����Ӱ��

Neljapäeval, 17. mail algusega kell 14 toimub Ajaloo Instituudi
auditooriumis 2 (Rüütli tn 10) Keskkonnaajaloo Keskuse (KAJAK) kuues
seminar teemal “Kahjurid ja keskkond”, kus kõnelejateks on TÜ Ajaloo
ja Arheoloogia Instituudi lektor Marten Seppel, TÜ Ajaloo ja Arheoloogia
Instituudi dotsent ja Tartu Kõrgema Kunstikooli professor Kurmo Konsa ning
TLÜ Eesti Humanitaarinstituudi vanemteadur Marju Kõivupuu.Seminari
teemaks on kahjurid ja biokahjustused: põllukahjurite roll Eesti- ja
Liivimaa põllumajanduses, biokahjustuste teke ja vältimine
(ehitus)keskkonnas ning kahjurite mõtestamine ja vältimine
folklooripärandis.Ettekannete lühikokkuvõtted leiate teate allosast.
Kõik huvilised on oodatud!Lisainfo: Gurly Vedru, gurli@tlu.ee Marten
Seppel: "Põllukahjurite probleemi aktualiseerumine Eesti- ja Liivimaal
18.-19. sajandil"On tähelepanuväärne, et kuni 18. sajandi keskpaigani
pole taimekahjurite tekitatud kahju Eesti- ja Liivimaa ikaldusteadetes ja
-kirjeldustes praktiliselt üldse mainitud. Viljaikaldusi põhjustasid
peamiselt ikka äärmuslikud ilmastikutingimused. 18. sajandi viimasest
veerandist ja kogu 19. sajandi jooksul saab aga taimekahjuritest
(iseäranis nn rukkiussist) talupoegade ja mõisnike üks peamisi vaenlasi
Eesti- ja Liivimaal. 19. sajandi algusest hakkas ka põllumajanduslik
kirjandus taimekahjuritele üha suuremat tähelepanu pöörama. Senises
agraar- ja keskkonnaajaloo historiograafias on aga taimekahjurite probleem
jäänud sellele vaatamata praktiliselt tähelepanuta. Ettekanne püüab
arutleda, milline oli ikkagi taimekahjurite tegelik kahju ja milliseid
lahendusi sellele probleemile leiti 19. sajandil, kui keemilised
kaitsetõrjevahendid olid veel tundmatud.Kurmo Konsa: "Keskkond ja
organismid: biokahjustuste aspekt"Nii elusorganismid kui ka inimese poolt
loodu moodustavad lahutamatu osa ümbritsevast keskkonnast. Inimesed
jagavad Maad kümnetesse miljonitesse liikidesse kuuluvate elusolenditega,
kelledest enamik on siia ilmunud ammu enne inimesi. Paljud neist on meile
kasulikud, suur hulk ka ebameeldivad või suisa ohtlikud. Tasakaalu
leidmine elusolendite vajaduste ja inimeste tahtmiste vahel ei ole kunagi
lihtne, aga see on hädavajalik. Erinevate materjalide ja objektide
biokahjustused on äärmiselt laialt levinud probleem tööstuses,
kultuuripärandi säilitamises ning ka inimeste igapäevases elus. Mida
enam inimene sekkub looduslikku keskkonda, seda enam probleeme see keskkond
meile ka tekitama hakkab.Enamik biokahjustusi on suhteliselt kerge vaevaga
ärahoitavad. Samas tuleb neid igapäevases elus järjest sagedamini ette.
Milles on siis asi? Põhjusi võime leida nii inimeste tegemistest ja
tegematajätmistest, kui ka organismide võimes kohaneda erinevate
keskkonnatingimustega, sealhulgas ka inimeste poolt loodutega. Tasuks
pidada meeles, et organismid ei tegele mitte meie huvide kahjustamise vaid
enda ellujäämise ja paljunemisega. Ja nad on selles vägagi osavad!
Seetõttu on ilmselt üsna lootusetu unistus kahjurivabast maailmast, sest
sellises maailmas poleks enam ka inimest. Osaliselt on biokahjustuste
esinemise põhjuseks teadmiste puudus, kuid märksa sagedamini see, et neid
teadmisi ei rakendata üldse või rakendatakse valesti. Biokahjustustega
edukaks toimetulekuks on ainult üks võimalus: keskenduda tagajärgede
likvideerimiselt põhjuste kõrvaldamisele. Kui aga kahjustused on juba
toimunud, tuleb need kõrvaldada minimaalsete kahjudega objektidele,
hoonele, inimestele ja keskkonnale laiemalt.Marju Kõivupuu: "Saksad
välja! Kahjurid, parasiidid ja söödikud, nende olemus ning tõrje
rahvapärimuses"Kahjuri mõiste on domineerivalt inimkeskne, tähistades
organismi, kes ühel või teisel viisil kahjustab inimese huve. Looduses
kahjureid ei ole, sest igal liigil on ökosüsteemis oma kindel koht. Ainus
tõeline kahjur, kes võib ökosüsteemi looduslikku tasakaalu rikkuda, on
inimene ise. (vt nt Voolmaa, 08.05.2012). Oma ettekandes käsitlen
ülevaatlikult kahjurite ja söödikute erinevaid liike ja nende tõrjet
folkloristlikust vaatenurgast. Annan ülevaate, kust on erinevad inimese-,
taime- ja loomakahjurid pärit (tekke- ja seletusmuistendid, usundilised
arusaamad kahjurputukate tekkest jne), millistena on neid iseloomustatud
(sh kahjurputukad ja parasiidid kui endeloomad; kahjurid ja parasiidid kui
organismi ja ruraalse elulaadi loomulik osa) ning kuidas on nendega toime
tuldud ja vajadusel neist lahti saadud (ratsionaalsed ja tõrjemaagilised
toimingud või nende kombinatsioonid erinevatel rahvakalendri
tähtpäevadel või tõrjemaagiaks sobilikel ajaperioodidel jne). Ning –
last but not least! – kas ja kui palju on sajanditetagune pärimuslik
lähenemine kahjurite, parasiitide ja söödikute maailma mõistmisel
aktuaalne ka nüüdisajal.