Doktoritöö: õigete tööriistade abil on võimalik ajas rännata
Minevik on midagi, mis inimesi alati paelub. Ãœks võimalus, kuidas ajas tagasi rännata on analüüsida maastikumuutusi. ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Krista Karro tegi seda ühe Eesti ajaloolise kihelkonna, Kodavere, näitel.
Oma doktoritöös keskendus Krista Karro pikaajalisele ajaloole, kuna laiemate protsesside märkamiseks ja analüüsimiseks on viljakam kasutada pikki ajaperioode. Kodavere kihelkonna maastikumuutusi vaatles ta alates viikingiajast (800 pKr) kuni Liivi Sõja ametliku lõpuni aastal 1629. Lisaks pikaajalise ajaloo raamistikule kasutas ta ka mitmeid inimgeograafiast tuntud teoreetilisi kontseptsioone, mis võimaldavad maastike minevikku uurida: rajasõltuvus, kollektiivne mälu, ajalooline fenomenoloogia. Tööriistadena rakendas Karro nii ajaloole, arheoloogiale, inimgeograafiale kui folkloristikale omaseid meetodeid, sh arhiivimaterjale, ajaloolisi kaarte, arheoloogilisi välitöid, pärimust, kohanimede analüüsi jm. Kõige taustal jälgis ka veel geoloogilisi andmeid.
Maastikumuutusi kutsuvad esile suured majanduslikud, sotsiaalsed ja poliitilised protsessid. Seetõttu sai töö jagatud kolme ossa, arvestades perioode, mil toimusid suuremad muutused: Liivi Sõda ja Poola aeg, keskaegse Liivimaa periood ning viikingiaeg ja rauaaja lõpp. Mida lähemale ajas liikuda tänapäevale, seda selgemalt on sotsiaalsed ja poliitilised protsessid dokumenteeritud ja seda hõlpsam on nende esile kutsutud muutusi analüüsida. Samuti on hilisemad maastikukihid enamasti paremini säilinud kui vanemad, samas nendes hilisemates kihtides võib olla säilinud nii mõndagi vanemast maastikustruktuurist. Seetõttu on ka doktoritöös alustatud kõige hiljutisemast ehk Liivi Sõja perioodist.
Igale perioodile lähenes Krista Karro veidi erinevast vaatenurgast. Liivi Sõja aega vaatles peamiselt sõja tagajärgede vaatepunktist: kuidas võis muutuda rahvaarv ning sellega seoses maastikukasutus ja asustus. Lisaks analüüsis ta lähemalt samal ajal aktuaalseks muutunud pärisorjastamise protsessi, kuna sel perioodil oli rahvaarv väike ning töölised hinnas. Töö põneva vaheetapina sai kokku ülevaade baltisaksa kultuuri arenguloost Eestis. Seekord läbi Kodavere vanimate mõisate rajamisloo analüüsi, mis tõi välja mitmeid huvitavaid nüansse, mida varem pole teaduskirjanduses märgitud. Keskajale keskendus Karro looduslike katastroofide aspektist ning vaatles, kuidas võis asustuse struktuur olla erinev hilisemast perioodist. Muinasaja lõpuperioodide peategelane oli aga Peipsi järv ning sellega seotud suhtlemise võrgustik, mille hulka kuulusid teiste seas sadama- ja kauplemiskohad.
Krista Karro sõnul on töö kõige olulisem sõnum, et ajaloosündmused kajastuvad enamasti maastikul ja arheoloogia ning ajaloo meetodid sobivad ka maastike mineviku uurimiseks. Samas ei saa alati kasutada ainult „kotka pilku“ ehk vaadelda maastikku ülalt, vaid tasub kasutada vahendeid, mis võimaldavad seda näha tolleaegse elaniku silme läbi. Karro tõi välja, et Kodavere piirkonda ei olnud varasemalt selliselt ka uuritud. Tehtud töö oli samuti eelkõige kodu-uurijate poolt, esmakordselt sai kokku täielik ülevaade Kodavere kihelkonna ajaloost. Kuid selle kokku saamine oli oluline, sest maastik jutustabki meile aja lugu.
ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Krista Karro kaitseb 8. veebruaril oma doktoritöö „“ („Minevik ei ole võõras maa. Ãœhe ida-eesti maastiku pikaajaline ajalugu viikingiajast varauusajani (800-1629)“). Doktoritööd juhendasid ÌìÃÀÓ°ÊÓ Ãœlikooli professor Hannes Palang ja vanemteadur Marika Mägi. Oponendid on Groningeni Ãœlikooli professor Theo Spek ja Turu Ãœlikooli professor Georg Haggren.