ÌìÃÀÓ°ÊÓ

Litograafia ehk kivitrükk on üks levinumaid, populaarsemaid aga samas ka
trükitehniliselt komplitseeritumaid estampgraafikatehnikaid. Litograafia
kasutusala nii kunstis kui ka olmekultuuris laiemalt on märkimisväärselt
avaram, kui pealtnäha paistab. Valdav osa XIX ja XX sajandi
raamatugraafikast, plakatitest, arhitektuuriprojektidest, tarbetrükistest
jne on  valminud just selles graafikatehnikas.Oluline koht on
litograafial ka meie ühismälus, sest paljude ajalooliste isikute
fotograafilised ja joonistuslikud portreed on jäädvustatud litograafia
tehnikas. Eestist võiks nimetada baltisaksa kunstnikke, kelle ÌìÃÀÓ°ÊÓ,
Tartu või muude Eesti paikade aastasadade tagused ilmed on meieni väga
sageli just litograafiatena jõudnud.  Või näiteks eesti talupoegade
portreed. Litograafia paljutähenduslikkust kultuuriruumis ilmestab
ajalooline fakt, et Alois Senefelder leiutas XVIII sajandi lõpul
litograafia mitte kunsti, vaid noodikirja reprodutseerimise
eesmärgil.Näituseprojekti ellukutsumisel tegid koostööd kolm osapoolt:
ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli Kunstide Instituut, Balti Filmi- ja Meediakool ning
Eesti Litograafia Keskus.Näitusel eksponeeritud ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli
kunstiüliõpilasi juhendas Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide
teaduskonna professor Urmas Viik, tööd trükkis Jaak Visnap (Eesti
Litograafiakeskus). Näitus jääb avatuks 29.
detsembrini.#lito1661d46ab61477edf542064f72c747495.jpg#