����Ӱ��

Küsimusele, kas meil on käes uus ajastu või mitte, saab vastata teadlaste interdistsiplinaarses koostöös. Ühiselt ajaloolise klimatoloogia poole Selleks et siduda keskkonnaajaloolasi, arheolooge, geograafe, ökolooge ja biolooge ning  antropolooge tihedamini ühises mõtlemiskeskkonnas, on juba aastaid tegutsenud KAJAK − keskkonnaajaloo keskus. Kaasatud on teadlased, kelle huvivaldkonda kuuluvad keskkonna ja inimkultuuri koosmõju ning nende vastastikune toime ajaloo vältel. KAJAKi kaudu toimib koostöö nii ülikooli (LTI, TÜHI ja Ökoloogia keskuse) sees, Eesti ülikoolide vahel kui ka rahvusvaheliselt ühise eesmärgi nimel: jõuda senisest terviklikuma arusaamani Eesti alade ja siinse piirkonna keskkonnamuutustest ja -arengutest muinasajast uusima ajani välja. Ühine uurimisteema võiks olla ajalooline klimatoloogia, mis on end viimase 25 aasta jooksul nii Euroopas kui ka kogu maailmas omaette uurimisvaldkonnana kindlalt kehtestanud. Sellest on ühtlasi saanud musternäide interdistsiplinaarse koostöö vältimatusest ja viljakusest. Selleks et selgitada kliimamuutuste ja ühiskondliku arengu vastastikust toimet pikemas vaates, on vaja paljude erialateadlaste koostööd (ajaloolased, demograafid, paleoökoloogid, vulkanoloogid jt). Loodusteadlastelt saadud kliimateave (mis põhineb kaudsetel ehk proxy-andmetel, nagu dendrokronoloogia, õietolmuanalüüs) täiendab kirjalikke allikateateid, aidates nõnda ületada lünki teadmises. Selleks et selgitada välja trende kliima ajaloos ja vältida juhuslikkust, tuleb paleoökoloogiliste andmete süstematiseerimise järel siduda saadud teave klimaatiliste muutustega ning valideerida ajalooliste andmetega. Ülikooli uurimisfondile on ka vastav taotlus esitatud. Kuid uurimisteemasid ja koostöövõimalusi on rohkem. Küsimusele, kas me elame antropotseenis, pole hetkel veel vastust. Kuid äkki polegi kindlat teadmist vaja? Ainuüksi küsimuse püstitamine on käivitanud protsessi, mis viib kokku loodus-, ühiskonna- ja humanitaarteadlasi, pakkudes kõikidele sõnapaari „keskkond ja inimene” raames võimalust luua oma eriala kõige värskemaid ja huvitavamaid mõtteid, selleks et aidata üheskoos kaasa globaalsete probleemide lahendamisele, mis ei jäta paraku puutumata ka Eesti ühiskonda, loodust ja kultuuri. Antropotseeni kui inimese ajastu mõiste pärineb juba 2000. aastast, kui Paul Crutzen ja Eugene Stoermer avaldasid rahvusvahelise geosfääri-biosfääri programmi IGBP uudiskirjas sellenimelise artikli. Eesti teaduses pole sel teemal sisulist arutelu veel algatatud. Autorid: Tiiu Koff, Ulrike Plath ja Kati Lindström