����Ӱ��

Eesti tiim Estonian Ace/La Sportiva koosseisus Rain Eensaar, Timmo Tammemäe, Reeda Tuula-Fjodorov, Silver Eensaar võitis aprillis Ameerikas üliraske seiklusspordi võistluse Expedition Ozark. Arkansase osariigis toimunud võistluse kogupikkuseks oli enam kui 500 km ning selle käigus pidi maastikku läbima nii jalgsi, rattal kui kanuul.

Kui kaua sa oled selle alaga tegelenud?

Seiklusspordiga, kõnealuse konkreetse võistlusalaga, olen seotud olnud alates 2014. aastast, enne seda, vastupidavusspordiga, olen olnud väga pikka aega seotud. Murdmaasuusatamine on mul põhispordiala, mille peal olen üles kasvanud ja kust see kogu taustsüsteem tuleb. Terve talvehooaeg on ju suusatamisele pühendatud, see on mu kirg olnud kogu aeg. Koolisport oli murdmaasuusatamine ja sealt on see vana armastus jäänud põlema. Vahepeal küll veidi tahaplaanile jäänud, proovisin muid põnevaid asju. Aga ta tuleb ikka tagasi. Sellise mitmekülgse ala harrastamise pealt saavad tuge ju kõik valdkonnad, on see siis spordis või töö juures. See on olnud abiks ja toeks, see vastupidavusspordi harrastamise taust.

Kas see on sulle pigem väljakutseks või lõõgastuseks?

Eks ta pakub mõlemale poolele oma osa. Oma puhkused siin planeerin ma ju kõik võistluste ümber, täna veel. Kui graafiku saab enam-vähem paika, siis vaatan oma puhkusepäevad üle ja sätin kõik sellest lähtuvalt, kuidas me oma meeskonnaga oleme lõpliku võistlusgraafiku paika pannud. Niiviisi on ta nagu puhkus minu jaoks, jah. Kuigi omaette küsimus on, kas pärast 90-130 tunni pikkust võistlust, kus sa magad 3-6 tundi (kokku!), kas siis pärast seda puhata ei ole vaja. Eks ta võtab omajagu aega, et siin töö ja tegemiste vahel nii-öelda järgi… magada. Reaalne taastumisaeg on, seda arvestades, mis ma kogenud olen ja kui vana olen, ikkagi kuu-poolteist. Ja väljakutse on ta nagunii, sest ala ise on juba selline, mis kätkeb endas neid probleemilahenduslikke olukordi ja  riske keskkonnast ja ümbrusega silmitsi seismisest  

Kas ümbrus on alati erinev?

Alati. Ei ole ühtegi sarnast olukorda. Mõte seisneb selles, et maastikul tuleb liikuda punktist A punkti B, ehk siis stardist finišisse, ööpäevade jooksul, katkematult, kasutades kaarti ja kompassi. Ja siis ümbrus sõltub sellest, kuidas korraldajariik on suutnud võistlusmaastikul põnevust tekitada ja eritüübilist maastikku ja vaatamisväärsusi kokku kombineerida. 

Ehk siis tegemist on sellise ekstreem-orienteerumisega?

Mõni ütleb selle kohta ekstreemsport, mõni ekspeditsioon, tuleneb see siis tegevuse enda keerukusest aga peamiselt siiski sellest, et tegevuskeskkond on alati erinev. Seda on raske määratleda, ka spordiorganisatsiooniliselt maailmas. Käib  omamoodi võitlus, et kas ta on selline maastikutriatloni-laadne ala, või kuulub ta hoopis takistusradade (obstacle course race) alla, mis on ka ise võrdlemisi uus ala. Või on ta hoopis matkasport? Tal ei ole sellist head “keha”, see sõltub, kuidas ühe või teise riigi spordikogukond seda määratleb. 

Kui vaadata, siis spordialadest baasoskus, mille pealt seda tehakse, on orienteerumine, see on kõige alus, maastikul liikumiseks, ja sinna külge on pandud erinevad liikumisviisid. Sellest sõltuvalt on siis ka vahetusalasid ja erinevaid etappe, kus liikumisvormid muutuvad. Ehk siis maastikurattaga, jalgsi, köitega seotud ronimised, koobastes ja kanjonites liikumine eritüübilised aerutamisviisid. Tihtipeale on korraldajal omalt poolt määratud, milline veealadest seekord on. Viimastel võistlustel, kus nüüd käidud on, on olnud meil back-raft, selline kahene parveke, mis tuleb iga kord ise täis pumbata ja siis ka tühjaks lasta, ja siis maastikul on liikudes on vaja mõnikord üle mäe matkata, parv seljas, selleks et järgmine saartevaheline veekogu ületada ja siis jälle maismaale jõuda.

Ja neid parvi on siis ju mitu? Kaks tükki vaja?

Meeskonnas on, jah, neli liiget, ja vähemalt üks peab olema vastassoost. Enamasti on meeskonnas üks naine, mõnes meeskonnas on ka kaks naist, ning on olnud üritusi, kus näeb rajal ka kolme naist, ühe meesliikmega. Kui tegemist on nn maailmakarikasarja osavõistlusega, siis on vähemalt üks vastassoost liige kohustuslik. Kohaliku tähtsusega võistlustel on neid meeskonna kooslusi erinevad, peaasi, et huvilised saaksid kogemusest osa. Eks seda ole teaduspõhiselt proovitud põhjendada ka, miks see tingimus on sisse viidud.

Pildi autor: Guillermo Gutierrez Viajografo

Mis nendest aladest, matkamise viisidest, sulle endale kõige rohkem meeldib?

See sõltub sageli maastikust endast, kuhu satutakse. Seda ju enne starti ei tea, kaardid saadakse vahetult enne starti kätte, siis kui asjad on ka juba pakitud ja ära antud. Ega me täpselt enne tea, milline maastik meid ees ootab oma olemuselt, ette on teada ainult, mis liikumisviisid, palju tõusu- ja laskumismeetreid, ja orienteeruvalt ennustatav etapi läbimise aeg. Rajaraamatust  saab teada ka ohutusalased peamised tingimused. On olukordi, kus näiteks rattaetapp on väga põnev ja ahvatlev, samas on rattaetappe, mis kulgevad mööda suure liiklusega teid, mis tunduvad nii tüütud. Sageli on jalgsietapid selliseid mägesid ületavad avarate vaadetega imetlusväärsed, aga samas ülipikad etapid, kus maapind on nii ebatasane, et jalatallad löövad tuld. Aga mis mulle kõige vähem meeldib, on ilmselt aerutamine. Selle jaoks ma pean ennast vaimselt kokku võtma ja häälestama alati, ja see enesehäälestamine on igaühel omamoodi. Mina olen enda jaoks leidnud viisi ja vormi, kuidas ma suudan end välja lülitada, ka võimalikud segajad, et ma ei laseks välistel oludel oma vaimu nüristada või ise ärevusse sattuda.  Ma tean, et on start, ja ma tean, et on finiš, ja see, mis seal vahel on, see lihtsalt tuleb ära teha. 

Kuidas selle magamisega ikkagi on?

Jah… Keeruline. Mida vähem magada ja mida rohkem liikuda, seda kiiremini jõuad lõppu. Ja võidab see, kes esimesena finišijoone ületab, olles läbinud kõik kontrollpunktid ja etapid reeglitekohaselt. Magamisega peab ikkagi arvestama, see on omaette strateegia. Me teame oma kogemusest, et oleme võimelised liikuma konstantselt oma 35 tundi, selle aja sees me ei maga, aga see kõik sõltub ka sellest, millised raskused maastikul ette tulevad, paindlikkust peab samuti olema. 30ndast tunnist alates hakkame vaatama, kuidas magamisega on, sest magama peab, eriti enne tehnilist orienteerumisetappi. Me ei maga kunagi päeval, ning tundub, et meie keha ja vaim vajab magamist öö esimeses osas. Seda strateegiat saab rajal kogemuste põhjal kohendada, sõltuvalt tingimustest.  Kui ei ole maganud, siis orienteerumistehniline võimekus langeb niivõrd, et hakatakse vigu tegema. Aerutamise etappidel suure unega ja monotoonse liikumisega muutub liikumiskiirus nii lootuselt aeglaseks, et liikumine tundub juba mõttetu. Mõnikord mõjutab strateegiat ka ilmastik, paduvihmaga lageda taeva all magamine ei ole ju mõistlik. Üldjuhul, kui oleme planeerinud magada rajal, mitte vahetusalas, suudame kohustusliku olemasoleva varustusega (sageli on selleks kergtelk või bothy bag ning igaühel bivy bag) magada suvalisel hetkel kus iganes. Uni peab aga olema kvaliteetne. Vahetusalas on olemas varustuskastis igaks juhuks ka soojem magamiskott ja magamisalus, ent poolteist tundi vahetusala vaikses nurgas tähendab siiski palju sagimist ja müra ümberringi, ning unekvaliteet ei pruugi ikkagi olla hea.

Pildi autor: Guillermo Gutierrez Viajografo

Ütlesid, et on start ja on finiš, ja see, mis seal vahel on, see lihtsalt tuleb ära teha. See tundub sellise hea elufilosoofiana?

Jah, siit saabki tulla harrastamise aspekti juurest tööelu enda juurde tagasi, sest sealt õpitu on väga palju kasuks olnud. Vaimset sitkust, kannatlikkust ja tolerantsust kasvatab see korralikult. Samuti peab kogu aeg olema lahendusekeskne, peab olema kohal. Ei ole olemas võimatuid olukordi - alati tuleb neid lahendada! Sest edasi peab ju liikuma. Nagunii jooksvalt alati lahendame neid, keskkonda ja ümbritsevat arvesse võttes, meeskonda arvestades. See ei erine ju kuigivõrd töökeskkonnast, kus sul on samuti meeskond ja muutuvad olud, vajadus midagi korda saata. Eraldi teema on see endas tasakaalu leidmine ja hoidmine, enda tunnetamine ja jälgimine, väljalülitamine ja "kohalolemine”, enda vastu aus olemine. Tegelikult on palju, mis toimub sinu sees ja sinu ümber, millega tuleb kohaneda, ja kohe. Ja jõuab ka inimese ja looduse koostoime üle mõtiskleda, kui selle sees nii intensiivselt oled, nagu me sageli üsna puutumatutel aladel liigume.

Kas see tõigi sind ka rekreatsioonikorralduse juurde ja ülikooli?

Omal moel jah, 2006. aastast ma siin ülikooli juures mingis osas vaikselt toimetan. Siia tööle ja enne seda magistriõppesse tulin ma Kaarel Zilmeri kaudu, kes otsis mu üles siis kui Ameerikas õppisin. Ma olin Marylandis, mis oli tol ajal osariigina Eestiga sõprussuhtes, ning olin kandideerinud stipendiumile. Koolist ja programmist endast kuulsin üldse läbi Ameerika Hääle ja õppisingi kaks aastat Marylandi Kolledžis seiklusspordi instituudis. Tagantjärele vaadates ongi see sisuliselt meie rekreatsioonikorralduse õppekava, need alad ja viisid ja vormid, mida õppekavas pakutakse, on lihtsalt kohandatud sellele keskkonnale, seadusandlusele ja ühiskonnas toimuvale.

Bakalaureuseõpingud lõpetasin Tartu Ülikoolis, majandusteaduskonnas. Aastal 1999. õpitu on aga praeguseks suures osas vananenud, sellest on kindlasti kasu, aga vaadates, mis on kasvõi turunduses toimunud, on see nagu öö ja päev. Ka juhtimisteooriates ja -käsitlustes on toimunud ju palju muudatusi selle pika aja jooskul.  Ameerikas õppisin pärast seda kaks aastat ära ja mul oleks olnud võimalus jääda ka järgmiseks kaheks aastaks ülikooli, aga erinevatel ja mõjuvatel põhjustel valisin siiski kojupöördumise. Enne koju tagasi jõudmist oli aga Kaarel Zilmer teada saanud, et ma seal olen, ning tema õhutusel astusin ����Ӱ�� Ülikoolis kehakultuuri teadusmagistri õppesse, sest tol ajal rekreatsiooni magistriõpet veel ei olnud. Õpingute käigus hakkasin vaikselt seminare läbi viima, murdmaasuusatamise didaktika tuli juurde, sest see oli mu oskustaust. Eks Zilmer suusaliidus töötades oli kursis noorsuusatajatega, kes pjedestaali koha eest võitlesid,  ilmselt olin kuidagi silma jäänud. Nii ta mind siia tõi ja sisse elada aitas, ilma mu enda selgete kavatsusteta. Nüüd olengi doktorant-nooremteadur.

Seiklusspordi MM toimub novembris Ecuadoris Huairasinchis. Nüüd tuleb teil ka sinna ju minna, kuna võitsite Arkansases toimunud võistluse?

Nojah, välja teenitud auhind ju. Kui murdmaasuusatamise rahvusvahelist  võistluskorraldust näitena vaadata, siis ka seiklusspordis on nagu maailmakarika (MK) sari ja  etapid, ning Ameerikas käisimegi MK etapil. See oli üks väheseid, kus oli ka rahalised auhinnad, ja teine oluline aspekt on alati  see, et võit pakub vabapääsme MM-ile. Ka see vabapääse on suur rahaline võit, mille pärast käiakse nendel võistlustel. Eks erinevaid etappe valitakse ka selle järgi, kus on tõenäosus olla esirinnas või meie puhul on suureks argumendiks ka see, et me ei ole professionaalne võistkond ning otsime selliseid kohti, kus varem veel käinud ei ole, ning millised piirkonnad näivad vaatamisväärsetena.

Kuhu teil järgmisena plaan minna on?

Sel aastal oleme me üsna tagasihoidlikud, kuna Ecuadori MM-i pääse on käes, siis väga ei kipu rohkem ringi reisima. Võibolla sügisepoole peab midagi mõtlema, et natukene ettevalmistust teha. Augustis on rogaini euroopa meistrivõistlused (24h kontrollajaga orienteerumine) siinsamas Eestis, Euroopas ja lähemal on lühemaid seiklsuspordi võistlusi, kus ehk osaleda.  Praegu oli plaaniks B minna Kolumbiasse, juuni esimesel nädalal juba, aga sellest võime loobuda. Ja ausalt öeldes on keha ja vaim veel päris väsinud, et end kohe jälle kokku võtta. Kolumbia kasuks rääkis argument, et sealsed olud on sarnased Ecuadorile, aga samas oleme sarnastes tingimustes võistelnud juba ja ka Ecuadoris varem käinud. Eks näis, praegu olen veel nö taastumise lainel, ja väga ei mõtle pingutustele, teen nii palju kui keha lubab ja isu on. Ja keskendun töistele tegemistele.

 

Jääb üle soovida värsket vaimu ja palju jõudu sügiseks!

 

Pildi autor (ka päisepildi): Wladimir Togumi/ Adventuremag