia-sinna elanud, ei pea ma end maailmakodanikuks – jään alati eestlaseks välismaal. Vastupidiselt on mitmed mu Eesti tuttavad avastanud kirjeldamatu sideme mõne teise riigiga ning näevad end sealsesse ühiskonda palju paremini sobituvat.
Pärast mõningaid taolisi otsinguid olen avastanud, et kokkuvõttes tunnen end kõige kergemini ikkagi kodumaal. Mulle meeldivad lihtsus ja väiksus, tagasihoidlikkus ja ots otsaga kokku tulemine. Mulle meeldivad tatar sibulaga ja novembrikuine sopp.
Ma olen täpselt see, keda “Ksenofoobi käsiraamat” ja Maarjamaad uudistama tulnud välismaalased stereotüüpseks eestlaseks nimetavad. Mul läheb aastaid, et end kellegi seltsis mugavalt tundma hakata, vastasel juhul tatsan pigem üksi. Mõistagi on tore uute inimestega kohtuda, kuid enne seda tuleb läbi elada tubli ports närveerimist ning hiljem taas mõnda aega patareisid laadida.
Mündi kaks poolt
Mõnikord vaatan seltskondlikke lõunamaalasi ja mõtlen, kui lihtne see kõik pealtnäha tundub. Mu prantslasest korterikaaslane elab vahel päevade viisi ilma koju tulemata – jääb sõbra juurde ööseks, läheb sealt järgmise semuga trenni, kellegi kolmanda juurde pesu pesema, siis kooli ning seejärel väikesele reisile Makedooniasse.
Nooremana kadestasin selliseid iseloomujooni, nüüd aga mõistan, et meil kõigil on käia oma rada. Olen õppinud rahulduma oma väikese sisemaailmaga ning ennast seal turvaliselt tundma, teinekord kuulan lausa imestusega inimesi, kes tunnistavad, et nad nagu ei oskakski ilma teisteta olla.
“Ideaalne päev oleks niisugune, et ärkan hommikul üles, mul on ümberringi inimesed, kellega saan päev otsa rääkida ja asju teha, ning enne uinumist on nad viimased, keda ma näen,” ütles saksa sõber.
Toosama prantsuse korterikaaslane kurdab seevastu igavuse üle, kui parajasti kellegagi kokku saada ei ole, ning mulle hakkab tunduma, et ta vist ei oskagi üksinda filme vaadata.
Oma koduriigi sünnipäeva valguses mõtlen eestlaslikele iseloomujoontele ja nende tekkepõhjustele, näen tagasihoidlikkust kui tugevust ja olen oma juurte üle õnnelik – ning täpselt sama palju rõõmustan selle üle, et maailmas eksisteerib miljoneid muid päritolusid ja üksteist rikastavaid karaktereid.
Ann Katarina Meri,&Բ;ճÜ&Բ;Ჹ쾱ᲹԻܲٳܻԲ
Artikkel ilmus algselt ajalehes Meie Maa (23.02.2018).