����Ӱ��

Enesejuhitud õppimist vahendab mehhanism, mis koolieas lapsel on alles küpsemisjärgus. Lapse töömälu ei suuda rohkes õppematerjalis vilkalt välja selekteerida olulisi elemente, mis nõuab ebaolulise ignoreerimist, kuna selleks vajalik pidurdusfunktsioon “ei pidurda” veel efektiivselt. Mõtlemise ümberlülitus, mis on vajalik mitmikülesandes mentaalselt edasi-tagasi liikumiseks, ei ole veel paindlik ja võimalda mõtteühikute vahetamist maksimaalse efektiivsega. Samuti ei suuda see kõiki vajalikke alamkomponente sujuvalt integreerida, et jõuda õige lõppvastuseni. Taustal aga peab enesejuhitud õppija suutma korraldada oma õppetegevusi, vajadusel otsima juurde infot ja kontrollima, kas kõik sai õigesti täidetud, et sünteesida tõeseid, mitte impulsiivselt pähe turgatavaid järeldusi uue kvaliteetse teadmisena püsimällu talletamiseks. Kui kognitiivne koormus on liiga suur, siis inimese aju ei ole võimeline üheaegselt selekteerima, integreerima, looma tähendust ning õpitut meelde jätma. Selle tulemusel tõhusat õppimist ei toimu. Lastel, erinevalt täiskasvanutest, kel elu jooksul rohkelt mäluskeeme loodud, ei ole enamasti ka veel omandatud piisavalt eelteadmisi, mis on vajalikud uudse info kiireks ühildamiseks olemasolevaga ja seeläbi kognitiivse koormuse vähendamiseks, et kiirelt ja sujuvalt õige lõppjärelduseni jõuda.  

Kuigi enesejuhitud õppimisest on viimasel ajal palju räägitud, ei ole selle alamkomponente siiani detailselt kirjeldatud. Oma doktoritöös keskendusin just kooliõpilaste täidesaatvate funktsioonide ja nende varieeruvuse uurimisele, sest nende efektiivsus tuleneb laste arengust, mis ei toimu kõikidel lastel täpselt sama dünaamikaga. Samuti uurisin kuidas ennastjuhtiv õppimine kui meetodi suhestub õppija kognitiivse suutlikkuse profiiliga ja mõjutab seeläbi õpitulemust. Sügavama arusaama eesmärgil küsisin ka kooliõpilaste peegeldust nende kogemuse osas ennastjuhtiva õppijana.

Doktoritöös kasutasin uudse uurimismeetodina innovaatilisi õpianalüütika digitaalseid vahendeid, mis võimaldasid andmeid koguda õpilaste jaoks tavapärase koolitunni formaadis ja salvestada uurijale vajaliku andmestiku detailse täpsusega. Analüüsi tulemusel jõudsin järeldusele, et madalama individuaalse suutlikkusega ja madalama eelteadmiste tasemega kooliõpilaste enesejuhitud õppetöö tulemused olid nigelamad. Sellest tuleneb ka minu soovitus enesejuhitud õppimisel: suuremate õppematerjalide mahtude väiksemateks osadeks jaotamine – eesmärgiga ennetada õpilaste kognitiivset ülekoormust.

Doktoritöö tulemused on olulised nii koolis õpetajate, kodus lapsevanemate kui ka õpilaste enda enesejuhitud õppimiste oskuste arendamisel. Seda enam, et haridussüsteemi arengukavad on seadnud prioriteediks nii kaasava hariduse, kuhu juba sisse kirjutatud laste erinev võimekus, kui individuaalsed õpiteed, kus vaikimisi on ootus iseseisvalt kõigega toime tulla, mille mõlema puhul kõlavad need strateegiad pealkirjana hästi ja on eesmärgina kindlasti kantud õilsatest ootustest. Siiski on arengujärgus õpilase kognitiivse suutlikkuse aspekti, eriti enesejuhitud õppimise puhul, siiani vähem käsitletud. See kätkeb endast oskust juhtida oma õppimist, kontrollida oma erinevaid õpitegevusi ja samaaegselt ka õpitut meelde jätta.

Olles teadlik normaalse nooruki arenguga kaasuvatest aeganõudvatest protsessidest ja nende iseärasustest saavad kõik õppimisega kokku puutuvad osapooled toetada efektiivset teadmiste omandamise protsessi. Laste suutlikust enesejuhitud õppe puhul ise toime tulla, saab toetada organiseerides õppematerjale viisil, et õpilane saab toetuda varasematele mälus olemasolevatele teadmistele. Oluline on struktureerida suuremahulised mitmikülesanded väiksemateks “ampsudeks” ja iga alametappi asjakohaselt juhendada. Sel moel saavad ülesanded tehtud ilma liigse stressita, mis paratamatult kaasub üksi pusides kui õppimine on üle jõu. Kui aga õpilane kogeb tuge ja eduelamust, püsib laste õpimotivatsioon. Viimane toetub kolmele psühholoogilisele baasvajadusele, milleks on seotus (õpetajaga), autonoomia ja kompetentsus mille katmine tõhustab väga otseselt õpilasel uudsete teadmiste efektiivsemat loomist ning salvestamist, mis on üha edasi kasutatavad ka igas järgnevas õppe-tsüklis. 

Seetõttu on oluline õpetada lastele enesejuhitud õppimise sisulist külge ja võimaldada neil juhendatult praktiseerida vastavaid õpioskusi. Paralleelselt tasub kirjeldada õpetajatele, miks õpilasele n.ö. “tellingute” pakkumine ehk õpilase asjakohane juhendamine ja toetamine, mis ei ole kindlasti hellitamine, just enesejuhitud õppe kontekstis on äärmiselt oluline. Siin ei ole kaotajaid, vastupidi, võidavad kõik! Ka õpetaja enda töö muutub lihtsamaks kui aitame õpilastel omandada nende õppetööd edendavaid osaoskusi.

Rakendades tõhusaid strateegiaid, saame ennetada õpilaste kognitiivset ülekoormust, akadeemilist läbipõlemist ning halvimal juhul noorte haridusest väljalangemist. Efektiivsed õppimise osaoskused on universaalselt rakendatavad igas olukorras läbi kogu elu. Eriti aga just enesejuhitud õppimise puhul, mis on koolides järjest rohkem kasutusel ja ei kao enam kuhugi, eriti arvestades möödunud globaalset pandeemiat ja julgeolekut. Seega on vastava metoodika väljatöötamine hädavajalik ning baseerub otseselt eneseregulatsioonil, mille edendamine juba koolieas lastel aitab muuhulgas hoida noorte vaimset tervist ja seeläbi soodustada tänastel kooliõpilastel nende haridustee elukestvat jätkamist, mis omakorda tagab neile paindliku säilenõtkuse 21. sajandi kiiresti muutuvates oludes. 

Minu doktoritöö on alles väike samm enesejuhitud õppimise ja laste kognitiivse suutlikkuse vaheliste seoste avamisel hariduspsühholoogia perspektiivist, mistõttu kutsun üles ka teisi teadlasi selles valdkonnas ühiselt edasi liikuma ning veelgi detailsemalt kõiki olulisi nüansse kooliõpilaste enesejuhitud õppe osas kogu ühiskonnale kasulikul moel kirjeldama.    

����Ӱ�� Ülikooli haridusteaduste instituudi doktorant Õnne Uus kaitses doktoritöö „“ („Täidesaatvate funktsioonide roll kooliõpilaste enesejuhitud õppimisel“). Doktoritööd juhendasid ����Ӱ�� Ülikooli professor Timo Tobias Ley ja ����Ӱ�� Ülikooli vanemteadur Terje Väljataga. Oponendid olid Tartu Ülikooli professor Evelyn Kiive ja Stockholmi Ülikooli dotsent Laura Ferrer Wreder.