Doktoritöö: samizdat aitas NSV Liidus tegutsenud luuletajatel-tõlkijatel kehtiva olukorraga toime tulla
Meie kaasaegses maailmas, kus erinevad kultuurid on omavahel tihedalt seotud, on tõlkimisel oluline roll. Seda eriti Teiste (valesti)tõlgendamisega seoses. Seetõttu uuris ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli humanitaarteaduste instituudi värke doktor Miriam Rossi oma doktoritöös endistes NSV Liidu riikides välismaiste luuletuste tõlkimist ja avaldamist samizdat’i nime all tuntud omakirjastuslikus vormis.
Nõukogude ajastu kirjanduse tõlkimist on varasemalt analüüsitud eelkõige valitsevale ideoloogiale allumise või sellele vastuseismisega seoses. Nõukogude Liidus leidus aga ringkondi, kus tõlkepraktika oli sellest dihhotoomiast teatud määral vaba, kuigi ametlikult kirjandusmaastikult välja jäetud. Miriam Rossi doktoritöö keskmes oli põrandaaluse luuletõlke fenomen samizdat, mis eksisteeris paljudes NSV Liidu riikides või NSVL-iga seotud riikides. Rossi keskendus oma uurimuses Vene, eelkõige endises Leningradis (Peterburis), levinud samizdat’ile, uurides seda seni tähelepanuta jäänud vaatenurgast - välismaiste tõlkeluuletuste põrandaalust levikut.
Uurimistöö ühe olulisema osana analüüsis Miriam Rossi tõlkijaid, kes olid ka ise luuletajad ja keda seetõttu nimetatakse poeet-tõlkijateks. Rossi vaatles, kuidas selliste tõlkijate isiklik elulugu, eelistused ja maitse mõjutasid nende tõlkevalikut ja tõlkimisviisi. Uurimistöö tulemusel selgus, et Leningradi samizdat’is tegutsenud poeet-tõlkijate kogukond kasutas tõlkeprotsessi ja välismaise luulega tegelemist valitseva korraga toimetulekuks. Tsensuuri ja isolatsiooni tulemusel leidsid paljud kehtiva ideoloogiaga mittenõustuvad intellektuaalid samizdat’is sarnaselt mõtlevate inimeste kogukonna, kellega jagada oma kirge väliskirjanduse vastu ja tegeleda ühiselt selle tõlkimisega samizdat’i lugejaskonnale. Võõrtekstide ja tõlkeprotsessiga seotud valikuid analüüsides selgus, et poeet-tõlkijate individuaalsus mõjutas nende tõlkepraktika raamistikku. Vaatamata põrandaaluse tiraaži piiratusele, võrreldes ametlike väljaannetega, kujutasid samizdat’is tehtud tõlked kirjanduslikku tegevust, mis isegi mitte otseselt Nõukogude võimule vastandudes esitas sellele siiski väljakutse ja pakkus alternatiivset väliskirjanduse kaanonit poeet-tõlkijate endi äranägemisel.
Samizdat’is tõlkimine kujutas endast lugemis- ja tõlgendamispraktikat, mille eesmärgiks oli ka vene keele uuendamine, et minetada Nõukogude propagandaga kinnistunud keel. Tänapäevalgi leiavad aset mitmed keelemuutused ning Miriam Rossi sõnul ei ole alusetu väita, et mõned analüüsitud poeet-tõlkijad tegutsevad endiselt võõrkeelte ja luulega. Küll aga kaasaegses praktikas, mis on sügavalt seotud samizdat’i tavadega. See on ka üks paljudest põhjustest, miks samizdat kui vastus tsensuurile on uurimist väärt. See pakub mudeleid möödunud, praeguste ja tulevaste eneseväljendusstrateegiate tõlgendamisel kultuuriliselt kontrollitud keskkondades.
Miriam Rossi ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli humanitaarteaduste instituudist kaitses doktoritöö „“ („Les traducteurs sont die post pferde of the enlightenment: poet-translators in the Leningrad samizdat of 1980s“) 22. veebruaril. Doktoritööd juhendas ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli professor Daniele Monticelli, oponendid olid Kenti Ãœlikooli professor Brian James Baer ja Cambridge'i Ãœlikooli lektor Josephine Von Zitzewitz.